esmaspäev, 19. veebruar 2018

Ma olen Mõistatus





Ma tulin siia Maailma kui pill. Ma asusin õppima ja otsima, kuidas ma helisen, milline on minu hääl ja kõla. Sündides tegin ma esimest korda häält, et tunnetada, mida tähendab olla muusika ja sealt edasi asusin ma kõndima iseenda heliloominguna. Ma olen keeruline. Minu sees on nii palju erinevaid tundeid, emotsioone, meeleolusid, et raske on puhtalt ja kogu aeg laulda. Enne, kui ma leidsin end üles, vaatasin ja jäljendas teisi. Ma võimendasin end, et leida iseenda ulatust, proovida piire. Ma kahandasin ennast, et näha ja tunda, millal ma kaon. Ma sean sõnu ritta, vormin huulil ja suud avades ei tea ma kunagi, kas nad voolavad minust ojana või kandilistena, hakitud viisil, minust välja kukuvad. Ma olen mõistatus iseendalegi.

Ma palusin Sind, et Sa minuga mängiksid. Ma tahtsin teada, kuidas ma Sinu käte all kõlan. Ma ei osanud ega teadnud, et pean Sind õpetama, kuidas mind hoida. Ma ei tundnud veel isegi, milline puudutus, millise heli minus loob. Ma soovisin ja me mängisime koos. Sinu heli kasvas minu omast välja. Me toetasime üksteist keerulistes mustrites. Me olime ühes, lahutamatud. Me võisime tantsida lahku, kuid ka sealt kuulsime ja järgisime teineteist. Meie ühine hääl ja harmoonia said meie Maailmaks. Me teadsime ja tundsime veel enne, kui teine laulma hakkas, tajusime seda endas ja koos, ühel ning samal ajal, voolas meis helisev noodirida duetiks kokku – üheks eristamatuks tervikuks.

Sinu puudutus võis tervendada ja kasvatada mulle tiivad, kuid nüüd tegi Sinu käte surve mulle haiget ja minu toonid sunnivad meid kõrvu katma: „Ära puutu mind! See teeb haiget.” Mina tean ja ka Sina tead, kuidas panna teineteist nutma nii, et meist sünnib kakofoonia, kuidas muutume disharmooniaks. Ma astun Sulle vastu või põgenen Sinu eest. Ma võin oma häälega klaasid lõhkuda ja meie kõrvad survest lukku lüüa. Ma oskan laulda pisarad Sinu silma. Ma suudan naeratusega sulatada jää ja armastusele uuesti ruumi teha. Kuid kas ma tahan?

Kahekesi koos olles üksinda olla on raske. Ootuses seistes on minus lootus, sest ma kuulan Sind, kuid näen ja tajun vaid vaikust. Ma ootan Sinu häält, kuid Sina istudes mängid iseendaga iseendas. Ma lasen harvadel nootidel kõlada, kutsun Sind kaasa. Sina ei kuula, sest Su kõrvad on kinni. Ma ei tea, kuhu Sinu hääl kadus, sest ühel hetkel ma mõistsin, et see, mida ma pidasin Sinu helinaks, oli minu enda laulu kaja. Heli, mida ma kuulsin oli see, mida Sa tekitasid kui ühest toast teise kolisid. Ühtäkki oleme nii erinevad pillid, kes ei ole võimelised koos olles ühiselt mängima ega helisema. Koos olles oleme katkised ja kasutud, tuul viis vanad noodilehed kaasa ja valust voolanud pisarates ununes eelnenu, järele jäi vaid nukker olevik.

Ma avardun ja vaatan meie Maailmast välja. Ma õpin uuesti, kuidas ma üksinda kõlan. Ma otsin ja avastan, kuidas ma loodusega ühes helisen. Taas sünnin merelainest ja jooksen võidu tuulega. Laulan puude vaikses naginas ja tule lõõmavas südames. Ma olen siin ja olen seal, olen kõiksusega üks. Ma seisan jalad juurtena kindlalt maas ja sirutun taevalaotuse poole. Ma võin kõlada väga erineval moel. Läbi oma valikute kohtun, avatuna, uute Maailmadega, kuulan ja kajan, vaatan neid ja ennast uuel moel. Ma olen ja elan, sest mina saan. Ma kõnnin ja olen olemas ning mõistan, et Mina ise olen Muusika ....kuid ikka jään ma endale Mõistatuseks ...


Marianne
19.02.2018.a



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar