Oli aeg, mil arvasin, et minust ei ole millekski – teised oskasid ja said ning olid võimelised – minul tuli välja kogemata ja juhuslikult – see, mida tegin, ei olnud oluline ja see, kuidas tuli välja, ei olnud väärtus. Mina lihtsalt olin olemas – ilma põhjuseta ja tüliks.
Kokakooli esimesel või teisel kursusel, 15-16 aastasena, tegin ise pärmitaigna ja sellest saiad – see oli midagi sellist, mis ei oleks pidanud minul õnnestuma või ei pidanud mina olema selleks suuteline. Huvitav vaatenurk.
Viisin ühe saia koju – astusin esikusse ja ulatasin saia ema poole – olin elevil ja rõõmus, sest sai oli tõeline. Ema ei reageerinud – ta oli külm ja eemal olev – ta oli tühi ja ilmetu. Mitte ühtegi reaktsiooni, mis oleks vastanud minule. Täitsin selle vaikuse sõnadega - tegin valmis ja tõin Sinule. Vastus - pilgus põlgus ja sõnades vähendamine. Jõulise liigutusega viskasin saia teise tuppa – ukse pihta. Ma ei mäleta, mis sellest edasi sai. Seda teemat me enam ei puudutanud.
Inimene on see, kes on suuteline enesele olulisest lahti laskma, sest ta ei taha saada sellega seonduva tähelepanu osaliseks. Siis, kui tema enam ei oma – siis, kui temal enam ei ole – siis, kui tema enam ei tee - siis teda ei saa enam teatud kindlal moel kohelda ega vaadata ega teatud kindlal moel olevaks nimetada.
See on informatsiooni selekteerimine – inimene tegeleb sellega, mida tema muuta saab selmet vaadata otsa tõele. See teine, kes on Oluline, ei vali teda tunnustada/ toetada/ temaga ühes rõõmustada. Selle asemel on vaikus, pilgud, sõnad, mis räägivad vastupidisest kogemusest ja vastupidise info omamisest.
Inimene hakkab ise ennast häbenema ja varjama, enese sammudest keelduma ja neid vähendama. See on lahendus, kuidas vältida tähelepanu, mis saab osaks siis, kui tema on tema ise ja jagab ennast teisega/ endast teisele. Sellise valiku teinud inimesel on väga raske näidata enese teekonda ja veel raskem on võtta vastu tunnustust – ta ei suuda uskuda seda tõeks.
Ka siin on põhjus – see on pendel. On sage, et vägivaldses ja manipuleerivas keskkonnas käib kiitus käsikäes laitusega – ülivõrdes doping toob kaasa disklahvi. Oled – ei ole/ saad – ei saa/ oskad – ei oska. Tunnustus, mida saadab sarkasm. Maha tegemine, mida saadab võidurõõm. Selle vahelduvuse tagajärg on enesesse usu kaotamine ja iseenda maha tegemine – nagunii ei ole Minust asja - nagunii ei käi see Minu kohta.
On huvitav tõik, et vägivaldset vähendamist kogenud inimene usub tõeks selle, mis teda vähendab ja valeks selle, mis teda tõstab/ tegelikkuses olevana näeb ja näitab. Ka siin on olemas põhjus - inimene teab, et kiitus, tunnustus ja toetus on need, millest teda jäetakse ilma, sest need võetakse tagasi - öeldes, et ei ole välja teeninud või põhjust ei ole. Inimene teab, et head ja ilusad ja oodatud sõnad on valed, sest need öeldakse meelitamiseks, millegi saamiseks, millegi varjamiseks.
Vaja on väga suurt julgust ja otsustavust, et seista iseendana ja enese sammudes nähtavana – jääda iseendaks ka siis, kui kõrval haigutab vaikus, kõlavad vähendavad sõnad ja saadetakse teele sarkastilised pilgud. Enesele oluline sulab „nägijate” silmade all ja „teadjate” sõnade saatel – Mind ei ole enam, sest Mind ei ole olnudki.
Tõde – selle jaoks, et enese eest mitte võidelda ja enese vähendamist mitte kohata – siis ei tule lahti lasta endast, vaid minna ära sellest ja nende juurest, kus ja kes on võimelised inimest vähendama ning olla seal ja nendega, kus ja kes on võimelised jätma enese Mina kõrvale ja suurendama tegelikkust – ühine rõõm ja toetus – see oled Sina – see on Sinu teekond – Mina/ Meie näeme seda.
Mina olen siis, kui Sina ütled – on põhjus, miks keegi teine on Oluline – see on kasvamine keskkonnas, kus nimetati olema ja oodati sellele informatsioonile vastavust - uhkus nimetati ülbuseks/ enesega kooskõla nimetati egoismiks/ rõõm nimetati kohatuks jne. See õpetus tõi kaasa harjumuse – Ise ennast ei saa nimetada – kui teine annab kinnituse, siis alles olen – siis olen selline, millisena teine valib Mind nähtavaks teha.
Selles kohas, kus inimene ei suuda teisele inimesele samasaugusel tasapinnal vastata, on tavaline, et minnakse vähendamise teed - nähtavale astunud või sinna pürgivat võrreldakse, kellegi teisega - seda tehes tõstetakse too teine selle loo sisse ja antakse temale parem koht. Võrrelda võidakse ka seda lüket kasutajaga - See/ Sina ei ole midagi aga Mina ... / Vaata, kuidas Mina seda tegin / Hoopis Mina .. .
Võrdlemine toob kaasa hirmu olla vähem ja koopia - see on alateadlik hirm, et Mina ise ei oska ega saa ega ole võimeline või teine süüdistab/ osutab, et ollakse teda järgi ahvinud või kopeerinud. Tehakse ju samasuguseid asju ja läbitakse samasuguseid teekondi. Suures avaruses on Maailm ometi nii piiratud.
Sellest saab alguse võrdluse vältimine, näiteks toodud teise vähendamise katsed - kasvab viha tolle teise vastu, mis tegelikkuses räägib väljapääsmatust situatsioonist - ollakse ühes ja mingite nimetajate alusel samad - võrdluse võimalus jääb kestma.
Vähendava võrdlusega kasvanu kardab sooritada oma samme ja nähtavale astuda - enese ületamine viib hääle vaibumiseni ja pingest värisemiseni - avalik tähelepanu tundub pisendavat ja valeks nimetavat. Ennast takistab teadmine, et kui enesel ei ole olulisust, väärtust ja erilisust, siis ei ole mõtet üritadagi - nagunii on tulemus sama - vähem ja vale.
See inimene, kes on kohanud vähendavat ja vastu võtmatut vaikust ning olnud koheldud vägivaldsel ja võrdleval moel - see inimene kardab astuda teiste inimeste ette siis, kui tema peab üksinda rääkima ja eraldi seisma - kõikide tähelepanu on temal. Tema jaoks kordub seesama situatsioon, mis vaigistava, vähendava ja vaikiva vanema pilgu ees - nüüd on vanemat kordades palju - kõik vaatavad ja kohtlevad teda samal moel.
Ema reageerimine ei näidanud ega kõnelenud minust – see oli tema väljendus ja tema ise – see rääkis temast endast – mina sain sellest osa. Mina lähen tagasi ja tõstan saia üles, võtan peopesale ja puhun peale – tean, et see sai räägib minu teekonnast ja on minule oluline.
See on õppetund – ära viska pärleid sigade ette, kes ei oska neid hinnata – hoian enese elu sammud iseendale ja jagan neid sellega, kes on võimeline enese Mina sellel hetkel kõrvale jätma – on võimeline ühinema ja osa saama.
Jagatud rõõm on suurem, kuid aus tunnistus on see, et Mina ise saan endale öelda – Minul tuli välja/ Mina õnnestusin/ Mina olen uhke enese üle – sest mitte keegi teine ei tea seda, mil moel õnnestusin, mida ületasin ja kuidas võimalikuks sai. Kuna teist Mind ei ole kunagi olnud, siis ei saa Mind ka kellegagi võrrelda ega valeks või häbituks nimetada - Mina ise, ilma vahendajateta ja teiste tähelepanuta, olen kõige ausam ja siiram, iseendale, enese kohta info andja.
Marianne
11.09.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar