esmaspäev, 5. juuni 2017

Siis kui Armastus sai haiget IV ... Kuhu tee mind viis




Kõige alus on MINU OLEMAS OLEMISE VÄÄRTUS. See, kuidas ma ise seda iseendas usun ja tunnistan. Seni oli minu väärtuse mõõdupuuks see, mida ja kuidas väline andis või andmata jättis. Ma ei uskunud, et inimene, kes soovis minuga olla minult midagi vajamata, ka tegelikult tahtis minuga olla, sest minu mõistes ta ei väärtustanud siis mind. Kui ei väärtusta, siis ma ei ole oluline ja pean tõestama, et olen vajalik, sest siis on väline andnud loa olemas olla. Kuid nüüd tean, et olen olemas ja seega väärtuslik ning seda teadmist ma hetkel endas ka kasvatan.

Vabastav lause „See ei ole Mina” - ma jätan teised teadlikult iseendast välja, sest tean, et nad asuvad väljaspool Mind ja see on täitsa nende endi asi, mida nad teevad või ei tee. Ma tunnistan iseenda iseseisvust ja sõltumatust ning seda tehes austan ma teiste inimeste piire ja suveräänsust.

Kui suudan tunnustada teisi, siis tunnistan nende olemasolu meie ühises Maailmas ka koos olemata. Kui ma väldin teisi, siis kannan neid kaasas, kui tunnustan, siis lasen lahti ja olen vaba.

Ma olen õnnelik, et oskan nüüd iseennast rohkem lugeda, lendu lastud lugude võtmed on olnud šifriks, kuidas seda teha. Neid kasutades loen ma iseennast kui kavalehelt sisukirjeldust, mis on minu eluballeti mõistmiseks kirjutatud. Nüüd tunnen rohkem oma „lüliteid”. Tean, kuidas nad sisse lülituvad, mille käivitavad ja, mis tulemuseks on – jõuan algusesse tagasi. Üha enam taban hetki, kus valida, kas käivitun või mitte, kuid sagedamini juba käivitun ja alles, siis märkan juhtunut, et valida, kas jätkan või mitte.

Esimene märk muutustest oli tähelepanek kui palju ma kasutan sõna Mina kirjakeeles. Korraga avastasin kui ülevoolavalt olen neid tekstidesse kirjutanud. Ausalt öeldes hakkas see väga häirima ja nüüd tekib kirjutades Mina, kohal tõrge, kui võimalik otsin teist varianti.

Teiseks oli tüli minu ja mehe vahel, teemaks minu turvalisus, ise algatasin ja juhtisin selle mõlema poole lühiseni. Positiivne oli see, et ma ei jäänud tunde sisse, vaid kasutasin võimalust leida vastuseid küsimustele ja otsida teed iseendasse. Avastasin, et me mõlemad oleme õppinud uusi käitumisviise, kuidas minu turvatunnet hoida. Kuid piisab sellest kui minus kaob tasakaal ja ma ei tunne ennast enam turvaliselt, siis seni kasutatud käitumisest ei ole abi. Tõstatan teema, räägin oma tunnetest, mees ei saa aru, mida ma temast tahan ja, mida ta teisiti peaks tegema. Ta kuuleb süüdistusi ja seda, et on halvasti käitunud. Mina jälle ei saa aru, miks oleme taas samas punktis. Püüan ennast väljendada ja seletan, mida ja kuidas on vaja käituda, et minu turvatunne säiliks. Tüli vaibub, kuid seejärel vajan uusi välismaailma kinnitusi, mis nõuab mehelt veel pinevamat iseenda jälgimist, et mitte teha seda, mis kõigutaks minu turvatunnet. See on mõttetu tee, mina jään nõudma aina rohkem seda, mida tema anda ei saa. Selline mustri lugemine ongi vabastav, sest ma näen iseenda lugu kõrvalt ja seest ning mul on teadlik valik, kuidas edasi minna.

Kolmas märk energiate liikumisest ja muutuse toimumisest oli mehe ja pisema poja üheaegne haigestumine – kõhulahtisus ja oksendamine – märguanne puhastusest.



Eile hommikul anti võimalus jõuda veel ühe mustri sisuni. Tõdemus, et Ma ei usu oma olemasolu õigsusesse, sest iga Maailma kingitus, märkamine, tunnustus või muu positiivne väljendus paneb mind nutma. Selle asemel, et õnnest paisuda ja avaneda, tõmbub nägu nutust krimpsu ja nii kui õnnetunne hakkab avanema keeratakse sellele sisemiselt keerd peale – ei. Seega otsin ma edasi vastuseid oma küsimustele.


Aitäh 
Marianne

05.06.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar