teisipäev, 30. mai 2017

Tegeliku olemuse ja välismaailma konfliktitist sündinud vajaduse rahuldamine või tunde kompenseerimine?



Meie tegeliku olemuse ja välismaailma vahelised suhted võivad luua meis vajaduse, mis jääb rahuldamata. Meis kõigis on olemas omanäolisi rahuldamata vajadusi, mis tekitavad erinevaid tundeid. Tunded ilmnevad, et nende kaudu saaksime otsida üles põhjuse Miks nad tekivad. Kuid sageli põhjuse otsimise asemel hakkame kompenseerima iseendale oma tunnetest tekkinud vajadusi. Me hakkame rahuldama on füüsilisi ja vaimseid sunde, et oma nö halba tunnet ära kustuda.

Kui me ei saa kontakti oma tundega, ei saa me aru Miks me teeme ja käitume nii nagu me seda teeme. See häirib meid ennast ja muudab meie elu keeruliseks. Me soovime lõpetada sellise käitumise ja selleks hakkame õpetama iseendale uusi käitumisviise - nii endapoolt väljamõelduid, teiste soovitatuid kui ka loetud käitumisjuhendeid. Me drillime iseennast, et kui on selline tunne, siis käitu nii, kuid sellega me ei lahenda tunde küsimust – Miks ta tekib? Mis põhjustab just selle tunde taas tundmist? See põhjus tuleb üles leida.

Olles väikse lapse emad, otsime me põhjust tema nutule, otsime tema rahuldamata vajadust. Me ei saa lõpetada lapse nuttu öeldes talle: Ole nüüd nii ja niisugune, küll siis vajadus saab rahuldatud ja nutt lõppeb. Kui ema ei mõista tema nutu põhjust, siis õpetame lapsele, et tuleb otsida erinevaid käitumisviise selleks, et ema otsiks, leiaks ja rahuldaks vajaduse. Vanemad otsivad seni kuni nad oskavad ära arvata, mis võis rahuldamata jääda. Mida suuremaks laps kasvab seda suurem on tema enda osa tunde äratundmiseks ja rahuldamata vajaduse täitmiseks. Ta kasutab selleks välise abi ja peegeldusi. Sama teeb ka meie Mina kui meil on halb, me otsime kontakti välisega, et mõista iseennast, sest nüüd täiskasvanutena tuleb meil endil see rahuldamata vajadus üles leida ja täita.


Marianne

30.05.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar