kolmapäev, 7. veebruar 2018

Elu varjuteatri rollis





Hommikul tõustes,
iseendana virgudes,
voodiserval istudes
selga panin esimese rolli.

Mu kapp täis on erinevaid kostüüme,
mõni mõnusam kui teine,
mõni kisub ja on väikseks jäänud,
teine kui telk mind endasse peitnud.
Astun lavale olles keegi,
kelle valisin rollide seast.

Istun Sinuga varjuteatris,
selg vastu kivist seina,
iseennast varju peites,
vaatame, kuidas
varjud meie ees
ühest rollist teise kõndides,
tõsimeeli oma eludes,
valgustatud lavalaudadel
erinevaid osi mängivad.

Me ise lavastajaks oleme,
teksti ettekirjutame,
piirid paika paneme,
iseennast rollidesse mängime.
Rollis ettekirjutatud teksti
kindlas kohas ettekanname.
Küsime seda, mida kuulda tahame,
ootust täites nii ka vastame.
Rollijoonis määrab liikumise,
et ei lõhuks rolli piire,
ega looks segadust lavale,
seda täpselt jälgime.

Kui sulgub eesriie,
maskid eest võtame,
rolli riidepuule riputame
ja oma teele läheme.

Sa istusid minu kõrval,
kuid meie vaikisime,
sest kui kõhurääkijatena
me rollis olles varjule
oma hääle andsime.

Me kohtusime täna
ja laval vestlesime,
kas see, millest rääkisime
ja, mida kuulsime,
oli see, millest mõtlesime
ja, mida tundsime.

Anna mulle andeks,
et ma Sind üles ei otsi,
küsimusi ei küsi
ega hoia Sinust kinni.
Mina astusin varjuteatrist välja,
läksin kõndima sinna,
kus see, mida räägin ja kuulen
on päriselt olemas ja tõsi.
Mina ei ole enam roll ega joonis,
olen täiesti olemas olev reaalsus.


Marianne
07.02.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar