Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik inimese võimetus ja oskamatus, vahel ka soovimatus, teha enese elus muutused, mis mõjutavad ühist – kasvada inimesena ja olla teadlikum nii, et suhted ei katkeks ja seotused jääksid alles – et muutus toimuks kvaliteedis ja läheduses – inimeste tasandi suhtluse ja koos olemise valimine.
Rollide tasandi teadlikkus toob kaasa võimetuse jõuda üksteise mõistmiseni – inimesi viib lahku ja sunnib teisest kaugemale astuma see, kui tähelepanu asetus ja informatsiooni töötlus muutub – kellegi rolliMina ei saa enam õiget kohtlemist ja tähelepanu – selle asemel luuakse temast justkui Mina, kes on selline`, millisena on ta inimesena, kuid ta ei ole selline rollis olevana – tema ei nõustu nähtavaks tegema ja tõeseks lugema seda, millele tema ise ei vali alla kirjutada.
Kõigel on põhjus – inimene ei tea seda või ei mõista seda. See, kes ei näi tahtvat edasi kasvada, loob ja hoiab alles keskkonna, kus inimest vähendav sein tuleb vastu ja see, kes on lasknud ennast vähendada, peab, pideva surve kestmisel, valima, kas hakata kasvama või taluda edasi – on üsna tõene, et tema elu muutub väljakannatamatuks sel moel, et tema peab senisest välja astuma või laskuma ühe trepiastme võrra allapoole.
See, et inimene ei saa enesega seonduvat muuta, ei tähenda, et see väide peaks paika. Inimene, kes ei saa enesega seonduvat muuta, on kinni keskkonnas, mis ei muutu – seega peab paika informatsioon, et tema ei saa keskkonda ja sealses olijaid muuta. Inimene on see, kes tahab ja vajab teisiti, kuid sealses/ teisega koos see ei ole võimalik.
Inimene tunneb ahastust ja näeb väljapääsmatust, nende olukordade pärast, mida tema muuta ei saa – kindel keskkond ja kindel keegi teine. Ahastus ja kinni olemise tunne on, iseenda poolt, iseendale antud suunatud informatsioon – senikaua, kuni kestab tõde, et midagi ei saa teha, senikaua inimene midagi ette ei võta – tema püsib paigal.
Muutus tähendaks enese nähtavaks tegemist ja kõikide tagajärgedega vastamisi seismist. Väljapääsuta olukord tähendab, et inimesel on kaotada rohkem, kui võita – ta on allakäigutrepi astmel ja sügavusse enam ei astu, kuid ta ei ole valmis ülespoole tõusma – tema lagi on ees – enese poolt läbi kõndimata jäänud lood tuleb avada ja nendes olev mõtestada.
Inimene tahaks minna otse, mitte astuda sisse ega tegeleda vaimse kasvamise tööga, mis mõjub häiritusena, füüsilisel tasandil. See tähendab, et inimene ei saa tõusta kõrgemale tasandile mujalt, kui oma trepiastmeid mööda – ükshaaval kõrgemale astudes.
Iga trepiaste tähendab konkreetse Mina suurust ja sellega seonduvat – mis oli selle Mina sünni aluseks – mida tegi inimene sellist/ kuidas oli tema sellisena/ milline oli tema koht süsteemis, et temaga seonduvat informatsiooni sai sel moel kasutada/ sel moel valiti kasutada. Ausad vastused on olulised.
Inimene, kes on harjunud sellega, et teda võidakse vähendada ja teistel on selleks alus – on inimene, kes kogeb oma tundeid, kuid ta ei vaatle neid teadlikult – tema elab ja väljendub tundena – samastab ise ennast – Mina olen Kurb/ Mina olen Vihane/ Mina olen Kade – teine põhjustas selle tunde.
Inimene saab aru, et tunded kirjeldavad temale osaks saavat ja temas aset leidvat reaktsiooni, mingisugusele informatsioonile – selles kohas enesest mitte teadlik inimene ja vägivaldse keskkonna kasvandik peatub, sest temal ei ole partnerit, kellega oma tunnetes sisalduvat tegelikkust harutada ja, kellega ühes teada saadud informatsiooni kasutada.
Selles kohas inimene peatub, kui tal ei ole aega ega oskust teada saadut enese infobaasi integreerida – mitte selle vastu võidelda, vaid sellega seonduv tunne vastu võtta ja ennast sellisena kogeda – see on kasvamine muutuvas keskkonnas. Seega on inimese tunded tema lõpppeatus – tema usub, et teisiti ei saa muidu, kui informatsioon teiseks muutub/ teiseks muudetakse või talumatu tundeenergia välja elatakse.
Informatsiooni muutuse võimaluse ja muutmise otsimise vajaduse taga seisab põhjus – tunded ja neis peituv on vale – Maailm on korras siis, kui valesid tundeid ei ole. Vägivaldne keskkond ja elus ette tulev annab teada, et Maailm ei ole alati korras – inimene annab ise endale teada, mis on tema teadlikkuse eest varjus ja maskeeritud ning mis on aset leidva ja teada antuga kaasnev.
Täis kasvamise esimene samm ongi tunnistamine, et enese tunded ei ole valed. Inimene ei pea neid eirama, kustutama, üle kirjutama, tühiseks nimetama, varjama. Oluline on mõista, et tunded annavad temale teada, mida/ kuidas inimesel (enam) ei ole ja mida tema (nüüd) selletõttu peab.
Turvatunde puudus annab märku teadmatusest - see tähendab olulise info puudust, mille alusel anda endale teadmine – kõik on ok – Minuga on kõik korras, häire on möödas – Mina olen elus, Mina sain hakkama, Mina kõndisin välja, Mina lahendasin ära.
Turvatunde puuduse taga on lõpetamata olukord – inimene ootab uut informatsiooni välisest/ kellegi teise käest – Maailm enam ei muutu, keegi ei ole enam vägivaldne, keegi nüüd arvestab. Senikaua, kuni Maailm vajaminevat infot ei anna – inimene kannatab ja kardab – teades vägivalla olemust, teab inimene seda, mis teda ees ootab.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu ja elanu tavaline lahendus on ootamine ja ära hoidmine – ta suunab oma tähelepanu enesega seonduva muutmise võimalustele/ enese talumise suurendamisele, et vägivaldses keskkonnas samade reeglite alusel edasi elada – eesmärk on vähem kahjustada saada.
See tähendab, et inimene ei otsi teed, välja ja edasi – seega ta ei ütle endale, et kui keskkond ei muutu, siis tema muudab ise endaga seonduvat – tema läheb ära. Enesele jäänud valiku kasutamata jätmine tähendab, et inimesel ei ole anda endale informatsiooni – Mina lõpetasin ära selle, et ümbritsev saab käituda nii nagu on näidanud, et valib käituda – Mina ei pane ennast olukorda, kus annan võimaluse Mind vähendada – Mina ei vali, senist ja sellist, koos olemist ja elamist. See ei ole karistus, vaid loogiline ja eluterve lahendus. Seega on inimene endiselt olukorras, kus muutust ei sünni – vägivaldne ja vähendav keskkond ei muutu – sellel süsteemil/ keskkonnal on oma normaalsus ja see püsib samana.
Vägivaldsest keskkonnast välja kasvamine vajab julgust ja suurt enese ületamist, sest vägivaldsele keskkonnale on omane, et teist inimest vähendavat informatsiooni ei unustata ega töödelda – see jääb selliseks, et seda on võimalik sihtotstarbeliselt kasutada – selle alusel saab inimest vähendada, karistada, nimetada – aegumatu kuritegu.
See tõik toob kaasa selle, et enese möödunus aset leidnut saadab sageli hirm ja häbi ning selles puudub selgus ja teadlikkus. Mõte on suunatud enesele osaks saavale tähelepanule - Mida teised mõtlevad, kuidas nemad olukorda näevad ja tõlgendavad. On häbi enese pärast – on hirm osaks saava pärast – korduv vähendamine ja vägivald.
Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et inimesena olemine ja inimesena kasvamine jäetakse varju. Seega on inimesed nagu seestunud – nendega juhtus ja nendega toimus – nad ei saa aru sellest Miks – miks nad oma teo, valiku, väljenduse, olemise tegid ja valisid. See toob kaasa hirmu enese ees – Mina võin uuesti teha/ olla/ väljenduda – Mina ei tea ega tunne ise ennast.
Siis, kui inimene ei mõista iseenda valikuid ega näe nende teostamise põhjusi, iseendas, siis ta ka ei suuda ega oska ega taha mõista teist inimest, kui enesega sama. Seega näib vägivaldse keskkonna lahenduseks olevat see, kui ümbritsev ei loo nn valeks olukorraks alust – vale info muudetakse/ kustutakse/ varjatakse enne ära.
Möödunusse vaatamine tähendab tolle aja informatsiooni avamist - Kellena ja miks inimene oma sõnumi edastas, kellele ja kuidas vastas, see on seotud sellega, kellena tema ise ennast nägi ja koges, millises vanuses ta oli, milline teadlikkus temal oli ning mida tema enam kogeda ei tahtnud/ mille tema ära lõpetada tahtis ja loomulikult ka see – kuidas ja kellena teda koheldi.
Tegelikkus – inimene toimis/ tegutses/ valis/ väljendus enese kasutuses oleva info alusel – seega ei olnud tema valik mõistetamatu – see on loogiline – selle hetke parim võimalik, mida tema ise sai anda enda aitamiseks ja olukorra lahendamiseks. Tegelikkus – inimene ei olnud üksinda – tema reaktsioon oli vastus, kellegi sõnumile või oli see tema enda info edastus – Mina olen oluline/ Mind on eiratud/ Minuga seonduvat ei ole arvestatud.
Marianne
03.11.2025.a
