Suur inimene, kes elab oma elu tõkates ja segastesse seisunditesse sattudes, ennast kaotades ja ärevusse ärgates, tunnete sasipuntras heideldes ja lootusetusest meelt heites – on inimene, kelle infobaas, millele ta toetub ja mida ta iseenda ning enesega seonduva tõlgendamiseks/ loomiseks/ väljendamiseks/ kogemiseks kasutab, ei ole tema ise ega tema endaga kooskõlas olev.
See info veab teda ennast alt – see ei paku temale lahendusi ega toetusi ega otsuseid ega tugevust ega selgust, mida ja kuidas on tema tegelikkus. See infobaas paneb temale jala ette ja tõukab teda tegudele ja sunnib teda ennast kogema sellisena ja sel moel, mis teeb temale endale liiga ja võtab temalt endalt vähemaks.
Ai, ai - tundub, et valus ja häbi on olla iseendana – STOPP – millise iseendana – kurb on, kui pidulikult tuleb teatavaks teha tõde – 100% tõest, iseenda kohta, on ainult X% tõsi – see X võib ja saab olla ka 0 lähedane.
See inimene, kes tuleb teda käsitlevast möödunust ja temaga manipuleerinud keskkonnast, usub, suure tõenäosusega, tõeks selle, mis temale on öeldud ja valeks selle, mida tema ise on mõistnud – kuid temale öeldu ei ole tema jaoks parim ja enamat loov – see on teda ennast kaotav ja vähendav ja muutma kohustav.
Lapse kasvamine ja kasvatamine tähendab lapsele, kui väiksele inimesele, iseoma infobaasi loomist ja selle loomise toetamist. See on lapsele tema teekonna jätmine, kohtades, kus ta on juba ise või on otsustanud olla Mina ise – laps ise saab enese kohta teada, milline tema on ja missugusena tema käitub ja mille peale tema reageerib, kuidas tema õnnestub, kuidas tema kaotab.
Enese teekond tähendab võimalusi ja olukordi, kus lapse sammud ja otsused ja valikud on tema enda omad – neid ei pehmendata ega tehta turvaliseks ega siluta tagantjärgi. See on kogemus, kus temaga lugu algab ja temaga ka see lõppeb – lapsel on tagataskus abiventiilid, kuid ta ei pea neid kasutama, seni, kuni ta teisiti ei saa/ ei oska – see on siis, kui olukorra lahendus ei sõltu temast või tema ise on kinni jooksnud.
On sage, et lapsevanem tahab olla hea ja turvaline, kuid osaliselt on see inertsist ja harjumusest tulenev tavalisus – automaatsus – Mina olen see ja teine ka – see on Minu vastutus ja korras hoitav ala. Vanemat lükkab, lapse asemel seisma ja olema, ette vaatamise ja ette kartmise oskus – siis Mina pean/ siis Mina olen – see tähendab, et vanem võtab lapse teekonda isiklikult.
Vanemal on raske olla piiride seadja ja see otsus, mida lapse jonn ja manipulatsioon paigast ei lükka. Maailma ja ise ennast avastav ning iseoma vabadust nautiv Laps ei taha seda, mis ei ole tema vastutuse alla kuuluv ala – see on see, mille ta on nõus, kellelegi teisele jätma või keegi teine on näidanud ette ja tõestanud ära selle, et see kuulub temale.
Laps võtab rõõmuga vastu ja nõuab, iseoma teadlikkusega, endale need alad, mis temale sobivad – sõbrad, vaba aja, tegevused väljaspool kodu/ kooli, oma tuba, isiklikud harjumused, riided/ asjad. Laps ei taha seda, mis on tüütu ja ebamugav – koristamine, korrashoid, punktist A punkti B liikumine, ülesannete täitmine, enese asjade ajamine, enese kohta info andmine, teiste kohta käiva infoga arvestamine jne.
Kui on olemas keegi teine, kes neid on teinud või saab teha, siis Laps kasutab seda varianti ja survestab seda teist, vastutust võtma või jätab, laps, nn enda elust kõik vale välja – ka mustad nõud ja riided ja enese toa/ ühiste alade korrashoid ja enese käikudest/ valikutest aru andmine jne.
Kuid just need on kohad ja teemad, mis tuleb lapsele üle anda ja vanema poolt vastu võtmata jätta – seda selleks, et laps saaks tegelikust iseendast ülevaate ja kogemuse – Mina tööd tegemas, Mina koristamas, Mina korras hoidmas, Mina enesele vajaminevat tagamas, Mina ühist hoidmas, Mina ühest informatsiooni andmas, Mina väsimust kogedes, Mina vastutust mõistes jne - need on Minu Mina jäljed, tegeliku iseendana.
Lapse ja teda kasvatava inimese Minad on need, mis kohtuvad, koos on ja maid jagavad – vanema oskus ja vaatenurk on see, kas laps õpib olema ja ise ennast nägema ja enesega koos olijaid mõistma, rollides olijatena või inimestena.
Rollide Maailma ainsa ja tõese tegelikkusena uskuv laps samastab ennast rolliga/ rollidega – justkui need oleksidki kogu tema ise. Selle sammu põhjus on selles, et teda kasvatavad ja temaga koos olevad inimesed on samasugusel tasemel ja kordavad seda temaga – Laps ja Inimene on rollid, mida saab vahetada, ära võtta ja muuta.
On tõsi, et iga vanem annab oma lapsele edasi need oskused ja teadmised, mis seda rolli kandev inimene on enese teelt kaasa võtnud – vanema kogemused annavad kokku teatud konkreetsed mõistmised – nende mõistmiste alusel saavad teoks vanema jaoks olulised õppetunnid – info edastused lapsele. Sellisel tasemel nagu vanem endast ise aru saab või ise endale tõtt tunnistab, tema, lapsele, info ka ulatab.
Lapse tee on õppida oma isiklikest kogemustest – see tähendab, et uued teadmised ja mõistmised tuleb integreerida enese infobaasi ise – kuid seda tuleb tuleb teha teadlikult – mitte kõik ei ole lapse tõde ja mitte kõik ei toeta tema teekonda.
Inimesena kasvamist näitab see, kui laps vaatab kriitiliselt üle selle, mida ta on tõeks ja oluliseks pidanud – kelle tõde see oli ning millal ja mille jaoks ta selle enese sisse salvestas ja enese kohta uskumuseks võttis.
Vale ja kasutu kasutamisest tuleb loobuda ja neist uskumustest tuleb lahti lasta – üsna sageli on see valus ja hirmutav samm – see on Minapildi kaotus ja mingi Minaga seotud tõese informatsiooni avamine – tegelikult oli, tegelikult oldi, tegelikult suhtuti, tegelikult olin jne – see toob kaasa maavärina – möödunu oli vale, sest see oli ehitatud valedele sõnadele ja teadmistele. See avastus sunnib küsima - Mis on tõsi – mis jääb järele – milline olen Mina ise, uue minevikuga.
See laps, kes tuleb käsitlevast möödunust ja temaga manipuleerivast keskkonnast, on saanud enese kasutusse erinevad infobaasid, mis on antud temale, kui rollile – Lapsele, Õele/ Vennale/ Lapselapsele/ Lasteaialapsele/ Koolilapsele/ Mängukaaslasele/ Sõbrale ja ka Inimesele. Need on õpetused - selle kohta, kuidas olla ja käituda – kui Sina oled see, siis Sina pead olema selline.
Juhised ei ole alati inimese kasvatusest lähtuvad, vaid rollile juhendeid seadva elu lihtsamaks, vajadusi täitvamaks, isiklikke soove tagamaks – seega on info väär ja moonutav. Lisaks sellele on rollipartnerid igaüks oma baasiga ja see ei tähenda samu põhimõtteid ja väärtushinnanguid – on sage, et partner kasutab olukorda ära, vähendab ja petab - selles kohas, kus ollakse teadlikud sellest, kuidas ja millistel alustel suhtlus ja ühes olemine käib – nn rolliMinad – valitakse isiklik kasu ja jäetakse see, mis ei sobi – antakse informatsioon, et ollakse koos ja teostatakse ühist, kuid tegelikkuses käiakse seda teekonda eraldi ja tahtmata kogeda seda, mida ei peeta enesele vajalikuks.
Alus ja algus on inimene – rollina ja rollipartnerina olemine, väljendumine ja teisele vastamine tuleb alles peale seda – rollid võivad ja saavad olemas olla, kuid kui inimene jäetakse nendes tähelepanuta ja inimest, rollis olevana, vähendatakse, siis tuleb sellisest rollist - selle rolli partneriga - keelduda, kui seda ei ole võimalik teha, siis tuleb viia suhtlus ja kontakt miinimumini. Teise jaoks olemas olemine ja teisele tähelepanu pööramine ja teisele oma tähelepanu võimaldamine, ei saa tulla enese arvelt.
Manipuleeriv keskkond ja käsitlev teine tähendab erinevaid infobaase – vanemaga koos olemiseks ja rahu hoidmiseks peab Laps sulgema enese oma ja kasutama vanema oma. Vanem ei arvesta sellega, mida laps ise on mõistnud – vanem ei tunnista väikese inimese kogemuste teekonda. Vanem surub last rollidesse, mis täidavad vanema, kui inimese, isiklikke vajadusi – pidev ja kauaaegne surve viivad selleni, et laps kasutab vanema poolt ette näidatut ja ette kirjutatut iseseisvalt ja enese jaoks karmide tagajärgedega – see on Mina, kes ei ole tegelik tema.
See Mina on kaotanud kontakti iseendaga ja loodab/ toetub, iseendaga seonduvalt, valedele alustele – seda, et tema Mina on vale, kogeb laps siis, kui tõed, mida temale on õpetatud, ei pea tema koha peal paika – tema jääb alati vähemaks ja valeks – ta ei ole kunagi vanemaga võrdne ega sama – vanem valib välja öelda tegeliku tõe – Mina olen Sinuga koos rollina, kuid ei inimesena – kui Sina ei ole sobiva ja õige rollina, siis Meie suhet ei ole.
Suureks kasvanud lapse isiklik ülesanne on seada enese ja vanema vahele piirid, mis on kooskõlas iseenda, oleva aja ja tegelikkusega. Laps ei pea tagama oma vanemale, tollele vajaminevasse, rolli kinnitavat tähelepanu. Lapsel tuleb arvestada iseenda infobaasiga. Ei ole lapse asi kasvatada ja õpetada oma ema/ isa või teisi, täiskasvanud inimesi, käituma ja olema. Igal inimesel on olemas oma vanemad, kelle ülesanne see oli ja igal inimesel endal on kohustus - iseenda teekonda ise käies ja selle eest vastutust võttes - inimesena kasvada/ väljenduda/ kontakte luua ja hoida.
Marianne
10.09.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar