kolmapäev, 28. veebruar 2018

Kevadeootus pakaselisel päeval




Kui üks helves maale langes
oli seda ilus vaadata,
kuid sadade all hanges
puu maadligi paindus,
tuhandete all raskes koormas
vaikselt kevadet ootas.
Jänes kui koopast leidis varju,
ajal, mil lumetorm väljal karjus.
Orav korraks oksale hüppas
ja nii lund maha tõukas.
Tuul mööda tormas
ja vana sõpra paitas,
vaalu lund minema lükkas.
Nagisedes, hoides kanget selga,
puu end püsti ajas
ja jänes edasi lippas.

Lind oksale maandus,
lauluga valu minema lendas.
Pisikesed jäised pisarad
päikese säras helkisid,
soojuse käes sulasid
ja pungad hiirekõrvule pakatasid.
Loodus juba ammu kevadet ootas
ja kõiges selles teda aimdus.
Päikese soe paitus põsele
oli minule meele järele,
soojuse käes virgusin,
talveunest üles ärkasin.
Kevadet seni hinges olin kandnud,
hoolimata pakasest,
nüüd kohale ta on jõudnud.


Marianne
28.02.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar