Hommikul
tõustes,
iseendana
virgudes,
voodiserval
istudes
selga
panin esimese rolli.
Mu
kapp täis on erinevaid kostüüme,
mõni
mõnusam kui teine,
mõni
kisub ja on väikseks jäänud,
teine
kui telk mind endasse peitnud.
Astun
lavale olles keegi,
kelle
valisin rollide seast.
Istun
Sinuga varjuteatris,
selg
vastu kivist seina,
iseennast
varju peites,
vaatame,
kuidas
varjud
meie ees
ühest
rollist teise kõndides,
tõsimeeli
oma eludes,
valgustatud
lavalaudadel
erinevaid
osi mängivad.
Me
ise lavastajaks oleme,
teksti
ettekirjutame,
piirid
paika paneme,
iseennast
rollidesse mängime.
Rollis
ettekirjutatud teksti
kindlas
kohas ettekanname.
Küsime
seda, mida kuulda tahame,
ootust
täites nii ka vastame.
Rollijoonis
määrab liikumise,
et
ei lõhuks rolli piire,
ega
looks segadust lavale,
seda
täpselt jälgime.
Kui
sulgub eesriie,
maskid
eest võtame,
rolli
riidepuule riputame
ja
oma teele läheme.
Sa
istusid minu kõrval,
kuid
meie vaikisime,
sest
kui kõhurääkijatena
me
rollis olles varjule
oma
hääle andsime.
Me
kohtusime täna
ja
laval vestlesime,
kas
see, millest rääkisime
ja,
mida kuulsime,
oli
see, millest mõtlesime
ja,
mida tundsime.
Anna
mulle andeks,
et
ma Sind üles ei otsi,
küsimusi
ei küsi
ega
hoia Sinust kinni.
Mina
astusin varjuteatrist välja,
läksin
kõndima sinna,
kus
see, mida räägin ja kuulen
on
päriselt olemas ja tõsi.
Mina
ei ole enam roll ega joonis,
olen
täiesti olemas olev reaalsus.
Marianne
07.02.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar