Kui välismaailma sõidab piiridest sisse – Oru Pearu ja Mäe Andres.

Jagamine...

Olen oma maa omanik. Maa, mille peal on kodu, metsa, põldu ja lihtsalt loodusega maad. Maal on piirid ja piiride taga teised omanikud. On piirid, mis püsivad ja on põllupiirid, mida traktoristid oma töid tehes, piirinaabrist Oru Pearu suunamisel, muutsid. Ikka ja jälle, juba 12 aasta järjest. Abi ei olnud piiripunktide tähistamisest ega rääkimisest. Aia tegemiseks on maa suur ja lai ning ma ei soovi loodusele tara ümber ehitada. Meie maad ilmestavad nüüd 1,5-2m vaiad piiripunktide vahel. Vaiad, mis ei ole ilus vaadata ja mis traktoritele ometi takistuseks ei ole.

Eile oli jälle see päev, kus me naabriga põlluserval oma asju „arutasime”. Neid põlluserva vestlusi olen ikka ja jälle mina, Mäe Andresena, pidanud, sest kodus olles olen ma kohal, näen ja reageerin, sest mina olen maa omanik, sest mees on ikka tööl olnud – seekord, siis Soomes, kättesaamatus kauguses.

Ma ei tea, kuhu jäi kõik see rahu, mõistmine, keskendumisvõime, mille tundus, et olin juba saavutanud? Eile seda ma ei suutnud. Olin üleni erinevad tunded. Värisesin. Ei kindlust, maandust ega kohalolu. Näitasin nö näpuga „Sina tegid..”, „Sina tegid..” Soovides, et teine tunnistaks seda kahju, mis looduses näha. Selle asemel keeras ta asjad mänglevalt teistpidi. Olime kui kaks plaati, mina „Sina tegid..”, tema „Sinuga on võimatu suhelda, mis Sa räägid sellest, mis oli..”. Pearu lubas õhtul kohtuda, et veel vaiadega tähistamata piir märgistada.

Läksin koju ja nutsin. Jõuetusest, et ma üldse pean sellise asjaga tegelema, just kui lasteaias käiks ning muud pole teha kui silmaga nähtavat veel tarastama hakata. Jõin vett, et enda maandada. Lisasin kive kaela ja kätte. Keskendusin ja tunnetasin. Lõikasin saumikseriga nimetissõrme – osatamise näppu. Tundsin, et enam ei taha. Tundsin, et olen naine ja mul on õigus tundeline ning emotsionaalne olla. Otsisin seda miskit, mis muudaks suunda. Lapsed hoidsid ja toetasid mind. Läksime ajalehte tooma, teel möödusime põllust.....

Kui hommikul Pearu ütles, et ta teeb minu maa traktoriga siledaks ja mina kinnitasin, et ei soovi, ei taha ega luba seda, siis 2 tundi hiljem oli tegu tehtud. Hiiglaslik traktor oli „rehadega” taimedega kaetud maa siledaks teinud – mustaks mullaks muutnud – jõhkralt 2-3m piiridest sisse poole. Jah, loodus taastub. Jah, tulevad uued taimed ja puuhakatised, kuid mina nutsin. Miks peavad nad uuesti kasvama kui nad olid juba olemas. Ma ei tea, mida teised tunneksid, kuid mina tundsin looduse valu, seistes jalgupidi mustas kullas ja mäletades seda, mis mõni aeg tagasi oli. Mida ma teen kui olen jõuetu traktori jõu ja ühe mehe trikitamiste ees. Mis on lahendus?

Sellel talvel, vaadates 50 aastase kase läbisõidetud juuri, ca 7m ulatuses põlluks tehtud meie maad, äraveetud kivihunniku jälge ja segamini pööratud metsaäärt, sain aru, et see oli energia tasakaalustamine. Minu puud ja maa maksid selle abi eest, mis Oru Pearu, meie perele 2010 ülilumisel talvel osutas. Teadmine, et oli energia võlg ja see sai nüüd tasakaalustatud.

See oli siis ja tundus, et sellega olin teinud rahu iseendas. Ei nõudnud õigust ega tasu lõhutud looduse eest. See siin oli uus olukord ja sellele tuli lahendus leida. Ma leidsingi. Pearul on poeg, kes seisab talus isa kõrval. Seal samas põlluserval otsisin googlest tema telefoni numbri ja helistasin. Palusin abi, rääkisin juhtunust ja soovisin, et meie kaks leiaks lahenduse. Ta tuli õhtul, kuulas minu aastate pikkuse mure ära. Tegelikult ei olnud ma ju sellest veel lahti lasknud ega endas rahu teinud. Ma kandsin seda ikka endas ja soovisin, et mind ärakuulataks. Näitasin ikka veel näpuga, mida Pearu oli teinud ja teinud ning kuidas mina olin lahendusi otsinud. See kõik voolas välja, päeval voolasid lahtilaskmise pisarad – mina ei ole Mäe Andres, mina soovin olla Naine, mina ei soovi enam meeste kombel jalad harkis põlluserval asju arutada. Mina olen Naine ja ma muudan suunda.

Pearu poeg tõmbas hommikul adraga piirijoone maha. Öösel koju jõudnud mees kohtus „juhuslikult” hommikul põlluääres Pearu ja nad ajasid törts mehe juttu. Sõlmiti meeste vaheline kokkulepe. Minu sõrm valutab vahel, kuid hingel on kergem ja vabam. Minus on teadmine, et mina olen lahti lasknud, mina enam ei korralda – selleks on mehed. Mina olen Naine oma tunnete, emotsioonide ja vabadusega.

Aitäh, Sulle kes Sa lugesid ja osa said!

Marianne

11.05.2017.a