teisipäev, 27. veebruar 2018

Peitust mängides




Mäsleva tundemere
viimane laine
tugevalt raputas
ja siis saabus vaikus.
Viimses jõuetus purskes
ennast haletsevas nuukses
rahunemine algas.
Oli ääretu tühjus
ja otsata väsimus.
Olin endast kõik andnud,
täie jõuga välja valanud,
enda sees alles hoitu,
tasapisi kokku korjatu.
Kui kaev, mis üle ääre ajas
muutus tuld sülgavaks loheks,
nii trampisin jalgu ja nõudsin:
Palun kuula ja mõista mind!”

Ma ei taha enam kuulda,
mida räägib Sinu suu,
sest ma näen,
et Sinu keha näitab muud.
Meie Maailm on kaheks,
Sinu jutt ei muuda teda üheks
tõeliseks pildiks.

Ma näen Sinu sõnade taha
ja kuulan Sinu keha.
Ma tean, et Sa oled seal olemas,
kuid mitte tõde rääkimas.
Sinu sõnad on udu,
mis tuules hajub.
Sinu jalad ei astu
minuga ühte radu.
Sinus võib olla soov
ja tahte sundus,
kuid tegelikkus -
üksinda kahe suhet
võib proovida muuta,
paigast nihutades naba,
kuid seisab see edasi üha
seal, kuhu me panime maha,
kui oma teedel kõndisime minema.

Maailma peegeldus
tunde minus äratas,
mille vajadus
otsima sundis.
Kust ja kuidas
saan täidetud.
Lõhkus ootuses oodatud
kohapeal seistud
ja tühjust vaadatud
lõpmatusena tundunud
aja mõõtmatus.
Sein oli seal,
kust mäsleva merena
proovisin läbi minna.

Tants ei pea olema
vaid kahekesi koos.
Tants on see,
mis südamest sünnib
ja lendama viib,
kaasa tuule ja ajaga,
kui vaid iseennast
käest ei lase
ja ära ei kaota.


Marianne
27.02.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar