esmaspäev, 12. veebruar 2018

Kajakad ujuvad taeva sinises vees




Kalameest meenutades

Vana merekaru ankru veeskas
ja end maarotiks möllis,
kui mere seljataha jättis
ja kuivale maale elama asus.

Mälestus sinisest merest
meenub taevasse vaadates.
Vana sõbra, kajaka huikes
on kauguste kutse,
vahuste lainete soolasus,
siniste vete sügavus,
kus avaramast avaramas avaruses,
silmapiiri kättesaamatus kauguses
paistab maakera kumerduv ümarus.

Vana mees õõtsudes kõnnib munakivist teedel,
mere müha kuulab sinava metsa kohinas,
tema truu sõber turnib majakatustel
ning süüa otsib prügikastides.
Linn on kui prügi täis ookean,
kus autode meres ja inimeste vahel
teed otsides ja kurssi jälgides,
päevast päeva triivides ja loovides,
elu õhtul, igaviku loojangul
päike vaob tornmaja taha.

Hing ihkab paadiga merele.
Unes, sõites noodapüügile,
käed ikka veel hoiavad aere.
Silm puhkab päikese kuldsel sillerdusel,
kui noodatäis kalu hõbedaselt säramas.
Päeval kajakad sinises taevas
näivad päikesest kissis silmadele,
lendavate, helkjate kaladena.
Kortsus põselt pühitud pisar
hetkeks käel tundus kalasoomusena
- sama hõbedase läike ja ümara kujuga.


Marianne
12.02.2018.a

Kommentaare ei ole: