teisipäev, 20. juuni 2017

Pinge lahendamine – kaks lugu


Jagamine

Pinge kasvab, sest tamm on ees – energia, mis soovib liikuda, koguneb ühte kohta ja me otsime alateadlikult või teadlikult päästikut, mis laseks tammi õhku ning vabastaks kuhjunud tunded ja emotsioonid. Pinge laheneb, kas läbi lõdvestuse või plahvatava purske. Tunded, mis said sees hoitud, saavad nüüd nähtavaks, võimaluse voolata ja me vabaneme.

Vandumine”

Mina ei luba endale vandesõnade kasutamist. Mulle ei meeldi vanduvad inimesed. Ma ei saa aru, kuidas inimesed ei suuda end kontrollida. Kuid nüüd mõistan, et teatud juhtudel, on selline sõnade kasutus inimese pinge lahendamise viisiks. See on see, kuidas tema tuleb toime kuhjuvate tunnetega - tema lahendus olukord iseenda jaoks lahendada. Okey, sellest saan ma juba aru ja kui nüüd mees teatud hetkedel vannub (nt poldid ei tule lahti või, midagi läheb ikka täitsa metsa), siis ma mõistan teda.

Eneserahuldamine või iseenda armastuses elamine”

Ma otsisin endas tähendust armastusele. Seda tehes leidsin vastuse küsimustele Miks mina ennast lapsena rahuldasin, Miks tegid seda teised lapsed: sõimes, lasteaias, laagris, kodudes, sanatoorses koolis? Kohtades, kus Maailma oli karm, sõnad tegid haiget, kus puudus füüsiline turvatunne, kus ei olnud armastust. Lõpuks ometi ma mõistsin ja sain aru - me jagame, saame ja kingime sellisel viisil armastust iseendale. Need sügavad, kogu keha läbistavad lained, vabastavad igal tasandil kui me vaid lubame.

Armastuses jagame seda, mida peame kõige väärtuslikumaks, seda, mis tõestab meie väärtust, see, mis on meile endile kõige olulisem. Jagades armastust soovime seda kõike ka saajale kinkida.

Millegi hea endale lubamine, on armastuse jagamine iseendale. Millal peatus armastuse energia vaba vool? Miks armastus energia voolamine on pisarateni valus? Miks endale juurde andmine kisub kokku? Millal ma jälestasin ennast nii, et keelasin armastuse? Millal tundus, et minu olemasolu ei ole armastus?

Minu jaoks tähendas armastus ema rinnal olemist ja rinnapiima imemist. See oli füüsiline kontakt, mis pakkus turvatunnet, jagas armastust ja lõdvestas pinged. Rinnapiim, imemine, lutt, eneserahuldamine.

Lapse vajadus füüsilise kontakti järele vanemaga - südamega silitus, pai, kallistus, musi, süles hoidmine täidavad vajadust armastusele, turvatundele. Lapsena otsisin kuhjunud pingetele päästikut ja leidsin selle iseendas. Eneserahuldamine – rahu, rõõm ja armastus läbi iseenda keha - see toimub läbi minu, minuga, minu sees. Armastus, mida väline ei saa minult ära võtta ega ilma jätta.

Hukkamõist ja häbistamine välise poolt tõi endaga kaasa selle, et täiskasvanuna ennast rahuldades tundsin pinge vabanedes sisemist füüsilist valu ja süngust, mitte positiivsust ja kergust. Justkui teeks ikka midagi keelatut ja häbiväärset. Ma pidasin iseenda poolset pinge valla päästmist räpaseks ja soovisin, et seda teeks väline,sest siis ei ole mina teinud taunitavat ega ole seega eemale tõukav. Seega ma elasin uskumuses, et ükskõik mil moel, iseendale armastust jagades, olen ma häbiväärne ja teen, midagi keelatut ja varjamist vajavat.

Eneserahuldamine – mina armastan iseennast. Mis nime ma oma tegevusele annan, seda sisu ja tähendust see minu jaoks kannab. Pannes oma tegevusele nimeks HÄBI, tegin ma iseenda armastamise häbiväärseks, inetuks ja taunitavaks. Tegelikult olen ma armastus, mis jagab, leevendades pingeid, iseendaga armastust.


Aitäh!
Marianne

20.06.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar