Ma
olen tervik. Ühel hetkel mõjutas mind väline nii, et ma tundsin
tunnet. Tunnet, mis tekitas minus emotsioone. Emotsioone, mis ei
olnud meeldivad. Mulle tundus, et kui ma neid tunnen, siis on minus
midagi puudu. Ma arvasin, et tervik ei tunne negatiivsust vaid
lihtsalt on oma rahulolus. Ma ei teadnud, et suhe välisega tekitabki
erinevaid tundeid. Tundeid ja emotsioone, mis olenevad minu ja välise
suhte iseloomust, kokkupuutepunktist ja meie olemustest.
Kui
ma tundsin, et puudu on turvatundest, siis sündis vajadus selle
täitmise järgi. Kuna vajadus tekkis kontaktist välisega, siis lõin
uskumuse, et tema saab turvatunde minult ära võtta ja tagasi anda.
Väline ei oma võimu luua minus puudust, ma annan selle talle ise
läbi oma reaktsiooni – hirmu.
Hirm.
Ma ei usu ega usalda iseennast, sest minus on Hirm, sest kunagi
tungis väline vaimselt või füüsiliselt minu piiridest sisse.
Mulle tundus, et ma ei saa iseenda kaitsmisega hakkama. Jah, välisel
on võimalus mulle haiget teha. Ma elan turvatunde puuduses, sest
tunnen hirmu kuna usun, et ühel hetkel teeb väline mulle uuesti
haiget. Võib olla teeb, võib olla ei tee. Kuid tema võimu uskudes
ja iseennast mitte usaldades elan ma turvatunde puudusega.
Kõlab
uskumatult kui ma ütlen iseendale, et tegelikult olen ma tervik, kus
mitte midagi ei ole puudu ega üle. On vaid tunded, emotsioonid ja
uskumused, et see nii ei ole. Ma mäletan hetki, kus tundsin
armastust iseendas. Ma teadsin, et armastus on Minus ja Mina olengi
armastus. Väline oli väljas, ta võis teha, mis tahes, kuid mind
see ei mõjutanud, sest kõik ümbritsev voolas eemal ja minu pealt
maha.
Kas
usaldada iseennast, et olen tervik või uskuda välist, et temal on
võime minult võtta ja tagasi anda. Kuidas taas iseennast usaldada.
Minu
keha on tervik. Kui sean ja suunan oma mõtteid, kuid keha on paigal,
siis suudan õppida uusi käitumisviise kaitseks välise eest, kuid
ma ei ole tervik, sest ma ei usu ega usalda iseennast. Minu füüsiline
keha hoiab kinni minu tunnete füüsiliste reaktsioonide mälestused.
Kui väline tegi haiget, siis minu keha reageeris. Nii nagu minu
silmades on mälestuseks pilt, kõrvus heli, on kehas mälestus tema
rektsioonist minu kaitseks. Mina olen tervik ja ma reageerin
tervikuna. Selleks, et leida lahendus usaldusele tuleb lahendada see
küsimus tervikus. Ma võin tegeleda iseenda kehaga, kuid seni kuni
mõte on mängus oman ma kontrolli ja see ei anna tulemust terviku
täitmiseks. Ma võin käsuga lõdvestada oma keha osi, kuid sealt ei
vabane mälestus, mis seal on. Ma ei tea ega tunne teda seni kuni
pole andnud talle nime. Minu keha reageerib, enne kui ma jõuan
mõelda ja käivitab uuesti minus vajaduse turvatunde järele.
Võtmeks
on heli. Heli ei oma mõtet, ta on energialaine, mis liigub minust
läbi, pannes keha võnkuma. Heli, mis on füüsilises kontaktis minu
kehaga st heli allikas on vahetult keha peal, kohal, kõrval, all ja,
mida ma saan liigutada terve keha ulatuses. Heli, mis tuleb mulle
sobivast instrumendist tiibeti kellad, kristall-helikauss, trumm,
gong, tuulekell jne. Heli lained lainetavad minus ja minu keha
reageerib igal tasandil, igas kohas. See on protsess, mis vabastab
suletud mälestused. Seisnud energia pääseb liikuma ja iga uus
laine puhastab.
Marianne
15.06.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar