IseEneseks kasvamine läbi IseEnda kasvatamise

Jagamine

Kord oli aeg, kus iga töö, iga päev oli minu jaoks kui väljakutse, lahingusse minek. Kõik tundus nii raske, väsitav ja pikk, lõppu ei paistnud. Oli küll teadmine, et kunagi saab iga töö tehtud ja päev saab läbi, kuid lõpuni jõudmise protsess tundus võimatu missioonina. Ma klammerdusin moto „Alusta algusest!” külge. Lihtsalt hakkasin ühest otsast peale ja ühel hetkel jõudsingi lõppu välja. Ma võtsin kõik väljakutsed vastu, lõhkudes iseennast, vedades end edasi meeletu tahtejõu, kohusetunde, tuima järjekindluse ja teadmisega, et ma pean, sest minu taga ei tule enam kedagi, mina olen viimane ja ühtlasi esimene.

Ma ei peatunud, et küsida endalt - Miks ma seda kõike teen? Miks ma teen nii nagu ma teen? Kellel on seda kõike vaja? Ma rühkisin edasi nagu silmaklappidega hobune - minu lõputöö juhendaja sõnad. Alles nüüd ma mõistan ja nõustun nende sõnade tähendusega aastate tagusele ajale. Alles nüüd mõistan ma, viis aastat tagasi, hindele 5 kaitstud lõputöö sisu, mõisteid ja tähendust. Nüüd tagasi vaadates näen ma iseennast, sest siis ma seda ei teinud. Ma ei näinud, ei vaadanud ega tundnud iseennast. Ma olin üleni kohustused, töö ja tahtejõud.

Kõik valikud olin ma ise valinud. Kõik kohustused ise võtnud. Kõik piirid ja raamid ise endale seadnud. Need ahistasid, surusid maadligi ja võtsid elujõudu. Ma ei teadnud siis, et minul endal on võimalik uuesti valida, kohustusi vähendada, jagada või neist üldse loobuda, piire ja raame lõhkuda, nihutada või neist välja astuda. Ma ei teadnud, kes ma olen, kuhu ma tahan jõuda ja mida mina soovin tegelikult teha. Ma olin teadmine, et nii nagu oli, nii on ja saab ikka olema.

Ma näen maailma selle koha pealt, kus ma asun.

Ma näen seda, millele oskan nime anda.

Ma saan aru sellest, mida mõistan ja õigeks pean.

Ma saan aru tähendustest, millele oskan sisu anda.

Ma näen ja mõõdan läbi iseenda teadmiste ja kogemuste.

Täna, siin ja praegu ei ole ma enam see naine, kes ma olin. Eelmisel suvel sain ma aru, et olin enamus töid teinud teistele hindamiseks ja vaatamiseks, teistelt üle võetud mõõdupuudega mõõtes ja raamide sisse surudes. Ma sain aru, et minul tuleb leida üles see, mida mina soovin. Mida mina tegelikult tahan. Nüüd tean, et tuleb vaadata iseenda silmadega iseenda sisse ja seest välja poole, mitte teiste inimeste silmadega minu sisse. Öeldes „Pean”, peatun ja küsin kas ma tõesti pean või ma tahan või tegelikult ei tahagi. Ma valin tegemised ja tööd, mida mina soovin ja, siis kui tõesti soovin. Kui on tegemised, mis lihtsalt vajavad tegemist, siis nii ma asjasse suhtungi, et minu jaoks on okey kui ma teen. Enamus õuetööde ajal mängib telefon mantraid või Hooponoponod, sest eelnevate aastate mõtted, tunded ja läbielamised tõusevad kui sooaurud minu meeltesse vanadele radadele tagasi viima. Nende lugudega puhastan igat lapikest maad ja iseennast. Ma ise tõmban piire ja loon endale aega ja kohta iseendaga olemiseks. Kui ma valin, et ma ei soovi seda valikut, nendel ja nendel põhjustel, siis ma õppisin, et kui ma ka ei vali, siis otsin sealt seda, mida head ma valides sealt leiaksin. Sest iga teadmine, mida ma ei soovi lahutab, liidab uudishimu, uue ja mind toetava leidmine. Otsin jätkuvalt iseendast vastuseid küsimustele, mida iseenda teed käies kohtan. Otsin, kuulan ja vaatan nii nagu kunagi enne ei ole teinud, varem ei osanud ega julgenud. Otsin iseennast nende varjukujude tagant, mille ise olen loonud ja, kelle varjus aastaid käinud.

Praegu juhib minu teed „Otsi vastust!” ja „Leia lahendus!”, sest peaaegu kõike on võimalik iseendal iseendas muuta ja vabaks anda kui mõistad mustrite toimumismehhanisme. Tuleb võtta muster osadeks lahti, siis vaadates tervikut, näha, kuidas ta käivitus, milline tunne juhtis, millised järgnesid ja kuhu ta välja jõudis. Kuidas see saavutada? Tuleb võtta üks teema, üks küsimus ja sellesse süveneda tunnetesse laskumata, olla kõrval ja ühtlasi see ning lapsena uudishimulikult uurida Miks? Tuleb esitada küsimusi ja otsida ausalt oma sügavatest soppidest. See, mis sealt vastu vaatab ei pruugi meeldida, võib valus olla ja ehk ei taha seda algul uskuda ega tunnistada. Ravib, kui saan iseendale ausalt tunnistada, jah, mina olengi selline ja see on täitsa okey, sest mina olengi mina. Edasi saan minna kui olen minevikus käinud ja välisesse saan iseendana astuda kui olen iseendasse vaadanud. Õpin iga päev iseennast armastama, väärtustama ja austama sellisena nagu ma ise ennast avastan ja igapäevaselt loon.

Marianne

25.05.2017.a