On nii, et enese algusest alates ja ka teistest aegadest teadmisi kaasa võttes, ehitab inimene enesele kasutamiseks mõeldud infobaasi. See on, kui Ikea kapp, millele ei ole olemas jooniseid ning ka detaile ei toimetata kohale ühel ja samal ajal. Inimene ehitab seda kappi x vanuse eneseteadlikkuse ja mõistmise alusel, enese võimaluste kohaselt ja erinevaid juhendeid kasutades.
Vanemate/ õpetajate/ keskkonna poolt edasi antu ei ole lapse teadmised, kui laps ise ei ole nendeni veel kõndinud – need on üle võetud ja peale sunnitud, mitmekihilised suunised. Nende teadmiste hulgas on seda, mida inimesed ise on kogenud ja õppinud, kuid ka seda, millest arvatakse kasu tõusvat – nii lapsele endale, kuid ka vanematele ja ühiskonnale. Nendes teadmistes on ka varjupool sees – kasvatatava objekti staatuse alusel tuleb, tõtt teades, valetada ja tegelikkust mõistes tuleb sellest vaikida – kokkuleppeline tõde ja suunatud vaade tuleb kasutusele võtta - kinnitades rolle, ei tohi inimesi nähtavaks teha.
Huvitav tõik on selle ehitatava kapiga – inimene ehitab ja kasutab oma elu ajal mitut kappi, kuid peamiseks jääb see, mille ta tegi valmis lapsena. Kui elu on tavaline ja uus, siis ta kasutab uue aja loomingut, kuid kui endast annab teada möödunuga seotu, siis kasutab inimene lapse aja kappi – võtab sealses sisalduva, enese ja enesega seonduva, aluseks.
Keerulistel aegadel ja enese otsimise perioodidel ostab inimene endale eneseabi õpikuid, käib ennast arendavatel kursustel, otsib psühholoogidelt või selgeltnägijatelt abi või laseb ennast transformeerida – viia olevast tulevikku. Nende valikute eesmärk on ehitada endale uus – oleva aja iseendaga kooskõlas olev kapp. Vahel näeb see välja nii, et nähes ja kogedes, vana aja lugusid, tuleb inimesel ennast veenda, et vana kappi enam ei ole – tema on selle ära lammutanud.
Inimene leiab, oma valikutes, hetkelisi kergendusi ja kogeb vabanemisi, kuid üsna sageli paneb ta õigest teeotsast mööda – inimese kasvamist näitab see, kui ta on võimeline, oleva aja teadlikkusega, möödunud aja kapi lahti võtma ja seejärel, uue info alusel, selle samadest osadest kokku panema nii, et mõlema aja info jääb, tema teekonda nähtavale tuues, alles.
On oluline, et selle kapi sees on kõik olemas – ka möödunu eksimised ja mööda panemised, iseenda kogemised ja nende alusel valikute tegemised. Enese teekonnale tagasi vaadates on inimene uhke iseenda üle – just see kapp annab temale teada, kust tema ise alustas ja kuhu tema ise on välja jõudnud – kapi sisu ja konstruktsioone vaadates, tema ise mõistab ennast ja toetab iseenda teekonda.
On üsna tavaline, et inimene ei taha mäletada seda, mis ei kaunista teda ja näitab teda sellisena, millisena olemist ja valimist ta häbeneb. See on põhjus, miks ta vajab oma möödunut – selliste lugudena, mida mäletab piltidena, mis kõike ei paljasta ja, milles sisalduvat ta ei vaata, kui teda selleks ei sunnita. Sellised pildid on lugu temast, nii nagu see tema jaoks söödav ja talutav on.
Paigale püsima jäänud pildid on, kellegi teisega seotud lood ja sündmused, milles olev info ja tähelepanu on jäänud samaks. Teise lugu on inimest muutumatuna nägev ja nähtavaks tegev. Need pildid ei ole mõlema vastutus – Meie, vaid Sina ja Mina, milles inimene on vale – tema ei saa olla tegeliku iseendaga kooskõlas, sest teine on valinud suletud mälestuse ja seda saatva otsuse teoks teinud.
See on koht ja lugu, milles osalenud teine ei näe ega tunnista inimeses aset leidnud muutust ja kasvu. See tähendab, et möödunu mõjutab olevat – inimene ise ei saa enese möödunust vabaks – tema teab, et möödunusse jäänud teda hoitakse elavana alles nii nagu see oleks tõsi.
On loomulik, et inimene tahab endast mälestusi, mis on head ja tõesed – oleva aja järgi ja teda, ka möödunus, mõistvad. Inimene tahaks muutust – näidata ennast ette ja tõestada ise ennast ära – Vaata Mind teisiti – koge Mind teisiti! Selline vajadus on saadetud enesele pööratud tähelepanust – külmuse ja eraldatuse asemel on soov kohata naeratust ja turvalist ühes olemist.
Inimene saab enese möödunust vabaks siis, kui tema ise sellistesse lugudesse kinni ei jää – tema ei jää ootama ja vajama, et teine teda vabastaks – teda, õigeks mõistmise järel, teisiti näeks ja kohtleks. Enese vabastamine tähendab, et inimene ei tee ennast, teisest, ja tolle tähelepanust, sõltuvaks. Inimene ise teab ja näeb oma teekonda ja see on piisav - see, et tema oli ja tegi, ei tähenda, et tema on ja teeb. Inimene näeb oma teadlikkuse kasvamise teekonda.
Möödunusse jäänud iseendaga käivad sageli kaasas Mina olen selline` ise ennast tõestavad uskumused. Muutumatuks jäänud tähelepanu ja võimetus teistsuguse tulemuseni jõuda, tähendab kindalt suunatud informatsiooni kasutamist.
See on vana kapp, mis püsib visalt paigal ja, mis ei sisalda uuema aja detaile. See kapp on tõesem, kui kõik järgnev. Selle kapi alles püsimise põhjus on kunagine tähelepanu – kõik need pilgud, mis sellise iseenda olemas olemist kinnitasid – kõik see sõnaline ja füüsiline info, mis täiendas pilkudega vahendatut.
Möödunud aja lugudega inimesed, kelle Mina olen selline` on ennast, kui inimest vähendav, enese kohta käiv baasinfo, mida inimene ise ei ole võimeline teiseks muutma, sest temale edastatud informatsiooni ei ole muudetud – temale ei ole teist iseennast asemele antud ja teistsuguse tema nähtavaks tegemise jaoks temast endast ei piisa. Enese muutmatuse võimatus tähendab, et teise inimese tundereaktsioonid on enese olemuseks võetud – Mina olen selline` - teise poolt vaadatuna ja kirjeldatuna.
Mina olen selline` tähendab, et igas sellises loos on olemas see keegi, kes koges, nägi ja vahendas inimest sellisena. Sellest ei saanud hetkeline peatus, millest kõnniti edasi, vaid see tõi kaasa tagajärjed – see informatsioon jäi kehtima ja see mõjutas inimesega seonduvat - seda nii vahetult, kui ka kaude. See oli temaga kaasnev info – tema kohta käiv kapp, mis ei allunud tema kontrollile, sest asus temast väljas pool.
Mööda läinud ajas aset leidnud loole on antud tähendus – sellest on saanud suletud info, millesse ei lisata uut teadlikkust ega selles vähendata möödunu olulisust - kuigi see oli kogemus, mis ei määra vaadatut ega ka vaatajat igavesti samasuguseks, sest see hetk oli üks punkt, inimeste poolt käidud teekonnal, mille algus oli kusagil mujal ja millel lõppu ei olegi – siiski hoitakse seda alles, sellesse antud tähenduse pärast – see on võimalus osutada süüd – Sina oled põhjustaja - Sina oled vastutaja.
Inimese kasutuses olev Mina olen selline` mis vähendab teda, kui inimest ega näita tema inimlikkust - on ühise loo tagajärg, milles osalejad on jagunenud – süüdlaseks ja ohvriteks. Süüdlane kannab kõikide vastutust – tema on põhjustanud teis(t)ele osaks saanu.
Need inimesed, kes jäävad rollide juurde ja tõestavad Mina olen selline` olemist, võrdluses, kellegi teise Sina oled selline` abil – on need, kes on jätnud enese vastutuse vastu võtmata ja on kaaslased, kellegi teise süütuses/ ohvri kogemuses – nemad on tunnistajad, et tema on see, kes ei pea vastutama, sest kusagil on keegi, kes on süüdi – ka enesele osaks saanus – temaga teisiti ei saanud – tema oli sellise kohtlemise - iseenda olemise/ enese kohta käiva informatsiooniga - välja teeninud.
On tõsi, et vägivalda kogenud inimesed jäävad, sageli, neile tehtud ülekohtu eest vastutust kandma – sellest saab nende identiteedi osa, sest sellest ei saa kogemust, mida inimene on mõistnud. Sellest jääb ohtu sisaldav ja vähemana olemist osutav mälestus, mis elustub sarnases situatsioonis.
Inimene kogeb vana lugu uuesti - siis, kui tema Mina tahetakse ära võtta ja tal ei lasta iseendana olla. See juhtub siis, kui uue aja kapi Mina olen selline´ kohta käivat informatsiooni ja tähelepanu ei ole saadaval – on see, mis käib vana kapi juurde.
Inimene on haavatav ja ärevil ja alluv või agressiivne. See on Mina, kes nõuab endale tähelepanu – see Mina ulatub möödunust välja ning ilmneb ja kaasneb mujal. See teeb võimalikuks selle, et inimene peab vägivalda normaalsuseks – tema ise toetab, valib ja mõistab seda.
See on Mina, kes on väike, abitu ja hirmul ning teeb enese sõnumi kogetavaks – tema annab maitsta selle, mida tema ise koges – ta teeb tagasi – tal ei ole sõnu, kirjeldamaks – ta tahab anda teisele kogemuse, selle kohta, mida ja kuidas tema tunneb – tema tunded, sellel hetkel, kui temal oli valus, halb ja häbi jne – tema tunded, sellel hetkel, kui tema koges hirmu, üksindust, abitust, kadedust jne – tema poolt valitud viha, et anda endale jõudu, tulla toime olukorraga, mis oli suurem, kui tema ise.
See on väga väikese lapse tasand, kelle sõnumeid, iseendale/ Olulisele teisele/ Maailmale, tõlgendas vanem – vanem lahendas ja peegeldas – Sina koged, Sina tunned, Sina oled – Mina näen ja mõistan Sind.
See inimene, kellel kõnnib kaasas ennast vähendav Mina olen selline` - on see laps, kelle jaoks ei olnud Olulist teist, lapsele vajamineval hetkel, olemas – laps ei mõistnud ise ennast ega saanud enesega kontakti ning temale ei antud enese lahendust - Jah, see olin Mina/ Jah, Mina tundsin ennast nii.
Ennast vähendav Mina on selle inimese kapp, kelle kasutusse anti väär informatsioon – Sina oled/ Sina tunned – Mina näen ja kogen Sind. Sellel hetkel, kui laps oli enese tunnetega puntras, koges midagi ja kuidagi, millele lahendust ei olnud – andis vanem talle teadmise – Sina, iseendana, oled häbi, Sina oled vale, Sina oled inetu, Sina oled halb jne.
Vanema informatsioon ei läinud kokku lapse tegelikkusega – vanema reaktsioon oli vastus lapse poolt valitud teole/ olemisele/ väljendusele/ olemas olemisele – kuid see ei olnud lapse poolt kogetu, vaid lapsele antud hinnang – vanema, kui inimese - väärtushinnangute/ mõistmiste/ eneseteadlikkuse/ eesmärkide/ tähelepanu sõltuvuse alusel teoks tehtuna.
Siis, kui selliseid kogemusi oli mitmeid ja sel moel nähtavaks tegijaid oli ka teisi, võttis laps Olulise teise informatsiooni kasutusele – Mina olen selline`. See Mina kõndis inimesega kaasas, sest ta ei mõistnud selle Mina tegelikku olemust ja seega ta ka ei saanud seda muuta.
Enesele mitte mõistetava tunde mõjul tehtud tegu, valitud olemine, otsitud lahendus – ei tähendanud olemist ja jäämist, vaid valitud väljendust - selles olukorras, kust ei nähtud teistsugust väljapääsu.
Inimene, kes on mõistnud enese lugu – tunded on tema sõnum iseendale - selle kohta, mida tema ise on – iseenda, ümbritseva, enesele olulise kohta – just teada saanud. See on sõnum selle kohta, mida enam ei ole ja, kuidas on. Tema reaktsioon on enese filter, kuidas sellises olukorras toime tulla – vastu hakkamine, põgenemine, enese vaigistamine.
Siis, kui laps karjus, siis ta tundis ärevust – siis, kui laps lõi, siis ta koges hirmu – siis, kui laps puges laua alla, siis ta tahtis olukorrast ära minna. Tema reaktsioon ei teinud temast halba ega kasvatamatut ega tänamatut ega häbistavat last – tema reaktsioon oli ennast kaitsva ja päästva ja väljendava lapse sõnum, Olulisele teisele/ keskkonnale – vajadus, et vaadataks ja mõistetaks last, tema käitumise taga - selleks, et laps leiaks enesele ja enesega toimuvale lahenduse.
Siis, kui lapsele antakse Sina oled selline` info, mis teeb temast selle, kes tema ei ole – tähendab see seda, et vanem/ keegi teine ei ole võtnud, lapsega seonduvas, enese osa eest vastutust. See tähendab, et suure inimese samm oli enne - laps, vahendades endale vanema sammuga seonduvat, vastas sellele.
On üsna tavaline, et suure inimese valik, otsus, tahe, väljendus – toob kaasa lapse tundesõnumi, mida tema ise ei mõista või mille olemas olemist suur õigeks ei tunnista. Iseendast - Mina olen selline` - teadmisega laps on üksinda ning kannab kogu loo eest vastutust – tema ise põhjustas enesele osaks saanu, sest on selline ja tema ise põhjustas ka vanema kannatused/ üleelamised, kuna tollel on selline laps.
Vanem, kes ei tunnista ega mõista enese tundeid – hirmu, ärevust, viha, enesehäbi – kasutab väljendusviise, mis aitavad teda, temale vajamineva saavutamiseks – vägivald, vähendamine, manipuleerimine peavad kandma eesmärgi sihile – laps enam ei tee, laps enam ei vali, laps enam ei käitu – selleks, et vanem ei peaks kogema ise ennast.
See inimene, kes on mõistnud toimunut ja mõtestanud enese, kui vägivalda kasutanu tee, ei vali vägivalda – see ei ole tema lahendus, sest see ei lahenda tegelikkust. Vägivalla kasutamine ja sellise käitumise normaalseks pidamine tähendab, et vägivald kordub.
Vägivald on väljapääsuta ja ennast vähendatuna kogeva inimese reaktsioon. Omal moel on ta ohver – temast endast ei sõltu, sest keegi teine või miski muu on temast olulisem. See on möödunud aja kogemus.
Oluline on iseendale, iseenda mõistmise andmine - Mina ei ole Ohver – olen inimene, kellel ei olnud möödunus ressursse ega teadmisi, et teistsugune väljendus ja elutervem lahendus valida. Mina ei ole möödunus - Mina olen olevas - olevas ajas on teised võimalused olemas ja teistsugused lahendused võimalikud.
Oluline on uue ja tõese informatsiooni kasutusele võtmine - Mina ei ole sõltuv - see tähendas möödunus, et enne mind ja üle minu oli keegi teine, kes määras minule osaks saava - sellest ka see Olulise teise väljendus. Uus teadmine tähendab, et Minust endast piisab - Mina ei pea enesele vajaminevat ja olulist, kellegagi kooskõlastama - Mina saan, enese elu, valida ja teoks teha Ise, enesele vajamineval moel.
See on teadmine - Mina saan olulisest teisest ise lahku astuda, eemale minna või teda enese elust välja jätta - see samm ei kaota Mind ära. Oluline saab olla mitmel moel ja erinevas kauguses - olulisem sellest, et teine on endaga samas, on see - kuidas koos olemine välja näeb ning kogetav ja teostatav on - kas ja millisena jään Mina ise, teisega koos olles ja koos olemiseks, alles.
Marianne
02.09.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar