Kalameest meenutades
Vana
merekaru ankru veeskas
ja
end maarotiks möllis,
kui
mere seljataha jättis
ja
kuivale maale elama asus.
Mälestus
sinisest merest
meenub
taevasse vaadates.
Vana
sõbra, kajaka huikes
on
kauguste kutse,
vahuste
lainete soolasus,
siniste
vete sügavus,
kus avaramast
avaramas avaruses,
silmapiiri
kättesaamatus kauguses
paistab
maakera kumerduv ümarus.
Vana
mees õõtsudes kõnnib munakivist teedel,
mere
müha kuulab sinava metsa kohinas,
tema
truu sõber turnib majakatustel
ning
süüa otsib prügikastides.
Linn
on kui prügi täis ookean,
kus
autode meres ja inimeste vahel
teed
otsides ja kurssi jälgides,
päevast
päeva triivides ja loovides,
elu
õhtul, igaviku loojangul
päike
vaob tornmaja taha.
Hing
ihkab paadiga merele.
Unes,
sõites noodapüügile,
käed
ikka veel hoiavad aere.
Silm
puhkab päikese kuldsel sillerdusel,
kui
noodatäis kalu hõbedaselt säramas.
Päeval
kajakad sinises taevas
näivad
päikesest kissis silmadele,
lendavate,
helkjate kaladena.
Kortsus
põselt pühitud pisar
hetkeks
käel tundus kalasoomusena
-
sama hõbedase läike ja ümara kujuga.
Marianne
12.02.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar