reede, 23. veebruar 2018

Teekond - Maa, Tuli, Vesi ja Õhk - Meditatiivne rännak vol 23





Sa kõnnid külmetades mööda teed. Sa tõmbad oma jaki hõlmu koomale ja hoiad kätega enda ümbert kinni. Su sõrmed on külmast kohmas ja varbad natuke valusad. Sa tunned, et oled üksinda siia teele jäetud ja oma kurvastuses kahtled, kas Sa üldse kunagi enam sooja saad. Sa tunned, et oled väga väsinud ja ei taha ega jaksa enam kõndida, kuid midagi muud Sa teha ei oska. Kulged sihitult sinna, kuhu rada keerab ja jalad astuvad. Sa otsid silmapiirilt mingit märki, sihti, mille poole sammuda.

Sa näed eemal ühte mäge, mille tagant kumab valgust ja see paistab Sind kutsuvat ning korraga Sa tead, et seal on, midagi Sind ootamas. Sa tunned, et see on see koht, kuhu Sina praegu minema pead. Edasi liikumine on pingutust nõudev nii, et see, kes edasi rühib peab endas väga kindel olema ja tõsiselt soovima mäeni jõuda. Ega õiget rada sinna ei lähegi ja nii pead Sa turnima üle maha kukkunud puude, ronima üle kivide ning võitlema rohust ja võsast läbi. Raske on jalg jala ette seada, kuid Sinus on tahe jõuda mäeni ja vaadata selle taha. Iga Sinu tehtud samm on pisikene võit.

Lõpuks jõuad Sa mäe juurde. Sa oled väsinud ja jõuetu. Sinu see on ärevus, hirm ja üksindus. Kohale jõudnuna sesisatud, sest tajud soojuse kiirgust. Tõstad pea ja oled ootel, et mis see on, mis veel hetk pilgu eest varjus püsib. Veel viimased sammud ja nüüd Sa näedki - mäe taga magab päike. Ta on veel unes ja udulinikust tekk hoiab tema soojust endas ja nii ei saa Sina kõrvetada.

Sa istud mäel olevale kivile. Laskud vaikselt ohates kui toolile ja sirutad oma väsinud jalad välja. Sa vaatad ümbrust. Lased pilgul üle avaruse libiseda ja tunned, kuidas Sa vaikselt täiesti kohale jõuad. Päikese soojus sulatab ja soojendab Sind. Sa võtad riideid vähemaks ja tunned, kuidas soojus Sinu sees levib, kuni enam ei tunne ükski koht külma ja mitte midagi Sinu sees ei ole enam jääs. Soojus on nii hellitav, mõnus ja hoidev. See paitab Sind, hoiab õrnalt oma embuses ja Sa tunned, kuidas pinge Sinus vallandub ja Sa lähed üleni kuumaks, põletades üleliigse ja negatiivse energia. Tasapisi saabub rahu ja vaikus. Keha on vaba ja hingab sügava ohkega välja.

Soojus on tasapisi muutunud palavuseks ja Sa tunned, et Sul on janu. Vaatad ringi, et leida allikas või oja, millest juua. Sa näed natuke eemal mäelt alla voolavat väikest ojakest. Sa kõnnid ojani ja kastad oma käed vette ning lased voolul neid silitada. Seejärel tõstad pihkudega vett ja jood seda. Vesi maitseb magusalt, see värskendab ja kosutab Sind. Tunned, kuidas justkui närbunud ja kuivanud keha uuesti elustub. Sinu sisse voolab jõudu ja tahet juurde. Sa pesed oma näo tolmust puhtaks ja avastad, et kogu Maailma värvid on nii puhtad, kirkad ja säravad. Tajud, et oleksid nagu nüüd, alles siinsamas ,pikast unenäost üles ärganud.

Sa kuuled nõrka kohinat ja otsustad minna vaatama, mis see on, mis seda häält teeb. Sa leiad kose ja ilusa väikse lahesopi, kus on täpselt nii palju vett, et Sa saad ujuma minna. Sa võtad riided seljast ja astud vette. Vee karge külmus ehmatab Sind korraks, kuid tõusev päike soojendab Sind ja vett nii, et Sa usaldad vette laskuda. Sa lebad veepinnal ja tunned, kuidas vesi Sind kannab ja päike pehmelt paitab. Sul on turvaline ja kindel olla, usaldad enda hoidmise veele ja lihtsalt oled olemas. Kui tunned, et oled puhanud, siis tõused ja kõnnid kose juurde. Lased veel endast üle voolata, annad talle kaasa oma tunded ja emotsioonid, teemad ja mured, mälestused ja mõtted, mida Sa enam ei vaja ega endas hoida ei taha. Voolav vesi viib nad kõik, endas lahustades, minema. Sa tunned end kui uuesti sündinuna, puhta ja elujõulisena.

Astudes veest välja päikese soojusesse, on kohal Sind tervitav tuul. Ta kuivatab ja sasib Sind. Sa naudid tuule leebelt pehmet puudutust, tugevama hoo juustega mängimist ja vallatut keerutust. Tuule puudutus on paitav, toetav ja unistusi loov, sest temas aimdub kaugete maade ja veel avastamata kauguste kutse. Sa leiad kivilt uued riided ja paned nad selga. Sa kõnnid kaldal ringi ja korjad lilli, punud neist pärja ja ehid end sellega. Vaatad vetepeeglist vastupeegelduvat ennast ja Sulle meeldib see, mida Sa seal näed ja see kasvatab helinat Sinu sees. Päike on vahepeal juba kõrgele tõusnud ja jätkab oma igapäevast teed taevavõlvil, jagades oma valgust ja soojust kõigile ja kõigele.

Pinged Sinus on lahenenud. Sa oled hellitatud ja hoitud. Sa oled täidetud ja avardunud. Sinu sisse mahub terve Maailm. Sa näed ilu, tunned armastust ja usaldust elu vastu. Sa tajud, kuidas kõik neli - Maa, Tuli, Vesi ja Õhk on Sinus oma koha leidnud. Sa tunned ennast tervikuna. Sa kiirgad rahuolu ja vaikset sisemist rõõmu. Sa tead, et nii palju on veel ees ning selle ootus teeb natuke ärevat kõdi Sinu sees. Naeratusega näol lähed Sa uuesti teele, vastu sellele, mis ootab Sind järgmise mäe taga ja kõigele sellele, mida või keda alles kohtad oma teel.


Marianne
23.02.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar