Täna lähed Sa rännakule
iseendasse. Kujutle, et Sinu sees voolab üks suur jõgi ja nüüd
kõnnid Sa selle jõe kaldal. See
jõgi on kui Sinu energia,
mis voolab katkematult ja kannab endas elujõudu. Sinu sees on palju
erinevaid väikseid ojasid ja allikaid. Osad neist viivad vett
kehasse laiali, teised jälle toovad oma vee suurde jõkke. Kui vesi
saab vabalt voolata, siis tunne või mõte, mis tuleb, läheb mööda
– tuli, oli ja läks. Kuid mõtted, mälestused ja tunded, mida
enda sees alles ja üleval hoiad, on takistuseks voolule. Seal, kus
neid juba ees ootamas on, lisandub sarnaseid veelgi ja nii ehitad
neist tahtmatult endasse tammi. Seal, kus vooluteel on barjäär ees,
kasvab vee kogunedes pinge, sest energia ei pääse vabalt liikuma.
Tamm peab vastu ning
sealt pääseb läbi
vaid mõni pisem nire. Mõjutatud on ka kõrvale jäävad alad.
Kusagil ujutab üle ja allavool jääb kuivale, kusagil on liiga ja
teisal puudu. Sinu kehas toimuvad muutused, mis algul on küll
väikesed, kuid nad kasvavad,
sest ka seal, kus on üle, on tegelikult, midagi olulist alati vähem.
Keha mobiliseerub, tõttab appi ja muudab oma süsteeme, läheb
kaitse- ja säästureziimile. Keha korraldab oma tööd ümber, et
toimida parimal võimalikul moel. Kuid
see kõik toob endaga kaasa muutusi Sinus, Sinu kehas ja kogu
olemises.
Nüüd kõnnid Sa jõe kaldal ja
otsid üles takistused, mis segavad veel vabalt voolata. Sa käid ja
vaatad, kus veel on vaba tee, kus ei ole. Sa näed, kui mitmeid
tammisid Sa ise oled endasse ehitanud, kõige sellega, mida endasse
oled korjanud ja alles hoidnud. Sa näed kohti, kus Sinu nutmata
pisarad on suure basseini moodustanud. Näed kohti, kus Sinu viha on
maa kuivatanud. Näed kohti, kus valed ja petlikud ootused on sooks
muutunud. Näed kohti, kus uskumused konni täis tiigi kasvatanud. Sa
saad aru, et Sinul endal on võimalus kõik need takistused
kõrvaldada ja vesi vabalt voolama päästa. Sa asud tegutsema.
Vahepeal on Sul kummikuid või paati vaja, sest üleujutatud
kohtadest Sa niisama lihtsalt edasi ei pääse. Saad aru, et paadiga
jõuad kiiremini
edasi, kuid tammid takistavad teed, ja siis tuleb taas
välja ronida ning tõkkeid
lammutama asuda.
See kõik võtab aega ja Sa
väsid. Sa istud nõutult kaldal ja ei tea, kuidas Sina seda kõike
muuta suudaksid. Kõike on liiga palju ja see tundub ületamatu
raskusena. Milleks üldse pingutada, kui siiani said ju
hakkama, küll suudad nii
ka edasi elada – oled ju tugev. Sa küsid endalt: „Kus siis
Armastus peidus on?” Armastus vaatab kaldal, kuni Sa tunded sees
ujud ja ootab, millal Sa tundesse vaatamise asemel endasse vaatad, et
mõistaksid,
mida Sina ise endale teed, kui kogud, hoiad ja kasvatad tammisid.
Armastus on aidanud Sind tunde sees olemisel, ta ütleb: „Mul on
nii kahju:” ja aitab Sinu pisarad voolama, mis vabanedes toovad
kergendust ja jõudu juurde. Nüüd käib Armastus Sinu kõrval ja
juhatab teed kõige olulisema takistuseni, mille lõhkudes ja
voogusid vabastades, suudavad veed ise pisemad tõkked ja takistused
minema pühkida.
Sa leiad tammi ja asud tööle.
Tammi purunemine algab
väikese nirena
ja kui Sa edasi lammutad, siis leiad lõpuks päiskivi ja
seda eemaldades langebki
müür kokku.
Veed vallanduvad marulise lainena, praht, oksad ja rägu lendavad
laiali ning vesi tormab allavoolu, purustades
kõik ettejääva enda teel. Läheb aega enne kui jõgi taltub ja
vesi rahuneb. Sina oleksid justkui lahingus käinud. Emotsioonide ja
tunnete virvarr, mis Sinust läbi lendas, oli kui metsik tornaado. Sa
nutsid ja naersid, vabanemises oli sõnuseletamatu kergus. See
oli müstiline kogemus.
Sa korjad
oksad, rägu ja prahi kokku ning teed sellest suure
lõkke, mille paistel end
kuivatad ja soojendad. Sinu keha vajab sisemist tuld, et energia ei
hanguks vaid voolaks vabalt. Sa
tunned, kuidas mõnus
soojus levib elustavalt üle keha. Ühes sellega tuleb meeldiv
rammestus – see on Armastuse lohutav sülelus, turvalisus ja
hoidmine, füüsiliselt tuntav paitus kogu Sinu kehas. Armastus
on siin, Sinu sees olemas, ta ei ole kunagi kadunud olnud, ainult
Sina ise ootasid ja otsisid teda endast väljastpoolt.
Marianne
25.02.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar