Inimene
mõistab seda armastuse keelt, mille kaudu ta sai lapsena tunda, et
teda armastatakse. Keel, mis oli inimest lapsena ümbritsenud välise
väljendusviisiks, mille kaudu ta koges armastust, siis kui temas oli
armastuse vajadus. Täiskasvanuna ongi meie armastuse keel just
selline, millisena me armastust lapsena kogesime. Kindlasti
väljendati meile armastust ka teistel viisidel, kuid rääkida
oskame nii nagu kogesime.
Armastus
on ühes meie turvatundega, olemas olemise rõõmuga, usuga elule ja
õigusele olemas olla. Armastus saab alguse meist, kuid selle
kinnitus lapsele tuleb välise peegeldusest - kuidas, mil viisil ja
moel ning millal me oleme saanud tagasiside – see on meie armastuse
keele kogemus. Nii nagu õppisime oma vanematelt emakeele, nii saime
oma kasvatajatelt kaasa ka armastuse keele.
Armastus
on kõige alus. See on vundament, millele toetub meie tervik. Kui
kasvab armastuse vajadus, suureneb vajadus järgmise ja järgmise
tunde täitmise järele. Armastuse vajadus sünnib kui me keelame
endale armastuse, kui me tunneme, et meie olemasolu ei ole armastus,
kui me ei usalda armastust, kui armastus teeb haiget ja on
füüsiliselt pisarateni valus. Armastus on esimene, millest tunneme
puudust ja viimane, mille saame täidetud ja ometi on meie olemuse
teadmine armastuse olemasolust see, mis meid edasi viib ja elule
mõtte annab.
Meis
endis on olemas meie tegeliku olemuse armastuse keel – meie keel.
Armastuse vajadus tekkis, sest meie keel ja välise keel olid
erinevad. Me ei saanud armastust nii nagu vajasime, kuid õppisime
ära selle keele, kuidas meile seda jagati ja nii anname seda ka
edasi. Seega õppides oma lapsi ja lähedasi kuulama ja tundma, õpime
ka teisi armastuse keele viise.
Armastust
jagades on võimalik armastuse energiat kasvatada – teda andes ja
vastuvõttes, kuid jagades teda viisil, mis ei ole meie endi
armastuse keel on võimalik, et me ei oska või ei luba endal seda
energiat vastu võtta. Me anname teisele energiat, soovides teda
õnnelikuks teha, kuid jagades energiat ja seejärel kasvanud
armastuse energiat mitte vastu võttes, kasvatame iseendis armastuse
puudujääki. Kuid alateadlikult soovime jätkata jagamist, et ometi
kord ise täidetud saada. Kuid iseenda sees oleva armastuse vajaduse
saame täidetud kui tunneme ära iseenda tegeliku olemuse armastuse
keele, õpime ta selgeks ning asendame seejärel, väliselt õpitud
keele, iseenda keelega.
Just
need viisid, mida me õpime teisi lugedes, mida kasutame neile
armastust jagades, mõjutavad meid endid. Need on meie olemuse
viisid, see mille kaudu me saame täidetud. Saame täidetud kui
lubame välisel anda ja anname iseendile loa armastuse energia vastu
võtta. Vastu võtta avanedes, usuga rõõmule, elule, oma olemasolu
õigsusele ja turvatundele, ka siis vastu võtta kui teame, et võime
välise käest haiget saada, sest meie armastuse keele viisid on
erinevad. Meis on teadmine, et armastus on meis endis, meie ise oleme
armastus ja meie täidame end läbi iseenda. Me anname ja Maailma
annab vastu, armastuse energia voolab, ei ole puudust, seisakut ega
ülejääki. Armastus voolab kõiges ja kõigis tingimusteta.
Beethoveni 9 sümfoonia Ood Rõõmule:
Marianne
13.06.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar