esmaspäev, 26. veebruar 2018

Ise teen kõik iseendale





Kui olen nii, et keegi mind ei kuule ega näe, kuidas ma siis olen, mida mõtlen ja teen, mida jagan olles iseendaga kahekesi. Kas kõige ilusamad ja põnevamad hetked sünnivad siis, kui olen üksi ja keegi teine ei näe või siis, kui pingutan ja ponnistan, et näidata ja meeldida. Kas olen kui väljalülitatud lamp, kes süttib kui keegi sisse astub või säran ise, jaaniussina valgust jagades ja teed näidates. Kas endale katan linikuga laua, süütan küünla ja on pidulik hetk mulle või vaevumata teha, võtan kääru leiba ja peost söön. Kas ma oskan iseennast hoida, austada ja tunnustada, olla iseendana see, keda armastan ja kalliks pean.

Kas ainult vahel paitan pead ja annan kommi, et kannata veel, küll tuleb aeg ja alles siis, endale tähelepanu pööran. Kas tunnen, et ennast leidmata pole ka midagi kaotada, vaid olen keegi, kellega pean leppima ja õppima koos olema. Kas suudan ja oskan peeglis vaadata endale silma, näha sügavale ja sisse. Kas mõistan ja tunnen teda, kes vaatab mulle vastu. Kas see on minu osa, kas see olen mina, kes armsast lapsest, nurgelisest teismelisest ja tuulepäisest noorusest on kasvanud suureks ja täis, kelles on siin ja seal aegade muutused, minu välimus, mis on aja ja enese koostöö. See olen mina ja ei ole ka.

Kas leian endast, mida vajan või pean välisest juurde otsima. Kas usun ja kuulan ennast või kahtlen ja käega löön, sest keegi teine, kes kõvemini räägib teab kindlasti paremini, mida just mulle praegu on vaja. Kas vaevumata, tahtmata või midagi muud soovides, ei vaata ma oma teele, vaid kõrvale kiikan, sest tundub, et kusagil mujal on ikka parem. Kuid minu enese teel tuleb vastu see, mida ise olen küsinud, otsinud ja vajan, sest just minule mõeldud on ta.

Kas ennast võrdlemata julgen olla mina ise, tehes oma liigutuse täpselt nii nagu oskan ja minu seest sünnib või kardan, et see pole küllalt hea ega ilus, arvates, et kusagil keegi teine teeb ja on ikka parem kui mina. Kui minu enese liigutus, poos ja tegu minust läbi käib ja on osa, siis olengi see mina, just sellisena nagu oskan ja olen. Kas julgen ennast armastada enne, kui keegi teine tunnustab, et olen seda väärt või tean ja tunnen, et olen kullast kallim.

Kas on oluline, et tunnen ennast hästi või pole see tähtis, sest nagu nii olen olemas, kusagile ei kao ega maha jää. Kas minul on iseendaga koos hea olla või proovin enda eest põgeneda või peitu toppida. Millal tuleb minu aeg ja koht, kas täna panen endale käed ümber ja ütlen: „Mina Armastan Sind!” Kas naeran lõbusalt: „See on nii armas ja ilus, kuidas ma olen ja teen.”

Ma ei tee ega ole kunagi vaikuse tühjuses, sest mina ise olen ju olemas. Minu silmad näevad, kõrvad kuulevad, mina tunnen ja tajun, kuidas ma olen ja mida teen. Üksi ja üksinda ei ole ma mitte kunagi, sest alati olen ma endaga koos. Ma olen nii oluline, sest jagan iga oma hetke iseendaga. Hetk, olles iseendaga on kingitus mulle. Ja nii teengi ma kõik iseendale, sest mina ei saa endale selga keerata ega ära minna, vaid astun ja olen kõige sellega, kes ma olen, koos ja sees.

Kas ma siis teen täna endale pai ja kallistan või endale vastu hakkan, unustan, mossitan ja haiget teen. Valik on minu, igal ajal, igas kohas ja igal hetkel, sest minu enese iha sirutab kätt, valu pühib pisarat, mõnu otsib naudingut, tervis kosutamist, tuju lohutamist, soov loteriilt kingitust, hing ihkab armastust ja elu vajab elamist. Kõike, mida ma teen, ütlen, mõtlen ja tunnen, teen läbi iseenda, iseendaga koos, iseendale.

Aitäh elule kingituse eest, et Mina olen olemas!


Marianne
26.02.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar