kolmapäev, 21. veebruar 2018

Kastepärlites pisarad




Pisar pärlina sündis,
kui hing nuttis,
naeris ja tantsis
või vaikselt omaette laulis.
Ta vaikselt silmanurgast poetus
ja õrnalt peopesale kukkus.
Ühes piisas oli terve Maailm
ja Sinu elu värvide maitse.

Sära ja sillerdus,
naeru vallatus,
armastuse magusus,
viha tumedus,
kaotuse kibedus,
kurbuse nukrus
iseolemise vabadus -
tunne, mis Sinu seest vallandus.

Pisar, mis jääb sisse
jäätades tunded külmutab.
Ära peitu varjudes,
julge käia valguses,
elada oma tunnetes,
olla ja voolata liikudes,
üha uuesti uskudes.
Kui ka vahel eksides,
siis uuesti tõustes
taas läbi pisarate
armastust tundes
edasi kõndides.

Andsid tundele elu,
vaatasid talle otsa
ja sügavalt silma
ning lasid siis minna.
Kui kastepärlid
on Sinu pisarad
teele jäetud jälgedes.
Neis on valu ilu ja armastuse võlu,
selline on Sinu Elu.


Marianne
21.02.2018.a



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar