Inimene armastab ja vajab neid kohti ja ühes olemisi, milles - Mina saan olla Mina. Inimene vihkab, kardab ja väldib neid kohti, milles – Mina ei saa olla Mina. Inimene hoiab kinni nendest koos olemistest ja võimalustest, milles Mina on õige. Kui inimene ei saa olla Mina, siis omades, kusagil ja kellegi juures kohta ja tähelepanu, tahab inimene, sealses, jõuda enese tegelikkuse kogemiseni – Mina saan olla Mina.
See Mina, millisena inimene ise ennast näeb ja kogeb või näha ja kogeda tahab – on erinev mõiste. Enamasti mõeldakse selle Mina all teise inimesega ühendavat põhirolli – enesele omaste väljenduste ja valikutega, millisena olemine on vaba piirangutest ja ilma, iseenda, teiseks muutmise kohustuseta.
Rollide Maailmas kasvanud inimene on pinna pealne – seotus teostatakse suhtluse vormis ja rollide tasemel – kasutusel on rollile ettekirjutatud joonised – Mina olen selline` – teine vastab sellisena`. Mina kinnitan teise rolli – teine kinnitab Minu oma - tähelepanu vahetus ja üksteise vajaduste täidetus. Mina saan olla Mina.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanul on iseendast huvitavad arusaamad – tema Mina on see, millisena teda on nimetatud, koheldud ja nähtavaks tehtud – see on teis(t)e informatsioon, tema kohta. Sageli on see info valetav, vähendav, manipuleeriv ja kaotav, sest sellel on kindel eesmärk.
Vägivaldse ja vähendava Maailma omadus on see, et selles valetavad kõik osapooled – tõega ei jõua kaugele, sest tõde on selle Maailmas vale – see, kes „valetab”, seda ühte ei taheta või kasutatakse teda ühise „tõe” kinnituseks. Valetatakse selleks, et teise Mina kinnitada/ eitada või ära võtta ning valetatakse selleks, et enese Minale kinnitust saada või enese Mina vältida/ peita.
Vägivaldse ja vähendava Maailma peamine teema on, vaieldes, sõdides ja tõestades – Peeglike, peeglike seina peal - Kes on olulisim selles Maailmas? Peegli kohustus on vastata – Sina oled. Seega saab peeglisse vaadanu kinnituse – Mina olen Mina. Mina olen Oluline – Minuga arvestatakse, Mina kontrollin olukorda, Mind ei jäeta, Mind valitakse, Minuga ollakse, Minuga nõustutakse, Mind nähakse ja koheldakse õigesti.
Peeglil ei ole õigust ega põhjust öelda - Mina olen oluline – Mina olen oluline Mina – Mina olen oluline osa. Peegel teab, et teine on Oluline – temast üle, parem, tähtsam, ilusam, targem, edukam, rikkam, väärtuslikum jne. Teine, ise, on enese ära tõestanud ja seda on teinud ka teised – on antud kasutada ja näidatud ette informatsioon, mis teise olulisust tõestab – kui fakte ei ole, siis on kasutatud jõudu ja haiget tegemist – on kohustatud poliitiliselt korrektne olema.
Oluline ja mitte oluline on ühe ja sama pendli äärmused – siis, kui üks on – siis teine ei ole, sest üks kinnitab teise olemist. Olulisuse puudus ilmneb ja on kogetav selle inimese kõrval, kes vajab enese olulisuse tõestust ja on leidnud selle, kes temast sõltub ja seega tema olulisuse kinnituseks on. Sellise teise kõrval ei olda kunagi Oluline – võidakse olla vajalik, kuid ollakse asendatav.
Rollide Maailm on ülesehitatud hierarhiale – see, kes on enesest tähtsam, see määrab ja korraldab ja nimetab. Laps, keda on kasvatatud vähendades ja vägivalda kasutades, on ära muudetud teadlikkusega – temale on õpetatud, et inimene ei loe – omatav ja tõestatud roll loeb. Ema, Isa, Õpetaja on Jumal, kelle hiilgus peidab tegeliku pale - laps õpib kinnitama vanemat/ õpetajat tollele vajamineval moel – Sina oled selline`.
Inimene kasutab enese kasutuses olevat infobaasi – vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu infobaas sisaldab informatsiooni, mis on mõeldud käsitletava inimese teadlikkuse muutmiseks ja vahendina kasutamiseks – tema õiguste ära võtmiseks, tema, enese kohta käiva, info üle kirjutamiseks ja enese teadlikkuse alla surumiseks. Selle asemel on antud pseudotõed.
See, mille inimene on omandanud, selles tões ta elab ja seda ka edasi annab – hirm, näha ja kogeda enese olulisuse puudust, sunnib teda ühekülgset informatsiooni alles hoidma ja kasutama, sellest saab tema normaalsus.
Olulisuse puudus oli selgitus - miks just temale haiget tehti/ miks just temal, teisega võrdseid, õigusi ja võimalusi ei olnud/ miks just teda karistati/ miks just teda ilma jäeti/ miks just tema vähem oli/ miks just temal ei olnud ja tema ei saanud/ miks just teda keelati/ miks just tema pidi.
Enese vähemana kohtlemise ja vähemana nägemise vältimiseks vajab inimene endale Olulisust ja otsib sellisele iseendale kinnitust, et saada tõestatud kogemus – Mina olen Oluline. Sama muster käivitub olukordades, kus inimene põrkab kokku teise inimese informatsiooni erinevate väljendustega – teine ei arvesta ega hooli ega tunnista tõeks – seega osutab teine, et inimene ei ole, teise jaoks, tunnistatult Oluline.
Enese tõe eest seismine, enese tahte peale surumine, enesele õige tähelepanu suunamisele kohustamine – on Olulisuse tõestuseks kasutusele võetud lahendused. Alateadvuses peituv hirm käivitab vajaduse olla tõestatult oluline – sellest saab peamine eesmärk.
Suletud keskkond väljendub tõega, et kedagi lisaks võtta ei ole – olemas olev peab andma tõestuse. Vanem, kes on kogenud olulisuse puudust – vähendamist ja vägivalda, mille teostuses oli tema ise süüdi (manipuleeriva info alusel) – teeb oma lapsest vahendi, kes tõestab, vanemale, tema olulisust. Laps sõltub vanemast, vanem on vanem ja targem, vanem omab ressursse, laps on vanema oma – järelikult on laps vähem – järelikult on vanem olulisem PUNKT
Lapsele osaks saav ja temaga seonduv on vanema, kui inimese, samasisuliste traumaatiliste kogemustega kaasnev – vanem ei ole mõtestanud enese lugu ega ole enese infobaasi korrastanud – tema teadlikkus magab. Ta ei loo, lapsega, inimeste vahelist suhet – ta suhtleb rollina ja suunab last rollidesse.
Vanem annab teada, et Inimesena olemine on rollis olemine. Vanem ei anna lapsele teadmist, et laps – iseendana ja inimesena - on oluline - inimeseks olemine on lapse põhi, mida keegi ei saa ära võtta ega ära kaotada.
Vanem ei saa seda informatsiooni anda, sest see rikuks tema mängu ära – seega jääb ta kordama ja tõestama, et laps ei ole oluline – laps, ilma vanemata ja vanemale kuuluvata, on tühine ja väärtusetu – vanemal on õigus kohelda last sel moel nagu vanem valib ehk PEAB ehk on sunnitud seda tegema - seda siis, kui laps ei allu temale ega kuula teda.
Tõlkes tähendab see, et see on olnud hetk ja koht, kus laps ei ole kinnitanud vanema Mina olulisust – laps on vanema Mina vaidlustanud ja iseenda Mina nähtavale toonud. Laps on edastanud informatsiooni, et tema vajab ja tahab ja tema ei taha – laps on andnud teada, et tema ootab ja vajab - millegi saamist, milleski muutust, millegi lõppemist.
Lapsel on vajadused ja soovid, millega vanem peab arvestama - PEAB on siinkohal punane rätik, mis ärritab - sõna PEAB kasutamine osutab, et laps peab ennast Oluliseks - laps ootab, et vanem võtaks tema informatsiooni kuulda ja arvestaks sellega. Vägivaldne ja vähendav reaktsioon on alateadvuses käivitunud häire tulemus - vaja on Olulisuse tõestust - selles kohas saab ainult üks olla - see olen Mina.
See inimene, kes on õppinud enese jaoks keerulised ning vaimset nõtkust ja vabadust nõudvad olukorrad vägivallaga lahendama, see inimene vägivaldse lahenduse kasutusele ka võtab. Vanem edastab oma sõnumi vägivalda ja vähendamist kasutades – Mina olen Oluline – Sinul tuleb Mind kuulata ja Minule alluda - Sina ei saa Minule - sõnu - Sina PEAD - öelda - Sina oled see Kes ei saa Minu käest tahta ega Mind käsutada.
Lapse vaigistamine ja kuuletuma panemine ning vastutust võtma suunamine teostatakse info edastamise abil – Vaata, mida Sina Minule tegid/ Kuidas said Sina Minule nii teha. Vanem ootab vastuseks vabanduse palumist ja süü enda kanda võtmist. Piisavalt käsitletud laps seda ka teeb – näeb ennast põhjusena ja vanemat kannatajana – sel moel salvestub infobaasi – iseenda kohta infot andes ja enesega arvestamist tahtes olen Mina teise inimese ees süüdi - Mina teen temale liiga.
Sel moel koheldud ja kasvatatud lapsest saab suur inimene, kellel puudub olulisus, kui seda ei ole kinnitatud – kinnitust ei saa, kui tema ei ole teisele vajalik. Olulisuse lugu on pausil, kuid avaneb siis, kui tema enese õigus ja vabadus võetakse ära, sest on olemas keegi, kes peab enese informatsioonist kinni ega nõustu tema vaatenurkadega – erinevad infod on vastamisi ja ühist osa ei leita, sest seda ei otsita.
See on samasugune olukord, milles möödunus leidis aset olulisemale osutamine – kuna seda situatsiooni ei ole elutervelt ja tõese info alusel läbi mängitud, siis jätkub sama muster – üks peab olema olulisem – tema on see, kelle informatsiooni ja tahtmistega arvestatakse – teine teab oma kohta ja tõde – tema on peegel – Sina oled õige – Sinu info on tõene.
Sama toob kaasa sama. Ühise infobaasiga keskkond kordab sama – on olemas keegi, kes on süsteemi üle võtnud või olemas olevatest uue loonud – tema on suureks kasvanud laps, kes tagab, sel moel ja jätkuvalt, enese olulisuse – teised sõltuvad temast ja seega nad kinnitavad tema Olulisust – tema info loeb ja tahtmine määrab.
Võrdsus ja tõde ei ole lubatud – vana mudel suunab järgima sissetallatud rada. Perekonnast ja suguvõsast saab Olulise isiku Mina kinnitaja ning tema vajaduste täitja – ära ostetud ja kinni makstud hinged on andnud ennast selle inimese kasutusse ja käsutusse, kes päästab neid vägivallast ja vähendamisest – kaitseb neid välise või ühiseks nimetatud vaenlase eest.
Jumala hiilgus peidab tema tegeliku näo ja eesmärgid – Oluline isik kasutab sõltuvust ära, hoiab alles hirmu, kasutab vägivalda ja vähendamist ning loob juurde informatsiooni, mis näitab tema olulisust, mille tõestab ära, kellegi teise käitumisele/ valikutele osutamine – keegi teine teeb ja tahab halba, kuid Oluline säästab valedest kogemustest ja ebamugavast „valest”.
Oluline jätab ütlemata kõigile teada oleva tõe, mis tegelikkuses paneb vahendeid temale kuuletuma ja tema tõde järgima – tema peeglite osaks saab samasugune süsteemist eemaldatu või süsteemi sisse jäetud paaria staatus siis, kui nad temale ei allu ega õigel moel tähelepanu ei taga.
Inimesed, kes ei ole inimesena täis kasvanud ega ole õppinud enese tegude ja sammude eest vastutust võtma ega ole nõustunud enese sammude jälgedes seisma – vajavad seda, kes teeb nende lood õigeks ja annab neile selle, mida nad saaksid ise, kuid ei ole valmis selle nimel tegutsema või tahavad saada seda, mille eest peaksid muidu maksma.
Nad ei ole võrdsed, kuid nad on rollide süsteemis kohtadel, milles nende osaks saab parem tähelepanu ja kohtlemine, sest nad on kasutatavad, kuid nad teavad ja tajuvad, et nad on asendatavad ja jäetavad. Süsteemi omanik omab teisi ja vajadusel leiab teised, kes tema Olulisust kinnitavad.
Senikaua, kuni vahendid saavad/ usuvad saavat enese vastu selle, mida vajavad ja on uinutatud valede poolt, seni nad oma tähelepanu ja energia andmist, Olulise isiku süsteemile, jätkavad. Äraspidisel moel nad usuvad, et tegemist on perekonnaga/ suguvõsaga/ ühisega – see on pettus, sest see on süsteem süsteemis – omanikuga süsteem lõikab neid perekonnast/ suguvõsast välja – eemaldades ja vältides nn ühist ja ohtliku valet, suletakse neid teise energiasüsteemi – nende eesmärk on toita süsteemi omanikku.
Olulisuse erinevad tähendused – inimese sünd ja olemas olemine tähendavad, et tema on oluline – tal ei ole vaja tõestada enese väärtust ega kasutuskõlblikkust – tema on inimene, teise inimese kõrval – koos saavad nad kõndida ja kasvada inimestena – ühiselt enamat luues ja samas energias viibides.
See inimene, kes kõnnib ja elab selle inimesega ühes - kes ei ole ise teda valinud/ kes ei taha temaga koos olla/ kes on oma Minast ilma jäänud, inimese tegude, valikute, olemas olemise tõttu/ kes on, ise, kaotanud oma olulisuse, kui on kogenud vägivalda ja vähendamist – sellel inimesel puudub, inimesena, olulisus – teine on teinud otsuse, et seda inimest, lihtsalt niisama, ei saa õigel moel kasutada ja seega ta ei vaja teda – ta ei vaja, sest see inimene ei anna teisele Olulisena olemise kogemust, sest on kunagi ja kusagil selle ära võtnud või on võimeline ära võtma.
See tähendab, et ühist lahendatakse teistel alustel - olemas olemisest ei piisa – kasu peab olema ja vajadus peab olema – põhirolli ühendus ei loe – rollil peab liide olema või teine roll tuleb mängu tuua. See tähendab, et ühes olemise jätkamine ei tugine inimese olulisusele, vaid vahendina kasutamisele.
Olulisena olemise vajadus tähendab elamist selles kohas ja olemist koos selle teisega, kus ja kes ei näita välja oluliseks nimetavat informatsiooni – selle asemel on näha ja kasutada antud mitte olulise isiku kohta käiv info. See tähendab, et laps ei ulatu oma vanemani – vanem on võimeline lapse hülgama, temale haiget tegema, lapse ära saatma/ ära andma. Laps tahab anda endale turvatunde – laps tahab anda endale teadmise – vanem ei jäta teda, vanem ei tee temale haiget, vanem ei saada last minema – laps on vanema jaoks oluline.
Olulisuse vajamine viib olulisuse üle küsimisele - see viib olulisuse tõestamiseni – iseenda väärtuseks saab, olulise teise poolt, ühes olemisele määratud hind - vahendi olulisuse määrab omanik ja kasutaja. Enam ei loe kvaliteet – piisab koos olemisest ja tähepanust – see tähendab, et talutakse ära vähendamine ja elatakse üle vägivald – siis, peale seda nimel.
Pikaajaline vajadus toob kaasa tavalisuse – olulisuse otsimisest ja üle kinnitamise vajadusest saab normaalsus – alateadlikult käivitunud muster, mida ei osata ega suudeta valeks nimetada. Vanema poolt antud informatsioon – Tea oma kohta - vaata teise rolli – selle järgi tead Kes Sina oled. Teise roll on tähtsam - seega pead Sina sel moel olema ja sellisel viisil käituma - Sina pead teisele võimaldama selle, mida ja kuidas tema tahab/ vajab. Selline info annab teada, et ollakse vähem ning enesel ei ole olulisust ja tähendust enne, kui Oluline teine selle annab.
Sellistes seotustes enesega arvestamise ootamine ja küsimine viib sõjani – Kes Sina selline oled, et tuled Minule midagi ütlema – Vaata ennast – Sina oled Eikeegi – Mina tegin Sinu – Sinul endal ei ole midagi – Sina oled väärtusetu.
Sellise infoga tuleb lagedale see, kes haibib ise ennast üles – Mina olen Oluline, Mina andsin, Mina tegin, Mina olin. Mida rohkem ta ise ennast võrdleb ja enese kohta õiget informatsiooni leiab ja välja anda saab – seda vähemana ta teist näeb ja Olulisemana ise ennast kogeb. Kui siis teine veel kardab ja ehmatab ja tardub ja vaikib ja vastu hakkab – seda enam saab ta jõudu – tema ees laotub tõestus – Mina olen Oluline – Mina suudan muuta teisega toimuvat – Mina suudan ennast ära tõestada.
Olulisuse loo mõistmiseks on vaja aru saada vägivaldse ja vähendava Maailma telgitagustest – laps koges ja nägi ennast oma Emaga/ Isaga seotuna – lapse mõistmise järgi oli see suhe, kuna selle ühenduse kohta anti sellist informatsiooni – sellel hetkel, kui laps edastas/ vanem kohtas informatsiooni, mida vanem ei nõustunud alla neelama – muutus seotus vältivaks, lõhkuvaks ja sõdivaks suhtlemiseks – ühist ei olnud, turvalist ühendust ei olnud.
Laps oli üksinda – vanem oli eraldi. Vanem nõudis enesele vajaminevat rituaali ja informatsiooni, et lapsega intensiivne ja vähendav kontakt teiseks ja talutavamaks muuta. Mina teen, siis vanem on – põhjuse ja tagajärje seose nägemine. Mina olen, siis vanem on – lahendava mustri õppimine.
Tegelikkuses oli tegemist vältiva lahenduse kasutamisega ja tõe mitte tunnistamisega – tegemist oli vanema, kui inimese, vaimse võimekuse puudega, vähese eneseteadlikkusega, halva tundehügieeniga ja vastutuse võtmata jätmisega. Tegemist oli suhtlusega, sest sügavam ühendus oli jäänud teostamata – vanem oli saanud lapse, kuid ta ei olnud last vastu võtnud. Ta teostas suhte pealispinnal, sügavikus peituva ja iseenda, kui inimese, jättis ta varju ja nähtavaks tegemata – sinnamaani, kuni ta enese väärtushinnangud ja põhi mõtted lagedale tõi ja ise enda eest seisis.
Ühenduse lõhkumine ja vale välja jätmine ja vale juurest ära minemine - kunagine laps annab endale ja teisele sõnumi - MINA EI PEA, KUI MINA EI TAHA. Sõnum on oluline, sest teise tahtele allumine näitab temale koha ja Mina kätte - möödunu on teda kätte saamas - Olulisuse eest tuleb seista. Võrdseid ei ole ja armu ei anta - Mina pean saama olla Mina.
Pealmisel pinnal elava ja toimetava inimese kõrval elanud ja sel moel töötavas keskkonnas kasvanud lapsel jäi kuulmata oluline informatsioon - Sina oled oluline ja Mina olen oluline – Sinul on olemas Sinu Mina ja Minul on olemas Minu Mina – Sinu Mina on erinev Minu omast ja Minu oma erineb Sinu Minast. Meil mõlemal on õigus iseendana olemas olla. Meil tuleb tööd teha info vahetusega – sõnumi selgus, eesmärgi ühisus – Meie koos olemine ja kokku jäämine.
Arvestades, Sinuga, annan Sinule teada, et Sina oled Minule oluline - Sinuga koos olemine on Minu jaoks oluline - Mina ei vaja Sind, kui vahendit, enese vajaduste täitmiseks ja kustutamiseks - Mina tahan Sinuga koos olla, sest olen ise valinud Sinuga koos olemise - Sinu toel ja Sinuga koos olles olen Mina võimeline enamaks - Sinul on oluline osa Minu elus ja teekonnal.
Marianne
27.09.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar