Sina
ütlesid, olid ja tegid nii nagu Sa tegid. Mina reageerisin ja
käivitusin, üks sõna järgnes teisele, tõusis kisa, kasvas tüli
– me andsime kõik endast oleva, et tõestada teisele tõestamatut
ja ometi soovides see hetk lõpetada.
Ma
ei oodanud viivu, et järele mõelda: Miks Sina nii käitusid? Mis
oli see, mis sundis Sind nii tegema? Sel hetkel Mina ei peatunud,
vaid sööstsin tunnetes tormeldes vastasseisu Sinuga. Mina võtsin
Sinu lugu isiklikult ja reageerisin, tehes selle iseenda omaks.
Mina
ei mõistnud ega kuulanud Sind, sest Mina tundsin end puudutatud
olevat. Sina ei suutnud, osanud või ei tahtnud öelda, milles Sinu
mure tegelikult on. Sina soovisid Minu tähelepanu, sest Sinul oli
halb olla. Sinu sõnade taga peitus Sinu mõte, mida Mina ei näinud,
sest kaitsesin iseenda solvunud Mina. Sina ei saanud kontakti Sind
häiriva tundega. Sa lootsid, et Minu peegeldus aitab Sinul iseennast
mõista.
Soovin
suuta sel hetkel seista Sinu kõrval, jätta tähelepanuta tegu ja
keskenduda sellele Miks Sa nii tegid? Mis Sind sundis? Kui tõesti
igakord ei jaksa, siis las me vahel sõdimegi, et õhk saaks puhtam
ja tunded väljapääsu - Austusega.
Marianne
22.05.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar