Meie Vajadused

Kui meis endis või meie kehas on millestki puudu/ vajaka, siis läbi kasvava vajadusetunde, proovime end täita, et iseennast taas tervikuna tunda ja just see paneb meid otsima võimalusi ning viise, kuidas seda saavutada. Iseennast ja oma keha tundes, teame, mida selleks on vaja ja tühimik saab täidetud. Kuid keha ja iseennast tundmata täidame ennast aseainetega, nende viiside ja võimalustega, mis on varem justkui aidanud ning, millega oleme harjunud, seega vajadus, millegi konkreetse järgi on harjumuspärane sissetallatud rada, kuidas oleme õppinud ennast täitma.

Kui me peatuks ja küsiks: Miks me seda konkreetset asja vajame? , Kas see on tõesti see, mida me ka tegelikult tahame? või tundub, et see, mida me vajame on kättesaamatu ja me täidame end aseainetega, sest ei suuda võimaldada kvaliteeti. Seega kui nt meie turvatunne ei ole tervik, siis seni, kuni ta saab täidetud, ongi meil erinevates olukordades ebaturvaline tunne ja me otsime võimalusi ümbritsevast, kuidas seda täita. Täidame koguse, massi, nõudmiste ja tujudega välise suhtes. Kui me nüüd teame, et puudu on turvatundest ja me oleme teadlikud, et teised inimesed meid täita ei saa, siis ei ole meil neile sellekohaseid ootusi ja jääb vaid alateadlik muster, mis käivitub vajaduse tekkides, nüüd tuleb osata seda märgata ja harjumuspärane mõte ning tegevus katkestada.

Kui pisikene vajadus jääb meis täitmata, siis kasvab ta suureks puuduseks, mis mõjutab igat meie eluvaldkonda. Me hakkame enese täitmise võimalust otsima kõikjalt ning vajame seda kõigest ja kõikidelt, kellega kokku puutume. Selline teguviis täidab vajadusest tulenenud rahuldamatuse tunnet, kuid ei tee meid terviklikuks. Seega ühe kindla osa puudumine meie tervikust mõjutab kogu meie suhtlust välisega ning välisega kohtumisel tekkiv emotsioon on seotud sellega, kas meis on olemas antud teemaga seonduv vajadus. Kui on, siis meie reaktsioon välisele on meie, täitmata osa, tunde peegeldus ning me oleme suletud mustriringi. Kui ei ole vajadust, siis oleme vabad emotsiooni kujunemisele ja avatud uuele.

Teades, mis on algtunne, millele on kogu enese täitmiste mustrite jada loodud, kuid me ei ole veel alguspunkti täitnud on edasiseks alguseks olemas teadmine, mis tunne see on ja seega on võimalus iseendaga suhelda. „Jah, ma tean, et mul on nt turvatunde puudus, kuid selline valitud viis mind ei täida ja nii käitudes, olles, öeldes, mõeldes jn täidan end aseainetega”- Seega on meil võimalus oma käitumist muuta. Olulised on: teadmine, milline on algtunne; teadlikkus, kuidas vajadust märgata; valikud, kuidas täitmisviise valida ja teadlik vastutus otsustamisel, mida teha, et end taas tervikuna tunda.

Marianne

11.06.2017.a