Meie tegeliku olemuse ja välismaailma vahelised suhted võivad luua meis vajaduse, mis jääb rahuldamata. Meis kõigis on olemas omanäolisi rahuldamata vajadusi, mis tekitavad erinevaid
tundeid. Tunded ilmnevad, et nende kaudu saaksime otsida üles
põhjuse Miks nad tekivad. Sageli hakkama põhjuse otsimise asemel kompenseerima iseendale oma tunnetest tekkinud vajadusi. Me
hakkame rahuldama on füüsilisi ja vaimseid sunde, et oma nö
halba tunnet ära kustutada.
Kui
me ei saa kontakti oma tundega, ei saa me aru Miks me teeme ja
käitume nii nagu me seda teeme. See häirib meid ennast ja muudab
meie elu keeruliseks. Me soovime lõpetada sellise käitumise ja
selleks hakkame õpetama iseendale uusi käitumisviise - nii
enda poolt väljamõelduid, teiste soovitatuid kui ka loetud
käitumisjuhendeid. Me drillime iseennast, et kui on selline tunne,
siis käitu nii, kuid sellega me ei lahenda tunde küsimust – Miks
ta tekib? Mis põhjustab just selle tunde taas tundmist? - see põhjus
tuleb üles leida.
Olles
väikse lapse emad, otsime me põhjust tema nutule, otsime tema
rahuldamata vajadust. Me ei saa lõpetada lapse nuttu öeldes talle:
Ole nüüd nii ja niisugune, küll siis vajadus saab rahuldatud ja
nutt lõppeb. Kui ema ei mõista tema nutu põhjust, siis õpetame
lapsele, et tuleb otsida erinevaid käitumisviise selleks, et ema
otsiks, leiaks ja rahuldaks vajaduse. Vanemad otsivad seni kuni nad
oskavad ära arvata, mis võis rahuldamata jääda. Mida suuremaks
laps kasvab seda suurem on tema enda osa tunde äratundmiseks ja
rahuldamata vajaduse täitmiseks. Ta kasutab selleks välise abi ja
peegeldusi. Sama teeb ka meie Mina kui meil on halb, me otsime
kontakti välisega, et mõista iseennast, sest nüüd täiskasvanutena
tuleb meil endil see rahuldamata vajadus üles leida ja täita.
Marianne
30.05.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar