Ma
tulin siia Maailma kui pill. Ma asusin õppima ja otsima, kuidas ma
helisen, milline on minu hääl ja kõla. Sündides tegin ma esimest
korda häält, et tunnetada, mida tähendab olla muusika ja sealt
edasi asusin ma kõndima iseenda heliloominguna. Ma olen keeruline.
Minu sees on nii palju erinevaid tundeid, emotsioone, meeleolusid, et
raske on puhtalt ja kogu aeg laulda. Enne, kui ma leidsin end üles,
vaatasin ja jäljendas teisi. Ma võimendasin end, et leida iseenda
ulatust, proovida piire. Ma kahandasin ennast, et näha ja tunda,
millal ma kaon. Ma sean sõnu ritta, vormin huulil ja suud avades ei
tea ma kunagi, kas nad voolavad minust ojana või kandilistena,
hakitud viisil, minust välja kukuvad. Ma olen mõistatus iseendalegi.
Ma
palusin Sind, et Sa minuga mängiksid. Ma tahtsin teada, kuidas ma
Sinu käte all kõlan. Ma ei osanud ega teadnud, et pean Sind
õpetama, kuidas mind hoida. Ma ei tundnud veel isegi, milline
puudutus, millise heli minus loob. Ma soovisin ja me mängisime koos.
Sinu heli kasvas minu omast välja. Me toetasime üksteist
keerulistes mustrites. Me olime ühes, lahutamatud. Me võisime
tantsida lahku, kuid ka sealt kuulsime ja järgisime teineteist. Meie
ühine hääl ja harmoonia said meie Maailmaks. Me teadsime ja
tundsime veel enne, kui teine laulma hakkas, tajusime seda endas ja
koos, ühel ning samal ajal, voolas meis helisev noodirida duetiks
kokku – üheks eristamatuks tervikuks.
Sinu
puudutus võis tervendada ja kasvatada mulle tiivad, kuid nüüd tegi
Sinu käte surve mulle haiget ja minu toonid sunnivad meid kõrvu
katma: „Ära puutu mind! See teeb haiget.” Mina tean ja ka Sina
tead, kuidas panna teineteist nutma nii, et meist sünnib kakofoonia,
kuidas muutume disharmooniaks. Ma astun Sulle vastu või põgenen
Sinu eest. Ma võin oma häälega klaasid lõhkuda ja meie kõrvad
survest lukku lüüa. Ma oskan laulda pisarad Sinu silma. Ma suudan
naeratusega sulatada jää ja armastusele uuesti ruumi teha. Kuid kas
ma tahan?
Kahekesi
koos olles üksinda olla on raske. Ootuses seistes on minus lootus,
sest ma kuulan Sind, kuid näen ja tajun vaid vaikust. Ma ootan Sinu
häält, kuid Sina istudes mängid iseendaga iseendas. Ma lasen
harvadel nootidel kõlada, kutsun Sind kaasa. Sina ei kuula, sest Su
kõrvad on kinni. Ma ei tea, kuhu Sinu hääl kadus, sest ühel
hetkel ma mõistsin, et see, mida ma pidasin Sinu helinaks, oli minu
enda laulu kaja. Heli, mida ma kuulsin oli see, mida Sa tekitasid kui
ühest toast teise kolisid. Ühtäkki oleme nii erinevad pillid, kes
ei ole võimelised koos olles ühiselt mängima ega helisema. Koos
olles oleme katkised ja kasutud, tuul viis vanad noodilehed kaasa ja
valust voolanud pisarates ununes eelnenu, järele jäi vaid nukker
olevik.
Ma
avardun ja vaatan meie Maailmast välja. Ma õpin uuesti, kuidas ma
üksinda kõlan. Ma otsin ja avastan, kuidas ma loodusega ühes
helisen. Taas sünnin merelainest ja jooksen võidu tuulega. Laulan
puude vaikses naginas ja tule lõõmavas südames. Ma olen siin ja
olen seal, olen kõiksusega üks. Ma seisan jalad juurtena kindlalt
maas ja sirutun taevalaotuse poole. Ma võin kõlada väga erineval
moel. Läbi oma valikute kohtun, avatuna, uute Maailmadega, kuulan ja
kajan, vaatan neid ja ennast uuel moel. Ma olen ja elan, sest mina
saan. Ma kõnnin ja olen olemas ning mõistan, et Mina ise olen
Muusika ....kuid ikka jään ma endale Mõistatuseks ...
Marianne
19.02.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar