Argipäevast
põgenemise lootuses,
oma
elus dekoratsioone vahetades,
järgmise
hetke saabudes
ajavagunisse
astudes,
uue
ootuses ringi vaadates
on
Sinus petlik illusioon,
et
nüüd Maailm muutus
-
see on Sinu usk ja visioon.
Kuid
tegelik olemise raskus
on
selles lihtsas tões,
et
kõik Sinu kõrval ja ümber
on ikka
Sinu endana kaasas ja koos.
Küsimus
on selles,
mida
Sa kuulda mõistad,
kuidas
Sa näha oskad.
Kas
Maailmas kõndides
vaatad
endasse sisse
ja
nii näed kõikjal läbi enda
peegeldumas
iseennast
või
oskad vaadata välja,
näha
avarduvat kõiksust.
Kas
kõnnid Maailmas ringi
oma
sildid ja klapid kaasas,
iseenda
helisevas tundes,
vibratsioone
tekitavas laines
ise
Maailma kirjad ja värvid,
ise
Sind saatvad helid lood.
Mustad
prillid paned ette,
sest
vihkad äratundmist,
põlgad
peegelduse nägemist.
Ajad
ennast turri kui siil,
välise
puudutust peljates
end
kaitsesse viid.
Kardad
ületada õhkõrna piiri,
kardad
olla ja avaneda,
nii
väljas hoiad Maailma.
Ärajooksmisest
pole kasu,
eemale
hoidmine ei too tasu,
sest
vaadates endasse
oled
Sa igal pool endal ees.
Maailm
kordas Sinu liigutust,
kuid
kas mõistad Sina selle tähendust,
et
Sinu pöördeline tegevus
võib
olenevalt vaatenurgast
saada
erineva sisu.
Kas
kaevati uus kraav Su teele,
ja
torm prügi tõi kaasa
või
teerull silus Su raja
ja
tuul prahi minema viis.
Suletud
uste taga oled vangis,
iseenda
poolt hoituna.
Valutegevat
okast endas liigutades,
enesele
ise haiget tehes,
omal
moel seda ravida püüdes
iseennast
õigustad,
et
Sinul on õigus.
Maailmast
vigu otsides,
nii
varmalt leiad kinnitust
oma
valule ja kannatustele -
Sinul
on õigus ohvrina elamisele,
sest
Sulle ei anta seda, mida soovid
või
ei lähe nii nagu tahad,
sest
alati saab keegi teine selle,
millest
Sina ilma jääd.
Maailma
vaadates näed viga,
mida
endale andeks ei anna.
Sa
tunned valu,
mida
vabaks ei lase.
Kas
nüüd hommikuses kastevees
oma
silmad udust puhtaks pesed,
kõrvast
tropid väljaraputad.
Ärgates
kirgas on valgus
ja
helisid täis on vaikus -
Maailm
Sinu ümber on uus.
Avardud
ja kuuled,
kuidas
pung praksudes avaneb
hiire
samm sibades sahiseb.
Avardud
ja näed
varjundid
saanud värvide valguses
ajas
sündinud imet
muutumisemärki
iseendas -
avatud
uksi oma hinges.
Aitäh! Eilne päev oli nii hea, ilusate kaasteeliste seas.
Marianne
11.02.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar