pühapäev, 4. juuni 2017

Siis kui Armastus sai haiget III ... Kuidas ma kohtusin iseendaga



Suhete hääbumine ja inimeste valimata jätmine andis võimaluse jääda iseendaga kahekesi. See oli raja alguspunkt, kust hakkasin iseendasse kõndima. Ma ei lahustunud enam välises, ega peegeldanud teda ja ei täitnud end temaga. Jäin vastamisi iseendaga, täites ennast ja peegeldades iseennast isendale. See oli ainuvõimalik tee. Olen olnud hoitud ja kaitstud, sest minul on see võimalus ja ma kasutan seda.

Kõik teed viisid iseendani. Septembrist alates hakkas mees Soomes tööl käima. Ka see andis omamoodi uue vabaduse. Veel novembris, ühel koolitusel osaledes, soovisin, et ma leiaksin vähemalt ühe või mõned nö minu inimesed, aga detsembris lõpetasin FB-s iseenda elu jagamise, tuttavate laikimise ja postituste jälgimise, lahkusin gruppidest ning eemaldasin kõik meeldimised firmadele, üritustele, gruppidele jne – lõpetasin oma osade laiali jagamise. Trennidest jäi ainult üks, qigong. Koolitusi, üritusi ja kohtumisi enam ei valinud. Suhtlus välisega jäi lihtsalt juhuslike kohtumiste tere tasemele. Võtsin vastu selle, mis minuni otse ja vahetult jõudis. Kuulasin ühte mantrat 40 päeva järjest, seejärel järgmist 40 päeva ja peale seda veel ühte ca 30 päeva. Teise mantra kuulamise ajal algas lugude sünd ja jaanuaris lasin lendu oma esimese. Peale uue õpetaja juures shindo massažis käimist alustasin blogiga. Kaks korda vaatasin endasse avitaja mehe abiga. Nii olen ma seda rada iseendasse kõndinud, hetk hetke järel, ausalt iseendasse vaadates, ennast avastades, lugusid lahendades ja edasi astunud õppides usaldama õpetajat iseendas.


Kuidas, siis kasvada suureks? Kuidas olla Mina ise Minu enda piiridega Minu enda piirides? Kuidas jätta kõik väline iseendast välja? Kuidas leida see punkt, mis annab kindluse. Punkt, mis võib muutuda, kuid ometi annab turvatunde? Kas see on minu kese/ olemus/ tuum? Kui enne ei olnud välist kasvatajat, siis kuidas olla nüüd iseenda õpetaja?

Oma lugusid lahendades, küsimustele vastuseid otsides ja leides. Kogetut iseendast üles kirjutades, et ridu üle lugedes mõista nende õppetükkide olulisust ja nähe neis teejuhti iseenda piiride loomisel. Lugusid lendu lastes vabastan ruumi, mille seni täitsin välisega, et nüüd täita see enda loomisega. Kõndides kui mööda spiraali, tõustes üha kõrgemale, et minna järjest sügavamale iseenda keskpunkti poole ja seal kasvades-kasvatades luua piir Minu ja Välise vahele.

Iseendale kirjutatud lood iseendast on kingitused Minule endale ja mina lasen need lendu, kingituseks Maailmale, kus neid saavad lugeda inimesed, keda need lood kõnetavad.

Jätkub...

Maailma, iseennast ja Sind tänades
Marianne

04.06.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar