Olen oluline III - Põhjus olla iseendana

 

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik inimese võimetus ja oskamatus, vahel ka soovimatus, teha enese elus muutused, mis mõjutavad ühist – kasvada inimesena ja olla teadlikum nii, et suhted ei katkeks ja seotused jääksid alles – et muutus toimuks kvaliteedis ja läheduses – inimeste tasandi suhtluse ja koos olemise valimine.

Rollide tasandi teadlikkus toob kaasa võimetuse jõuda üksteise mõistmiseni – inimesi viib lahku ja sunnib teisest kaugemale astuma see, kui tähelepanu asetus ja informatsiooni töötlus muutub – kellegi rolliMina ei saa enam õiget kohtlemist ja tähelepanu – selle asemel luuakse temast justkui Mina, kes on selline`, millisena on ta inimesena, kuid ta ei ole selline rollis olevana – tema ei nõustu nähtavaks tegema ja tõeseks lugema seda, millele tema ise ei vali alla kirjutada.

Kõigel on põhjus – inimene ei tea seda või ei mõista seda. See, kes ei näi tahtvat edasi kasvada, loob ja hoiab alles keskkonna, kus inimest vähendav sein tuleb vastu ja see, kes on lasknud ennast vähendada, peab, pideva surve kestmisel, valima, kas hakata kasvama või taluda edasi – on üsna tõene, et tema elu muutub väljakannatamatuks sel moel, et tema peab senisest välja astuma või laskuma ühe trepiastme võrra allapoole.

See, et inimene ei saa enesega seonduvat muuta, ei tähenda, et see väide peaks paika. Inimene, kes ei saa enesega seonduvat muuta, on kinni keskkonnas, mis ei muutu – seega peab paika informatsioon, et tema ei saa keskkonda ja sealses olijaid muuta. Inimene on see, kes tahab ja vajab teisiti, kuid sealses/ teisega koos see ei ole võimalik.

Inimene tunneb ahastust ja näeb väljapääsmatust, nende olukordade pärast, mida tema muuta ei saa – kindel keskkond ja kindel keegi teine. Ahastus ja kinni olemise tunne on, iseenda poolt, iseendale antud suunatud informatsioon – senikaua, kuni kestab tõde, et midagi ei saa teha, senikaua inimene midagi ette ei võta – tema püsib paigal.

Muutus tähendaks enese nähtavaks tegemist ja kõikide tagajärgedega vastamisi seismist. Väljapääsuta olukord tähendab, et inimesel on kaotada rohkem, kui võita – ta on allakäigutrepi astmel ja sügavusse enam ei astu, kuid ta ei ole valmis ülespoole tõusma – tema lagi on ees – enese poolt läbi kõndimata jäänud lood tuleb avada ja nendes olev mõtestada.

Inimene tahaks minna otse, mitte astuda sisse ega tegeleda vaimse kasvamise tööga, mis mõjub häiritusena, füüsilisel tasandil. See tähendab, et inimene ei saa tõusta kõrgemale tasandile mujalt, kui oma trepiastmeid mööda – ükshaaval kõrgemale astudes.

Iga trepiaste tähendab konkreetse Mina suurust ja sellega seonduvat – mis oli selle Mina sünni aluseks – mida tegi inimene sellist/ kuidas oli tema sellisena/ milline oli tema koht süsteemis, et temaga seonduvat informatsiooni sai sel moel kasutada/ sel moel valiti kasutada. Ausad vastused on olulised.

Inimene, kes on harjunud sellega, et teda võidakse vähendada ja teistel on selleks alus – on inimene, kes kogeb oma tundeid, kuid ta ei vaatle neid teadlikult – tema elab ja väljendub tundena – samastab ise ennast – Mina olen Kurb/ Mina olen Vihane/ Mina olen Kade – teine põhjustas selle tunde.

Inimene saab aru, et tunded kirjeldavad temale osaks saavat ja temas aset leidvat reaktsiooni, mingisugusele informatsioonile – selles kohas enesest mitte teadlik inimene ja vägivaldse keskkonna kasvandik peatub, sest temal ei ole partnerit, kellega oma tunnetes sisalduvat tegelikkust harutada ja, kellega ühes teada saadud informatsiooni kasutada.

Selles kohas inimene peatub, kui tal ei ole aega ega oskust teada saadut enese infobaasi integreerida – mitte selle vastu võidelda, vaid sellega seonduv tunne vastu võtta ja ennast sellisena kogeda – see on kasvamine muutuvas keskkonnas. Seega on inimese tunded tema lõpppeatus – tema usub, et teisiti ei saa muidu, kui informatsioon teiseks muutub/ teiseks muudetakse või talumatu tundeenergia välja elatakse.

Informatsiooni muutuse võimaluse ja muutmise otsimise vajaduse taga seisab põhjus – tunded ja neis peituv on vale – Maailm on korras siis, kui valesid tundeid ei ole. Vägivaldne keskkond ja elus ette tulev annab teada, et Maailm ei ole alati korras – inimene annab ise endale teada, mis on tema teadlikkuse eest varjus ja maskeeritud ning mis on aset leidva ja teada antuga kaasnev.

Täis kasvamise esimene samm ongi tunnistamine, et enese tunded ei ole valed. Inimene ei pea neid eirama, kustutama, üle kirjutama, tühiseks nimetama, varjama. Oluline on mõista, et tunded annavad temale teada, mida/ kuidas inimesel (enam) ei ole ja mida tema (nüüd) selletõttu peab.

Turvatunde puudus annab märku teadmatusest - see tähendab olulise info puudust, mille alusel anda endale teadmine – kõik on ok – Minuga on kõik korras, häire on möödas – Mina olen elus, Mina sain hakkama, Mina kõndisin välja, Mina lahendasin ära.

Turvatunde puuduse taga on lõpetamata olukord – inimene ootab uut informatsiooni välisest/ kellegi teise käest – Maailm enam ei muutu, keegi ei ole enam vägivaldne, keegi nüüd arvestab. Senikaua, kuni Maailm vajaminevat infot ei anna – inimene kannatab ja kardab – teades vägivalla olemust, teab inimene seda, mis teda ees ootab.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu ja elanu tavaline lahendus on ootamine ja ära hoidmine – ta suunab oma tähelepanu enesega seonduva muutmise võimalustele/ enese talumise suurendamisele, et vägivaldses keskkonnas samade reeglite alusel edasi elada – eesmärk on vähem kahjustada saada.

See tähendab, et inimene ei otsi teed, välja ja edasi – seega ta ei ütle endale, et kui keskkond ei muutu, siis tema muudab ise endaga seonduvat – tema läheb ära. Enesele jäänud valiku kasutamata jätmine tähendab, et inimesel ei ole anda endale informatsiooni – Mina lõpetasin ära selle, et ümbritsev saab käituda nii nagu on näidanud, et valib käituda – Mina ei pane ennast olukorda, kus annan võimaluse Mind vähendada – Mina ei vali, senist ja sellist, koos olemist ja elamist. See ei ole karistus, vaid loogiline ja eluterve lahendus. Seega on inimene endiselt olukorras, kus muutust ei sünni – vägivaldne ja vähendav keskkond ei muutu – sellel süsteemil/ keskkonnal on oma normaalsus ja see püsib samana.

Vägivaldsest keskkonnast välja kasvamine vajab julgust ja suurt enese ületamist, sest vägivaldsele keskkonnale on omane, et teist inimest vähendavat informatsiooni ei unustata ega töödelda – see jääb selliseks, et seda on võimalik sihtotstarbeliselt kasutada – selle alusel saab inimest vähendada, karistada, nimetada – aegumatu kuritegu.

See tõik toob kaasa selle, et enese möödunus aset leidnut saadab sageli hirm ja häbi ning selles puudub selgus ja teadlikkus. Mõte on suunatud enesele osaks saavale tähelepanule - Mida teised mõtlevad, kuidas nemad olukorda näevad ja tõlgendavad. On häbi enese pärast – on hirm osaks saava pärast – korduv vähendamine ja vägivald.

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et inimesena olemine ja inimesena kasvamine jäetakse varju. Seega on inimesed nagu seestunud – nendega juhtus ja nendega toimus – nad ei saa aru sellest Miks – miks nad oma teo, valiku, väljenduse, olemise tegid ja valisid. See toob kaasa hirmu enese ees – Mina võin uuesti teha/ olla/ väljenduda – Mina ei tea ega tunne ise ennast. 

Siis, kui inimene ei mõista iseenda valikuid ega näe nende teostamise põhjusi, iseendas, siis ta ka ei suuda ega oska ega taha mõista teist inimest, kui enesega sama. Seega näib vägivaldse keskkonna lahenduseks olevat see, kui ümbritsev ei loo nn valeks olukorraks alust – vale info muudetakse/ kustutakse/ varjatakse enne ära.

Möödunusse vaatamine tähendab tolle aja informatsiooni avamist - Kellena ja miks inimene oma sõnumi edastas, kellele ja kuidas vastas, see on seotud sellega, kellena tema ise ennast nägi ja koges, millises vanuses ta oli, milline teadlikkus temal oli ning mida tema enam kogeda ei tahtnud/ mille tema ära lõpetada tahtis ja loomulikult ka see – kuidas ja kellena teda koheldi.

Tegelikkus – inimene toimis/ tegutses/ valis/ väljendus enese kasutuses oleva info alusel – seega ei olnud tema valik mõistetamatu – see on loogiline – selle hetke parim võimalik, mida tema ise sai anda enda aitamiseks ja olukorra lahendamiseks. Tegelikkus – inimene ei olnud üksinda – tema reaktsioon oli vastus, kellegi sõnumile või oli see tema enda info edastus – Mina olen oluline/ Mind on eiratud/ Minuga seonduvat ei ole arvestatud.

Marianne

03.11.2025.a

Olen oluline II - Samade ebavõrdsus

 

Inimene on see, kes vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elades, füüsiliselt/ vaimselt igavesti ei jaksa ja enese hüüde – Mina olen oluline! - teele saadab. Inimene tahab muuta enese energeetilist tasandit, kuid vägivaldses keskkonnas muutub see liigse auru välja laskmiseks ja iseenda sisse kogunenud energia välja valamiseks – halvasti varjatud agressiivsus/ tunnetekarussellid/ tunnete välja oksendamised/ vale nimelise energia teise pihta heitmised/ depressioon/ sõltuvused – kõik see on ajutine kergendus ja lahendus, mis tegeleb sellega, mis kaasneb lahendamata jäetud teemaga – inimese olulisuse aste süsteemis/ kollektiivis - inimene ja tema inimõigused, mida ei vaidlustata, millega arvestatakse.

Inimene, kes annab endast teada – Minul ei ole olnud hea - on inimene, kes vajab, et temaga koos olnu/ koos olija saaks temast üheselt ja selgelt aru – Mina olen inimene – Mina vajan inimeste tasandi ühendust - Meie oleme koos ja Sina vaatad Iseenda/ Minu/ Meie teele tagasi ühiselt – Minu informatsiooniga arvestavalt. Oleme koos rollide alusel, kuid vaatame ja keskendume loole inimestena.

Rollid tähendavad erinevaid mättaid ja tasandeid – rollid tähendavad kindlaid reegleid, väljendusi, võimalusi ja ülesandeid. Rollid täiendavad partnereid ning nad ei ole, teisega, kõiges samad. Seega on inimestel keeruline astuda nende raamistikust välja ja näha koosolemist eelnevast erinevalt – olla inimeste tasandil ja vabad sellest joonest, et üks peab olema teisest vähem ja teine saab olla teisest olulisem.

Inimeste aegade loos tekitavad kõige enam segadusi, sõdu ja vaenamist need rollid, mis ei erine teisest ja seega ei paku, rollide suhtes olles ja rollide võrdluses, enamana olemise ja saamise võimalusi – teine on endaga sama – Laps, teise Lapsega – Õde, teise Õega – Vend, teise Vennaga – Inimene, teise Inimesega – Õpilane, teise Õpilasega – mingi Juht, teise Juhiga – Kuningas, teise Kuningaga jne. Sama tähendab samastamist ja samastumist rolli nimega – inimesele kohta ei ole, inimest nähtavaks ei tehta.

Need on rollidepaarid, milles tähtsama ja olulisema määrab ära väline tähelepanu ja suhtumine ja enese ära tõestamise võime/ võimalus. Need on rollidepaarid, milles tähtsama ja olulisemana olemise nimel tehakse kõige rohkem haiget. Need on rollidepaarid, milles on võimalik võrdlus ja selle alusel vähenda, ühte, teisest. Need on rollidepaarid, milles on võimalik erineda põhirollile antud liite abil või kasutusele võetud, mingi teise, rolli alusel.

Vägivaldses keskkonnas, kus ollakse kahekordselt samad, on väga suur tõenäosus, et üks mängitakse teise vastu välja – vägivaldne vanem võtab ühe lapse, kes on temaga samast soost, ja tõstab tolle, teisest lapsest, ka samast soost olevast, kõrgemale.

Kõrgemale tõstetu annab vanemale, kui inimesele, võimaluse kogeda enese paremaid külgi ning varjatud soove, vajadusi ja unistusi – projitseerida ennast tõstetud lapsele, näha ennast ja enesele osaks saanut temas ja anda sellele lapsele see, mida ise, enese möödunus/ kuid ka olevas, vajas ja kogeda tahtis/ tahaks. Valik tähendab, et vastu saab ta teda ennast paremana näitava ja oluliseks tunnistava tähelepanu.

Vähendatu annab vanemale võimaluse suunata enese häiritus, negatiivsus ja ebamugav vastutus, sellele lapsele – justkui oleks see laps olnud see isik, kes oli vanema vastu, lapsena olemise aja möödunus/ suure inimese olevas, vägivaldne ja teda vähendas ning oodata sellelt lapselt enese loo õigeks tegemist – õiget tähelepanu - laps tunnistab, et on eksinud ja on vale ning kahetseb, palub vabandust, on alandlik, allutab enese. Mõlemad lapsed põhjustavad ise endale osaks saava - vanem tõlgendab neid, ja nende poolt tehtut, enese valiku alusel.

On üsna tõenäoline, et samal moel jagavad, samanimelised, lapsed ära ka teised samas süsteemis olijad. On üsna tõenäoline, et selline lahendus on kordus – seda teeb see, kellel on isiklik kogemus olemas, teised kasutavad loodud mustrit. Sellest kujuneb välja harjumus ja uus normaalsus – seda nähakse õige ja põhjendatuna – seda vajatakse, sest see aitab täis kasvamata jäänuid. Kõik on lapsed mingis x vanuses ja seega teis(t)ega samad – seega on suur inimene sama väiksega ja väike saab olla oht suurele.

Seega on selles kollektiivis olemas lapsed, kes aitavad hoida oma Ema/ Isa, kui inimest, tasakaalus – üks hoiab tema paremat Mina kõrgemal ja teine on madalama Mina väljenduste/ kogemuste/ vajaduste põhjus ja sihtmärk. Vägivaldne kohtlemine ja manipuleeriv informatsioon tagab selle, et mõlemad lapsed samastavad, ise ennast, enesest loodud Mina olen selline` olemisega. Sellest saab nende teadlikus, iseendast ja iseenda kohta käivast.

Paremini koheldud ja paremana näidatud laps võtab teadmise vastu ja käitumise üle – tema Mina on enesega samast kõrgemal – ka tema ei kasva tervikuna, vaid lõhestatuna. Seega on ka tema eesmärk hoida sama perekonna last ja enese õde/ venda samasuguses vähendatuses – hoida alles ja toota juurde enese Mina ära tõestavat informatsiooni ning kasutada, teise vastu, vähendavat ja manipuleerivat käsitlemist – see on enese õigel moel kohtlemisele suunamine.

Ka sellised, teisega samastatavad, rollide ühendused nagu – Ema ja Tütar, Isa ja Poeg, on kõige raskemini muudetavad keskkonnad. Selle rollidepaari, selle inimese (saab olla tegelik laps, tegeliku vanema suhtes või tegelik vanem, tegeliku lapse suhtes) sisemine laps, kes ei taha täis kasvada – vajab teist enese madalama Minaga seonduva lahendamiseks – see on vajadus teise, enese madalamast Minast, vähemana näitamiseks ja sellises positsioonis hoidmiseks – see on võimalus, kuidas enesest kasutuses olevat Mina kõrgemal hoida ja sellekohast informatsiooni juurde luua ja sellisele iseendale tähelepanu tagada/ anda.

See on suletud situatsioon – üks ei saa, sest teine ei taha – sedasama mõlema poole pealt vaadatuna. Koos kasvamine ei ole rahus teostatav – rahu ei tehta, sest lugu kestab, saab olla vaherahu – see on see hetk ja teema, kus teise Mina vähendamist vajav on ise enesega tasakaalus või ta selles kohas seda ei vaja.

Üks ei saa edasi kasvada, sest teine ei taha seda teha – üks ei taha edasi kasvada, seega ta ei lase teisel seda teha. See, kes ei taha edasi kasvada, see ei lase ühist taset tõsta, ta ei lase teisel kõrgemat tasandit looma hakata, ta ei toeta teise eneseteadvuse ja enese teadlikkuse kasvu – ta hoiab teise kinni, enesele vajaminevas – ta annab tema kohta informatsiooni, mis seda teist sealses olevana näitab – ta kohtleb teist sellisena.

Enese kasutuses olev informatsioon, mille alusel teine ei muutu – see annab õiguse tunneteks, see annab võimaluse Mina olen selline` olemiseks. See on seisund, millest lahti ei lasta, millest läbi ei kõnnita. See on suutmatus/ tahtmatus olla enesega tervik – on olemas enesest välja jäetud pool, millega ei tegeleta - see on need teisele osutatud vead ja eksimused ja valed.

Paigale naelutatu olemas olemine annab teada, et samas süsteemis on olemas keegi, kelle jaoks tahetakse olla ainus ja eristuv – ei taheta jagada osaks saavat, ei taheta enese oma ära anda, ei taheta enesele olulisest ilma jääda. Paigale naelutatu on enesega sama, seega ta on ohtlik. Sama saab olla ema tütrega/ tütar emaga, isa pojaga/ poeg isaga, õde õega, laps lapsega, sugulane sugulasega jne.

See tähendab, et ei aktsepteerita põhirolle ja nende paiknemist süsteemis – ei tunnistata õigust võrdsusele ja samana olemas olemisele. See annab märku sellest, et paigale naelutatu on inimesena vähendatud – teda on koheldud, konkreetses/ laiendatud süsteemis, vähemana – sageli on ta suguvõsa jaoks vähem, kui teised – tema on see, kes vastutab teistele osaks saanu eest – tema annab teistele võimaluse suunata enesele osaks saanuga seonduv tema, kui põhjustaja, pihta – tema on teiste kogemuse tõestuseks – teistele võimalus olla Ohvrid.

Inimesega kaasnev informatsioon on foon, mis temaga käib ühes – iga järgmine põlvkond ja süsteemi liitunud/ liidetud võtavad selle üle – nad kasutavad seda teadmist ja sellest saab nende põhi mõte. Sellest annab teada see, et nad ei taha olla temaga koos – nad suhtuvad temasse nii nagu kogu informatsioon oleks tõene. Nad ei taha olla ega jääda temaga eraldi, sest nad ei taha samasuguse kohtlemise osaliseks saada – nad hoiavad selle poole, kellel on paremad tingimused ja parem tähelepanu – see on see, kellele on liiga tehtud ja kellele on suunatud, süsteemi, Ohvrina tõestav tähelepanu.

Vähese teadlikkusega inimesed, kes järgivad mustrit. See tähendab, et ei vaadata pinna alla, vaid pealmises nähtavat ja nähtavaks tehtavat – seda, kelle taga ja mille nimel seisab kollektiiv ühtsena – kari suundub sinna, kuhu jalad on raja tallanud – tähelepanu suunatakse, samanimelisena, sinna, kuhu on harjutud. Seega korratakse ja luuakse uuesti – hoitakse alles ja töötavana.

Rollidele rõhumine ja rollides olevana, teisest kõrgemale tõusmise vajadus tähendab kestvaid vaidlusi ja ära tõestamisi. Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et enese ära tõestamiseks vaadatakse ja näidatakse seda, mida ja kuidas, rollis olevana, on teise pärast ja jaoks tehtud – need on vaieldamatud faktid, mis tõestavad põhirollis olemist ja teisega seotust.

Sel moel valitud tõestused näitavad rollide vahelist kontakti, kuid ei õigusta ega valgusta inimest, kelle valikutes ja rollina väljendumise kvaliteedis on küsimus. Selle vahe mõistmine tähendab vaimset teadlikkust ja tasandite erinevusest aru saamist – see on vaimse küpsuse tunnus ja inimeste tasand – sama olemine.

Selle jaoks, et rollide tasandil olija saaks ise ennast paremana näha ja kogeda, vajab inimene informatsiooni – Mina paremana/ Mina õigemana – kuna ta ei saa tõestada ennast, kui inimest, siis ta tõestab ennast, kui rolliMina – ta teeb seda teist inimest vähendades – teise vastu teisiti ei saanudki, teise vastu pidigi sel moel olema, teine ei andnud võimalust, et paremini olla – täis kasvamata inimese kasvatamatuses on süüdi teine.

Inimesed on need, kes saavad istuda koos ning näha ja mõista teist inimesena – kuid selle jaoks on vaja, et mõlemad on valmis olema inimeste tasandil ja mõlemad on valmis vaatama otsa oma rolli soorituse tegelikule kvaliteedile – mõlemad on valmis kuulama ära ja võtma vastu selle informatsiooni, mida teisel on anda.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud ja elanud inimesel on raske toime tulla teadmisega, et teise inimese kasutuses ja käsutuses on tema elu muuta suutev ning teda vähendav ja valeks nimetav informatsioon – see on info, mille alusel saab temasse vägivaldselt/ nimetavalt/ karistavalt/ eraldavalt/ hülgavalt jne suhtuda.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud ja elanud inimene on harjunud teadmisega, et tema Mina on sellises positsioonis, et keegi ei näe ega otsi sellist teadmist ja vaatenurka, mis näeks ja kohtleks teda paremini. See on madalaim aste teadlikkuse allakäigutrepil – Mina olen selline` - teistel on õigus, Mina ise olen andnud põhjuse.

See on sügavaim rollide Maailm ja väga mitmes allakäigutrepi aste – see on saavutatud suunatud tähelepanu, käsitlemise ja informatsiooniga – see annab teada, et inimest ei nähta ega taheta vaadata – ollakse see keegi, kes on väärtusetu, tähtsusetu, põlatav.

Sellest, et see on enese teadlikkuse allakäigutrepi aste, annab aimu see, kui inimene vaatab mingile situatsioonile või mõtleb enesega seotud inimestele ja ta annab endale teada – Neil on õigus Minust eemale hoida ja Mind välja jätta – Mina ei ole nendega koosolemist/ teistsugust kohtlemist ära teeninud.

Möödunu tegu/ valik/ olemine/ enese kohta kõlanud info annab aluse selliseks uskumuseks – Minule ei ole kohta teiste elus – Minul ei ole õigust, midagi enamat tahta. See on enesele oluliste ja enesega seotud inimeste kohta käiv informatsioon – süsteemist välja jättev – mõistmine, et teised on tervik - ilma Minuta – teistel on parem, kui Mind nendega ei ole. Otsus – Mina vabastan nad endast – Mina ei ole nendega koos.

Marianne

03.11.2025.