Mõistmiseks
Sinule, kes Sa Minuga kord koos kõndisid.
Minu
elus oli vaid imepisikene hetk, kus üks baasvajadus, millele rajada
Minu Mina vundament, jäi rahuldamata. Sellest hetkest kasvanud
kadumishirmuga, kadus ka usaldus välismaailma vastu. Kuhugile
esimest korda minnes tahan teada, mis mind seal ees ootab, et ei
oleks üllatusi. Ma ei ole valmis vahetult tundmatusse astuma, sest
vajan ettevalmistusaega ja teadmisi, mis loovad turvatsooni välises.
Kusagil tihemini käies kinnistub oma koht, mille hõivajast saab
vaenlane, kes võtab ära mulle kuuluva. Uus lisanduja gruppi lööb
senise turvalise keskkonna sassi ja mina pean uuesti kohanduma, oma
koha kindlustama. Turvatunde siin maailmas annab teadmine, et kõik
on nii nagu koguaeg on olnud, sest minul on raskused kohanemisega ja
muutustega toime tulemisel. Kokkupuutes välisega löövad sealsed
muutused mind tasakaalust välja ja ma pean kogu aeg ennast
tasakaalustama. Kõik väline justkui puudutaks mind, sest kõik
sealne olen mina ja kõik on minu osad. Ma pean ikka ja uuesti saama
kinnituse, et minu jaoks on välises koht olemas, ootamas samasuguse
ja muutumatuna.
Seega
klammerdun naissoost inimese külge, kes minu elus on. Tahan temalt
kinnitust, et mina olen oluline ja mulle on alati koht tema elus.
Tõestuseks on see, et ta vajab mind, sest see annab mulle teadmise,
et olen väärtuslik. Ta vajab ainult mind, teised tema naissoost
kaaslased on konkurendid ja võistlejad minu kohale. Teine inimene
väsib, sest soovib oma elu oma moodi elada, ta soovib muutuda oma
valikuid valides. Tema ei saa anda mulle garantiid, et meie suhe ei
muutu, sest me mõlemad muutume ka, siis kui tundub, et muutusi ei
ole.
Kui
teine ei tee nii nagu mina soovin, kui ta ei anna seda, mida vajan,
kui ta soovib oma teed kõndida, siis mina ei tule sellega toime ja
katkestan suhte. Minul on raske taluda, et üks minu osa ei allu
minule, ei mõtle minu huvidest lähtuvalt, sunnib mind olema see,
kes ma meie suhtes ei ole – täiskasvanu. Mina oskan olla laps
piirideta maailmas, kus kõik olen Mina – maa, asjad, kohad,
inimesed jne – kõik võimalik olen Mina.
Lahustumiste,
hülgamiste, klammerdumiste jne vältimiseks väljamõeldud
käitumisviisid ei ole olnud edukad. Ikka viisid nad suhte
katkemiseni, iseenda kibestumiseni, vältides lähedasi suhteid,
inimesi endast eemale hoides kuni tõdesin, et mina ise ei vali enam
teisi ja nii Maailm ka mulle vastas - kõik suhted hääbusid. Kuid
minu sees nuttis sisemine laps, et miks mitte keegi temaga ei mängi,
suhelda ei soovi, teda väärtuslikuks ei pea ja Miks ometi teda maha
jäetakse.
Kõik
kasutatud käitumisviisid olid teiste inimestega suhete hoidmiseks
välja mõeldud, kuid nad ei aidanud mind soovitu saamisel. Minu
olemus mattus aina sügavamale skeemide ja õpitud käitumismustrite,
mida ma vaid välja oskasin mõelda ning, millest kramplikult kinni
hoidsin, alla. Omal moel ootasin ikka välise vastust, kas ma olen
juba piisavalt õppinud, käitumist muutnud, kas nüüd olen sobilik,
kas nüüd leian sõbra, kes mind vajab.
Jätkub...
Marianne
03.06.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar