Jagamine
See juhtus pühapäeval kui ma
tundsin, et minu armastuse vajadus on neelanud kogu armastuse, mis
minus oli ja ma olen täiesti katki....
Ausalt tunnistades on minu lood
mind tõeliselt muutnud. Ma olen neid kirjutades ja läbi elades
suutnud muuta mitmeid mustreid, uskumusi ja oma igapäeva elu. Ma
käisin pika tee, et olla valmis üheks rõõmusõnumiks, ma soovisin
suuta rõõmustada kui see hetk kätte jõuab ja selle sõnumi
saabudes ma tundsingi siirast rõõmu. Ma soovisin tunda end
turvaliselt kui mul tuleb jagada lähedast inimest tema eelmise
perega ja ma suutsin seda. Ma tõesti olen veel ja veel neid muutusi
ellu viinud – minul ja minu lugudel on see võime.
Kuid pühapäeval lihtsast
söögilaua vestlusest alguse saanud lugu, viis mind minu elu kõige
läbimõeldumate lahkumise mõteteni. Ma kuulsin kõiki neid märkusi
minu käitumise, hääletooni, nõudmiste jne kohta, mida olin
kuulnud juba mitmeid kordi enne seda, aastaid ja isegi aastakümneid
tagasi, teiste inimeste käest. Ma tundsin, et olen kõndinud pika
tee, kuid jõudnud ikka tagasi algusesse. Justkui, midagi ei olekski
muutunud ja minu soov muutuda osutunud võimatuks ning selle nimel
tehtud töö ja lahendused ummikusse viivateks. Ma tõdesin, et olen
ikka oma olemuses
samasugune.
Ma jooksin kokku kui püüdsin
tõestada, miks ma vajan ja olen nii oluline, et mind armastataks.
Miks on mulle oluline kui minu lugudele tagasisidet antakse, neist
hoolitakse ja kui suur osa nad minust moodustavad.
Ma tundsin, et tegelikult ma ei pea tõestama oma perele ega
maailmale, et olen oma lugudega oluline. Kuid ma tundsin, et ma ei
saa armastust selles keeles, milles see minuni jõuab, sest mina
vajan teist keelt. Samas sain aru, et ma ei saa sundida teisi andma
seda, mida nad ei soovi, ei oska või ei viitsi.
Usalduse lugu hakkas sündima
eelneval nädalal, kuid ma ei jõudnud kuidagi teda arvutisse
kirjutada. Seni kuni ta veel minus ja paberil kasvas, tõi elu
igapäev minuni usalduse teemaga seonduvaid väljakutseid, iga
järgnev päev aina tõsisema. Pühapäevane oligi see
kõige raskem – ma
tundsin, et olen ebaõnnestunud inimesena inimeste seas. Ühel hetkel
kaotasin usu iseendasse ja oma lugude võimesse. Sel hetkel tundsin,
et see punkt on nüüd viimane. Ma olin leidnud endas üles selle,
mida maailmaga jagada. Minust sündis see miski, mis on ainult minule
oma. Ja, siis seisin ma kohas, kus nägin, et see ei tööta. Mida on
siis minul jagada. Mis on see, mis annab mulle ja maailmale võtme
muutusteks.
Oi mul oli endast nii kahju. Ma
nutsin ja nutsin, valust tõmbusin kooku ja lebasin hääletus
karjes. Ma käisin läbi ikka ja jälle oma mustrit. Ainus, millest
ma suutsin kinni hoida, oli teadmine, et Mina ei ole vale. Ma otsisin
uusi käitumisviise ja tegin plaane oma elu otste kokkutõmbamiseks.
Ma sain aru, et väga palju selleks tegema ei peagi, sest olen seda
teed juba kõndimas. Tegelikult olen tundnud, et minus puudub oskus
ja teatud energia edasi minna. Minu eelnevad elud on lõppenud palju
varem ja nüüd on elus olemise pidepunkti leidmine tunduvalt tõsisem
väljakutse.
Ma vajusin sügavale sisse,
tardumuse ja vaikuse kaitsvasse varju. Tundsin, et võime olla taas
avatud on siinsamas – vaid üks ainus samm, kuid selle astumine
tundus
nii võimatuna raske, et lihtsam oli
jääda sügavate lainete alla või astuda viimane samm.
Ma teadsin, et kirjutamine aitab,
aga ma ei tahtnud seda teha, sest soovisin oma tunde sees olla, seal
kus mul on endast nii kahju ja kus ei ole kohta usul ja
usaldusel endasse ega
muutustesse. Usalduse lugu ei saanudki varem lendu minna, sest ta
viimane osa sai paberile alles pühapäeva hommikul. Seejärel tuli
see endas nii sügaval läbi elada, et saaksin edasi minna -
Tasakaal, vastutuse võtmine ja armastus – ja alles siis, sain loo
lendu lasta. Kirjutamine vabastas tardumusest, andis võime taas
suhelda ja võimaluse olnut kõrvalt vaadata.
Minu sees on vaimne väsimus ja
magusa šokolaadise koogi isu. Ma kõnnin oma teed tempos, mis on
iseennast usaldades järelikult mulle jõukohane ja tulemusi loov.
Kuid pühapäeval
palusin ma siiralt, et näeksin eesootavat ja tajuksin sihtkoha
energiat, selleks, et leida endas jõudu edasi olla, kuid ma ei
näinud (vist) või, siis ei tundnud seda ära või olin lihtsalt oma
tunnetes nii sügaval, et sealt ei paistnud see kätte.
Ma proovin maailma usaldada ja
olla leplik, kuid, siis
tundsin, et viha on hea, see annab jõudu, et edasi olla. Minu
raputamiseks, olid avalikus rannas jälle inimesed ja nende lahtised
koerad või vastupidi. Kui suur mastif tuleb ühe korra haukudes ja
teeb minu ümber tiire, las ta siis olla, ehk saavad tema inimesed
seejärel aru, et ma ei soovi sellist kogemust uuesti läbi elada.
Kuid oo ei, see koer tuleb nüüd koos oma terjerist sõbraga ja koos
on neil suurem võim ning territoorium. Omanike asjatud tagasi
kutsumised ei viinud soovitud tulemuseni. Ise veel nutust ja oma
läbielamisest nõrk, ei pidanud ma vastu ja palusin viisakalt koerad
kinni võtta. See naine vastas „viisakalt”, et: „Ole nüüd,
las sel olla, me tunneme oma koeri, nad ei tee mitte midagi.” ja
tõesti, see naine ei teinud midagi. Hetk hiljem kasvas minus lause,
mida ma soovisin sellele naisele öelda:
„Sa ei kontrolli oma koera,
veel vähem suudad Sa iseennast kontrollida ja oma teo eest ei ole Sa
valmis vastutust võtma.” - seejärel sain ma aru, et see lause oli
mulle endale, minu usalduse loo võtmeks.
PS veel mõni hetk ja ma saan,
kahte erinevat, Art Cafe mõnusat tordiviilu nautida....
Marianne
27.06.2017.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar