reede, 2. juuni 2017

Siis kui ARMASTUS sai haiget I ... See, mida Mina varjasin ja eitasin.


Mõistmiseks Sinule, kes Sa Minuga kord koos kõndisid.

Mina elan oma elu ilma Sinuta. Ma ei taha Sinu kohta, midagi kuulda ega näha. Ma elan teadmisega, et Minu maailmas Sind ei ole. Ja siis ühel ilusal päeval Ma loen, näen või kuulen Sinu elust. Mind tabab teadmine, et Sina oled ikka olemas.

Miks olen kade? Miks tunnen sähvatust kui saan teada, et Sina oled oma eluga edukalt edasi läinud? Miks Sa ei istu nukralt nurgas ega oota Minuga koos olemist? Miks Sina ei vaja Mind? Miks Mina ei suuda rõõmustada, et Sina said selle, mida soovisid? Miks Mina ei suuda vähemalt neutraalne olla? Miks lööb info Sinu elu kohta Mind rööpast välja ja Minul tuleb selle teadmisega justkui iseenda kõikuma löönud maailm taas tasakaalu panna.

Meie vahel oli suhe, mis Minu teadmise järgi peaks igavene olema. Suhe, kus Mina ei olnud täiskasvanu, vaid olin väike laps. Laps, kellele kehtib reegel, olge nüüd sõbrad ja mängige koos, sest te PEATE omavahel hästi läbi saama! Lapsed pidid, kuid täiskasvanud ei pea, nad saavad ja valivad ise, kellega olla ja kellega mitte. Sinu nähtav olemasolu teeb haiget Minu sisemisele lapsele – Sina oled samas maailmas, kus Minagi, kuid Mulle kättesaamatus kauguses. See on väga valus teadmine, sest Minu sisemine laps vajab, tahab ja nõuab suhet Sinuga. Laps mossitab, parastab, halvustab. Ta on kindel oma teadmise õigsuses, sest täiskasvanud panid niimoodi lapsi koos mängima. Miks see nüüd ei toimi?

Enam ei toimi. Nüüd ei sõbrusta Minuga keegi sellepärast, et peab. Nüüd kehtib sõpruses see, et igaüks valib ise, kellega soovib ja tahab sõbrustada. Mina tean, et Sina oled teatud tingimustel nõus edasi suhtlema, aga Mina ei ole, see on lapse jonn – Kas kõik või mitte midagi! Laps, Minus, tahab kindlust ja kindluse annab teadmine, et tema on osa teise inimese elust. Täiskasvanud ei pea suhtluse jaoks, olema üksteise osad, nad võivad ja saavad, kuid ei pea. Minu sisemine laps ei tule toime selle ebakindlusega, täna ollakse, aga homme mitte. Laps vajab kindlat teadmist, et ta on alati oluline, ükskõik, mis ta teeb või, milline ta on - ta otsib omale ema ja nii täiskasvanud Mina otsingi, suhet emaga, läbi teiste naissoost inimeste.

Suhtes Sinuga peaksin õppima paindlikkust, arvestamisoskust ja iseenda aegajalt tahaplaanile või, siis võrdselt kõrvale asetamist. Sisemine laps, aga tahab tähelepanu keskpunktis olla, saada ise imetluste ja kiituste osaliseks, sellega on teised naised Minu jaoks konkurendid/ rivaalid. Sellepärast Mina täiskasvanuna, midagi tehes mõtlengi ja soovingi, et Sina sellest ikka teada saaksid: „Näed, milline Mina olen ja Sina veel ei tahtnud minuga sõbrustada! Vaata, ma veel tõestan Sulle, kui hea Ma suudan olla ka ilma Sinuta!”

See on Minu Mina küsimus. Minu Mina piirid pole paigas. Sisemise lapse jaoks on tema Mina kogu maailm. Teised on lapsele tema Mina osad, sellest ka tema nõudmine, et Sina oleksid Minuga koos. Seda saavutamata tunneb ta nõutust ja segadust, et see nii ei ole ja viha, et ei suuda Sind enda soovi järgi suunata.

Minu sisemisel lapsel on puudu turvatundest - kindlusest, et sel hetkel kui tema muutub jääb ümbritsev muutumatuks või, siis muututakse koos. Lapsena elasin pidevalt muutuvas keskkonnas, puudus see üks muutumatu pidepunkt, mille juurde oleksin saanud tagasi pöörduda. Täiskasvanuna otsin seda punkti välisest, selleks, et Mina saaksin end turvaliselt tunda ja turvaliselt muutuda, pead Sina selle väljast Minule andma. Kuid Sina ei suuda seda Minule anda. Ainus võimalus on see iseendast üles otsida.

Jätkub...


Marianne

02.06.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar