Töö, mis kunagi otsa ei lõppe ega tehtud saa – on see, kui inimene proovib vale õigeks teha. Ei, see ei ole niimoodi – see on hoopis teisiti. Mina saan sellest aru sel moel, Mina tean seda sellisena, Mina näen seda sellisel viisil.
Vale saab olla - kellegi Maailma vaade, tegutsemise viis, väljendumise mood, teadmiste tase, riietumise stiil, sõnade kasutus jne. Vale on see, mis ei lähe enesega kokku ja tundub olevat ohtlik ning segadusi tekitav – inimeste arusaamad ja vaated ja väärtushinnangud ei kohtu ega tasandu, vaid tekitavad tõkkeid ja segadust.
Üks asi on see, kui teise vale ei puutu enesesse – teine ise valib ja ise teostab ja ise kinnitab – sellise teise saab rahule jätta ja iseoma rahus edasi elada. Teine teema on see, kui vale puudutab iseennast – teise sõnad ja käitumine osutab inimese valikutele, käitumisele, eesmärkidele, olemisele, väljendusele nii nagu seda ei ole olnud või ei ole sellisena olema saanud.
Inimeste Maailmas on tavaline, et üks inimene edastab ja kasutab teise inimese kohta vale informatsiooni. Inimene näeb ja mõistab teist nii nagu inimene ise teist enesele ette kujutab – olemas olev informatsioon saab varjundid ja tõlked, mida ja kuidas ei ole, kõiges, päriselt tõsi, kuid võib olla sarnane ja millegagi täppi panev.
Vahel inimene tahab, et teine inimene ei oleks selline ega oleks temal selliseid võimalusi ega oleks selliseid tulemusi nagu reaalsuses on – suutmatus ja tahtmatus toime tulla, tegelikkusega, viib inimest, alateadlikult ja teadlikult, vale informatsiooni kasutama. See on tema lahendus, kuidas muuta oma Maailma - ilma, et tema ise peaks ennast muutma ja ise endale ning ka teis(t)ele tõtt tunnistama.
Sellel inimesel, kes valet kasutab, toodab ja edasi annab, on olemas eesmärk – isiklik kasu. Seda ka kaude – kui inimene viidab ja täidab oma aega – mängib teisega ja pöörab naljaks selle või keeldub tõeseks tunnistamast seda, mida ise on teinud ja, kuidas ise on öelnud - siis on teinud ta seda eesmärgiga.
Siis, kui üks inimene väljendab teise inimese kohta valet – kahtleb tema aususes, väidab petmist, eeldab altvedamist, osutab ära kasutamist, väidab varastamist, tõestab halba tegemist jne – siis see puudutab pihta, sest on mõistetamatu ja vastu võtmatu, kuidas teine saab sel moel Minust mõelda, Minu kohta seda rääkida, Minu vastu sel moel olla.
On segadus ja on häiritus – Miks – Mina ju ei ole selline – Mina ei ole ju tahtnud – Mina ei ole ju teinud. On ebamugavus – Mind vaadatakse sel moel, Mind koheldakse sellisena, Minust räägitakse nii nagu oleksin teinud, öelnud ja olnud – päriselt ja eesmärgiga tahtnud teisele halba, teist vähendada, teiselt vähemaks võtta.
Teadmine, et ühisel väljal on olemas enese kohta info, mis ei vasta tervikuna või kõigis aspektides tõele – toob kaasa kaitsetuse ja tasakaalu kaotuse. On tahtmine peitu pugeda ja nähtamatu olla, et vältida osutavaid ja osatavaid pilke ja sõnu. On tahtmine lahingut pidada, et enese tõde nähtavale tõsta. On vajadus muuta enese kohta käibel olevat informatsiooni, sest tundub talumatu, et enese kohta valet usutakse ja elus hoitakse.
Mitte ühelegi inimesele ei ole võimalik enese tõde ja tegelikkust ära tõestada – teine inimene usub seda, mida tema tahab uskuda ja mille olemas olemist tema vajab – inimene kasutab seda informatsiooni enese Maailma ja iseenda kinnituseks – Mina olen, ja enesele vajamineva tagamiseks/ saamiseks ning enese jaoks vale vältimiseks.
Siis, kui inimese sees on hirm, et teda petetakse ja teda alt veetakse, siis tema just sellele hirmule kinnitust otsib ja seda ka leiab. Siis, kui inimene näeb ja teab ennast vähemana - võrreldes, kellegi teisega - siis sellisele enesele tema ise kinnitust otsib ja seda ka leiab. Siis, kui inimene tunneb ja näeb enesele ohtu – keegi teine/ miski muu on ohu allikas – siis tema selles teises ka ohtu näeb ja tunnetab.
Mõistmine – teine inimene, oma hirmude ja uskumuste ja eesmärkide ja vajadustega, on eraldi seisev tervik. Minul ei ole vaja tõestada ega otsida võimalusi, kuidas teist ümber veenda, teist moodi mõtlema suunata, teist moodi, iseendale/ ise ennast/ Maailma, vaatama panna.
Mõistmine - Mina ei saa teha enese informatsiooni teise omaks – teine võib ja saab kinnitada, et mõistab ja nõustub, kuid edasi kasutab ja toetub ikkagi sellele, mis täidab tema eesmärki ja kinnitab tema teadmisi. Minu info saab olla teise jaoks vale, vägivaldne, ahistav, hirmutav – see ei ole tema tõde – teine ei ole ise selleni kõndinud ega seda mõistnud või ta ei taha/ ei saa seda tõeks tunnistada.
Mõistmine - Mina ise tean, mida ja miks ja kuidas olen teinud – tean seda, millised on minu põhi mõtted ja väärtushinnangud. Kui need ei luba valet ega petmist, vaid järgivad ausust ning selget ja ühest informatsiooni, siis ei ole vaja väriseda ega võtta isiklikult ega teise tasemele laskuda ja teda tõesena võtta.
Tõestamine on osutamine, et teisel on õigus ja võim – Mina ootan teise kinnitust, iseendale – manipuleerivas ja ebateadlike inimeste Maailmas kasutatakse seda ära – sellest saab konks, mille otsas hoida seda, keda ei taheta enesest paremana näha ega kogeda, kellega ei taheta jagada seda, mis kuulub mõlemale, kelle arvelt saab endale seda, mida endal ei ole.
Tõestamine ja selle kummutamine tähendavad pendlit – ainult ühel saab olla õigus – üht ja ainsat tõde ei ole – ühist põhja ei ole. Tegemist on tõsiasjaga, et elatakse ja toimetatakse erinevates Maailmades – ühe teadlikkus on inimese oma, teisel rollide oma.
See on suur veelahe, mida ei ole võimalik ületada – mõlemad tunnevad ennast teise Maailmas halvasti, sest kumbki ei ole see, kellena teise Maailmas olemiseks peab olema. Mõlemad kaotavad siis, kui astuvad teise Maailma sisse – vahe on selles, et inimene mõistab ja teab rollide Maailma tegelikkust, kuid rollide rägastikku eksinu ei tunnista teist tõde peale enese – tema eneseteadlikkus ja ise olemine on üles ehitatud rollide peale – tema jaoks on ka Inimene roll.
Rollide Maailma iseloomustab informatsiooni valikulisus ja relvana kasutamine – tõene ja oluline info on salajane ja väärtus, mida kõigiga ei jagata. Inimesed jagunevad ja jagatakse info omamise ja info kasutamise järgi – ühed saavad võimalused, mida teistel ei ole. Info selekteerimise abil pannakse ühed „nägema” seda, mida ei ole ja mitte nägema seda, mis ja kuidas on olemas. Tegelikkus kaotatakse, muudetakse ja varjatakse.
Inimeste Maailma iseloomustab avatus ja tõele suunatus – oluline on see, et ühine teadmine on kõigile avatud ja kasutamiseks. Ühises tehakse nähtavaks ja inimesele antakse teada tegelikkus - nii tema enda, kui ka ümbritseva kohta – selle eesmärk ei ole vähendada ega haavata, vaid võimalus olla teadlik ja kasvamise teekonda toetada.
See inimene, kes soovib hirmudest ja eelarvamustest vabaks saada ehk selge teadmiseni jõuda – see inimene esitab küsimusi ja otsib vastuseid – ennekõike enese seest, kuid ka ümbritsevast ja teis(t)elt. See tähendab, et tema on valmis muutuseks – tegelikkusele mitte vastav ja oma aja ära elanu avatakse ning nähakse ja tunnistatakse seda põhjust, miks see kunagi sai infobaasi lisatud. Uus teadmine integreeritakse infobaasi ja seda kasutatakse teadlikult.
Inimese hirm – olla vale ja ebaaus ja tahtlikult vähendav - seda ka siis, kui selliseid kavatsusi ei ole olnud ja selliseid samme ei ole astutud – see hirm tuleb käsitlevast möödunust. Seal oli aegu ja kohti, mil enese sõnu/ samme/ tegelikkust ei usutud, sest neid väänati ja näidati teistsugustena – väideti muud ja kuulati, kedagi teist ja koheldi nii nagu oleks päriselt olnud ja teinud sel moel nagu keegi teine valis seda näha ja edastada.
Vaata nüüd, mida Sina Minule/ teisele tegid - Sina oled tänamatu, Sina oled Mind ära kasutanud, Sina tahtsid Minule halba. Vaata ise ennast – näed, milline Sina oled – kas Sinul endal ei ole halb/ häbi sellisena olla - Mina ei saa aru, kuidas Maa pind Sind kannab - Tuled siin Minu pihta valetama - Sinule on ajupesu tehtud - Too on Sind sundinud sellisel moel käituma ja selliseid sõnu Minule ütlema - Said nüüd, mis tahtsid jne.
Teod ja sammud ja väljendused said teise tähenduse, kui tegelikkus – vaadati tulemust ja esitleti kogemust ja hinnati enese mõõdupuu järgi, kuid ei mõistetud, miks pidi laps sellist lahendust kasutama või sellise väljenduse valima – veel vähem nähti ja näidati enese osa selles loos – vanem/ täiskasvanu oli puudu lapse kõrvalt – laps oli üksinda ja pidi leidma lahenduse, enese teadlikkuse ja võimaluste järgi.
Üks asi oli see, kui toodi välja tegelikud teod ja valikud, kuid teine asi oli see, kui kasutati ära olemas olemist – omistati omadused, väljendused, tagamõtted, mis ei olnud tõesed, kuid ka nende alusel karistati ja häbistati ja nimetati. See tähendab, et laps oli vahend, kellegi teise loos ja vajaduste lahendustes.
Mõistmine - teise kogemus, väljendus ja lahendus ei olnud Mina. Teine ei rääkinud tõtt, sest temal oli olemas eesmärk – tema osutas rollile, millele Mina ei vastanud või millisena justkui olin olnud. Teine osutas, et oma teoga/ valikuga/ sammuga olin olnud tema, kui rolli, vastu ebaviisakas, tänamatu, halb – seda siis, kui Mina rääkisin inimesest inimesele inimesena.
See inimene, kes tuleb käsitlevast minevikust, on üsna tõenäoliselt teinud ühte ja teist, mis ei näita teda parimast küljest ega armsa ja süütuna. On üsna tõenäoline, et tema ei ole olnud ainus – tema oli üks paljude seast – düsfunktsionaalse perekonna ja suguvõsa tunnus on see, et vägivald ja vähendamine on ühise nimetaja alusel koos olevate inimeste tavalised käitumiseviisid.
Selle taga on vähene teadlikkus, info väärkasutamine ja lahendamata isiklikud teemad – enese ja eelnevate minevik lohiseb kaasas. See, mis on justkui olev, on tegelikult segane ja määrdunud minevik, mida keegi ei taha avada ega koristada, kuid millest enamus võtab seda, mida saab teise vastu ja enese jaoks kasutada – minevikus sooritatu on informatsioon, millega saab olevikku mõjutada.
Düsfunktsionaalse perekonna ja suguvõsa tunnus on see, et möödunuga ei tehta rahu – mitte keegi ei saa enese minevikust vabaks, sest keegi ei kasva sellest välja – seda teekonda ei nähta ega tunnistata, kuid seda teekonda ka teoks ei tehta.
See, kes soovib ja otsib muutust ja tahab tõe valguse süüdata, see vaigistatakse või jäetakse nn tervikust välja. See, kes soovib ja otsib lahendust, kuid ei taha ise enda teekonda astuda, on leidnud lahenduse - rollide valimine väldib raskusi, millega kokku ei taheta puutuda – enese vastutuse saab jätta, kellelegi teisele – tuleb leida see, kellele osutada, kasutada informatsiooni ja voila` - Mina prii!!
Kellelegi teisele osutamine toob kaasa valikulisuse – informatsiooni väänamise ja muutmise ja juurde loomise. Möödunu moonutatud tõde sünnitab vale siis, kui seda kasutatakse olevikus nii nagu see oleks sealses tõsi – seda valib teha see, kes elab möödunus ja kogeb seda reaalsena – tema eeldab ja oletab ja „näeb” – see näitab, et tema on oma teele ja loosse kinni jäänud – tema, inimesena, ei kasva sellest kohast edasi.
Haiget saanud lapsed, kes elavad traumaatilise mälestusega, mis elustub märksõnade ja tundeinformatsiooni peale – need lapsed ei suuda ega taha tunnistada, kellegi teise kannatusi enese kõrval ega ka seda, et nemad ise on, teisele osaks saanus, osalenud, ise kaasa aidanud ja ise teostanud. Põhjuseks see, et nad ei näe seda ülekohtuna ega valena, sest neil on olemas õigustus – nende Maailmas, nende rolli järgi, nende loos oli see õige.
See tähendab, et sellises loos on alati see, kes on vale ja on see, kes on õige – seda kinnitab kasutusel olev informatsioon, mis tähendab, et vajamineva tulemuse saavutamiseks ja alal hoidmiseks on vaja valet, mis osutab väljavalitule sel moel, et teda on õigus vähendada, välja jätta ja halbades tegudes süüdistada.
Pikaajaline samasisuline informatsioon ja sellega ühtiv kohtlemine õpetavad inimesele selgeks tõe enese kohta – Mina olengi selline. Mis siis, et enese mälus on kohad ja lood, mis ei kinnita kasutusel olevat informatsiooni – sellisel määral ega ka kõiges. Mis siis, et keegi teine on olnud samasugune või veel rohkem üle võlli ja seda ka olevas – kedagi teist sellisena ei nähta ega tõlgita ega vahendata ega kohelda.
Selline informatsioon on väljapääsuta olukord – Minule ei ole kinnitust – Mind, Minu tegelikkuses, ei nähta ega tunnistata tõeseks – Mina ei pääse enese möödunust vabaks – ei ole neid, kes seda valiksid, oleksid nõus tegema. Minu ees ei vabandata – Minu teekonda ei mõisteta – Minu käed ei ole puhtad ja see vabastab teise(d) enese tegude/ valikute/ sammude vastutusest. Seda ka olevikus.
Siis, kui ei ole neid teisi, kes mõistaksid ja näeksid, siis on olemas võimalus – Inimene ise seisab väikese enese kõrval – Mina ise mõistan enese tegude ja sammudega kaasnenut – Mina võtan vastutuse oma valikute eest, kuid ennekõike mõistan ise ennast – saan aru, mis põhjusel tegin/ olin/ valisin, seal ja siis – see oli selle aja teadlikkus ja mõistmine ja võimalus – Minul ei olnud teistsuguseid võimalusi ega lahendusi – Mina ei lähtunud sellest, et halba teha või vähemaks võtta – lähtusin sellest, et Minul oli halb ja Mina tahtsin, et see lõppeks – Minu olemas olemisega ja Minu informatsiooniga ei oldud arvestatud sel moel, et oleksin saanud teadmise – Mina olen oluline - Minuga seonduv on oluline.
Ei olnud mitte ühtegi inimest, kes oleks tulnud ja olnud ja jäänud, sest tema tahtis ja valis minuga olla – tuldi ja oldi, sest kasutati väidet Mina pean/ Sina pead. Ei tuldud ega oldud sellepärast, et teine mõistis ja tal oli kahju ja tema soovis olla, teadlikult, toeks.
Info, mida minu kohta edastati ja kasutati, ei olnud tõene, vaid eesmärgipärane – tahtlikult suunatud nii, et minuga seonduv ja minule valitud ja minu vastu teostatud, oleks tõepärane ja ainus võimalik lahendus.
Ühisele väljale öeldud valed jäid kestma ja tagajärgi kaasa tooma - mitte kedagi ei ole olnud võtmas vastutust ega seismas tões - Minu tegelikkus, Sinu tegelikkus, Meie tegelikkus.
Kusagil ja kunagi oli algus, millega kaasnes järgnev. Ka minule osaks saanu ja minuga aset leidnu on, kellegi teise sammuga kaasnenu - see oli edasi antu, sest keegi ei peatunud, et mõtestada ja lõpetada - selle asemel kasutati vältimise tehnikat - iseenda ja ühise teekonna edasi andmist sellele teisele, keda nimetati Valeks ja Süüdlaseks ehk Põhjustajaks.
Marianne
22.09.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar