Kui
üks helves maale langes
oli
seda ilus vaadata,
kuid
sadade all hanges
puu
maadligi paindus,
tuhandete
all raskes koormas
vaikselt
kevadet ootas.
Jänes
kui koopast leidis varju,
ajal,
mil lumetorm väljal karjus.
Orav
korraks oksale hüppas
ja
nii lund maha tõukas.
Tuul
mööda tormas
ja
vana sõpra paitas,
vaalu
lund minema lükkas.
Nagisedes,
hoides kanget selga,
puu
end püsti ajas
ja
jänes edasi lippas.
Lind
oksale maandus,
lauluga
valu minema lendas.
Pisikesed
jäised pisarad
päikese
säras helkisid,
soojuse
käes sulasid
ja
pungad hiirekõrvule pakatasid.
Loodus
juba ammu kevadet ootas
ja
kõiges selles teda aimdus.
Päikese
soe paitus põsele
oli
minule meele järele,
soojuse
käes virgusin,
talveunest
üles ärkasin.
Kevadet
seni hinges olin kandnud,
hoolimata
pakasest,
nüüd
kohale ta on jõudnud.
Marianne
28.02.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar