Teise inimese hammustavale ja ründavale ja ära tõukavale reageeringule vaikusega vastamine tähendab, et hing on kinni jäänud. See on enese lukustamine – hingamise peatumine. See on väga sügavale ulatuv informatsioon, mis on vaikuse taha jäetud nii, et seda ei märkagi ning selle üles harutamine vajab tõsist tahtmist - vaikust ja enese jaoks kohal olemist.
Laps, nähes vanema elu raskust, proovib olla temale toeks – see ei käi kokku nn tavapärase Lapse rolliga, kuid see on inimese märkamist ja tema jaoks olemas olemisest märku andev liigutus. Laps läheb vanema kõrvale ja proovib luua temaga ühenduse – anda vanemale sõnum – Sina ei ole üksinda – Mina olen Sinuga.
Vanem kärgatab selle ele vastuseks – ta lükkab lapse eemale – Ära sega/ Mine ära/ Minul on tähtsamatki teha/ Oled tüliks/ Lõpeta ära/ Mida Sa tahad!!! Vanem reageerib ärritunult ja üle piiride minevalt, sest tema saab võimaluse enese sees olev pinge vallandada. Vanem ei toetu lapsele ega võta temalt toetust vastu - vanem ei võta lapse isetut energeetilist tasandit vastu – vanem kasutab last, kui vahendit – lapsest saab vanema mürgise meele põhjus ja lahendus.
Inimesel tuleb võtta vastutus – kui Mina teen ... / kui Mina olen ... - see on teadmine, et Mina võin lukustuda enese tunnete sisse siis, kui olen pinges - ärevil oma ülesannete, osaks saavate kogemuste, elu raskuste, täitmata vajaduste jne pärast.
Vastutuse võtmine – kuidas Mina olen siis/ mida Mina teen siis – inimene annab ennetava sõnumi, valib distantsi hoidmise, eemale minemise, rahu säilitamise, isiklike vajaduste täitmise jne. Inimene annab teada, et tema ise tegeleb enese teemaga – tema tunneb ära oma keemispunkti ja teab enese plahvatamise võimalike tagajärgi. Ta on mõistnud, et see leiab aset siis, kui tema ise ei ole arvestanud enese vajadustega – enese infoga iseendale.
Laps, kelle jaoks tema piire ületav ja tema toest keelduv vanem on tavaline nähtus, kogeb peale sellist situatsiooni ebaõnnestumise tunnet, sest tema vedas vanemat alt – tema ei suutnud vanema kogemust ära hoida.
See laps on see, kes on võtnud vanema vastutuse enese kanda – siis Mina ei lähe vanema juurde/ siis Mina ei ole vanemaga koos/ siis Mina ei küsi tema kohta/ siis Mina lähen ise minema/ siis Mina ei jää vanema tähelepanu kätte/ siis Mina proovin täita vanema soovid ja vajadused/ siis Mina ei vaja midagi jne – Mina ei ärrita vanemat oma kohal oleku ja väljenduse viisidega ega enese vajadustega.
Vastutusest keelduv vanem ei anna ennast ära seletavat ja lapsele mõistetavat informatsiooni – Mina ise, sest Mina ise – Sina ei puutunud asjasse – mõistan, mida tahtsid teha – hindan seda. Selle asemel laseb ta lapsel uskuda, et too on see, kes on aset leidnus süüdi – on selle põhjus, sest on vale – vanemal oli õigus lapsele, sellisel moel, reageerida.
Põhjus, miks laps katab vanema reaktsiooni - vaikuse, kui suletud uksega – selle taga peitub tõde nende kahe vahelise suhte kohta – see on vanema poolt lapsele edastatud informatsioon - Minul ei ole Sinust abi/ Mina ei vaja Sinu tuge/ Mina ei lõõgastu Sinuga olles/ Mina ei toetu Sinule/ Mina ei usalda Sind/ Mina vajan kontrolli Sinu üle/ Sina tood kaasa ohu ja vale tulemuse.
Nähvamine – Sinust ei ole just palju abi! ja ärritunud väljendus - toob kaasa järelduse – Mina olen vale/ Mind ei võetud vastu/ Mind hüljati/ Minust ei ole midagi – Minul ei ole midagi anda - Mina ei ole oluline ega väärtus.
Need mõistmised võivad viia, kas enese tõestamiseni või eraldumiseni. Laps otsib võimalusi, kuidas vanem saab temale toetuda ja laps otsib lahendusi, et vanemal oleks põhjust tema võimekust näha. Kui ka see ebaõnnestub, siis laps eraldab ennast teisest inimesest – jääb järele rollide tasand.
Selliste kohtlemiste rida viib alla enesele antava hinnangu – laps ei ole saanud kogemust, et tema, oleva aja iseendana, oleks vanema jaoks oluline – ei ole vahet, kas teda on, kas vähe või liiga palju – tema on ikka vale ja tema on ikka kasutu. Vanem reageerib endiselt – laps ei saa reageeriva vanemaga kontakti – lapse sõnum ei jõua vanemani – vanem tõlgendab selle teiseks – toetus loetakse rünnakuks.
Selle loo taga on puudulik tundehügieen ja vilets kommunikatsioon – vanem ei ole kontaktis iseendaga ja ta on suhtes rollina. Rolliga mitte sobiv ei tule kõne alla, sest see on vale. Laps, keda nähakse ja koheldakse rollina, ei saa toetada Isa/ Ema.
Enesega raskustes vanema jaoks näeb situatsioon välja nii, et teda surutakse/ kohustatakse rolli - sellel hetkel, kui inimene on hädas – rolli peale surumine on sellel hetkel vale ega ole kooskõlas inimese vajaduste ja suutlikusega. Sellest ka nähvamine ja viha – lõpeta ära, Sinu tähelepanu ja kohal olek on Minu jaoks valed – Mina ei ole Sinu Isa/ Ema – Mina olen Mina.
Aset leidnud situatsiooni kohta tagasiside andmine/ tagajärjele osutamine – Sind ei olnud hea kogeda/ Sina olid Minu vastu vale – toob kaasa negatiivse reaktsiooni. Inimese kohta info andmine solvab rolliMina, sest see info vähendab rollis olija tähtsust ja olulisust – see lisab sinna külgi, mis ei „puutu” asjasse – Isa/ Ema ei saa olla Lapse jaoks Vale – Lapsel ei ole õigust oma vanemat „kasvatada”.
Lõugade laksutamine ja hammustamine kaovad vaikusesse – see on eraasi, mis ei puuduta rolle – rollis olemine kaotab rolli välise. Rolli kanda võtmine tähendab, et inimest tuleb kohelda rollile vastavalt – mis siis, et temaga koos olnu ulbib eelnenu järellainetes ja tahab/ vajab inimlikku kontakti.
Vanem saab naerda ja naljatada, eirates olnut või valib saada vihaseks – allutada last, jõuga, teda austama – teda oma rollile vastavalt kohtlema. Vanem on A ja O – laps käitub Lapsena – küsib, palub, vaikib, eemaldub, täidab käske – näitab ennast nii nagu ei oleks, midagi olnud ja on vanemaga rahus ja ilma kaitseta.
Inimene, kes tuleb sellisest lapsepõlvest, kogeb, peale selliseid stseene, ärevust ja hirmu – tema ei tea, kuidas hammustanud inimene reageerib tema poolt valitud vastusele – see näitab tema sõltumist sellest teisest. Selle inimese sees on ebakindlus, sest ta ei tea - millisena tema peab olema/ millisena tema saab olla.
Vastuseta küsimused tähendavad, et enesele ei teata valida väljendust – see tähendab, et ise ei lubata endale - teha ise oma vaba samm ja olla vaba iseendana – olla reaalsusega kooskõlas olev vastus. Oodatakse infot – on olemas kaks äärmust – kergendus ja rahu, et kontakt on taastunud või enese kaitse alles hoidmine ja eemal püsimine, sest sama tasapinna kontakti veel ei ole – teine ei ole oma põhirollis väljendunud.
See annab teada, et tegelikku mustrit ei ole veel mõistetud ega läbi töötatud. Mõlemad osapooled tahavad edasi minna, kuid teevad seda erineval viisil. Ärritunult reageerinu tahab loost üle hüpata – ah juhtub/ vabandust/ unustame ära/ ise põhjustasid/ Mina ei ole midagi teinud – ise reageerid üle ja mõtled välja. Teise poolt vähendatu tahab selgust – kas teine ise sai aru ja tunnistab, mida ja miks tema ise tegi ning mida teine teeb edasi – kas ta näitab, et võtab vastutuse või ta väldib seda.
Inimeste tasand ja rollide tasand – Isa/ Ema oli nähtavalt häiritud - inimene oli hädas – laps soovis teda, inimesena, toetada – inimene reageeris – laps koges seda olukorda Lapse rolli kaotusena, sest Isa/ Ema ei olnud oma põhirolli väljendusena.
Lapse teadlikkus tähendas, et tema oli oma rolliga üks – tema ei eristanud ennast üheks ja teiseks – tema oli sama. Isa/ Ema koges frustratsiooni/ elu raskust inimesena – lapse sekkumine tõi sisse rollide suhte – see oli vale tasand. Isa/ Ema sai võimaluse lahenduseks ja seejärel ta taastas oma rolli väljenduse.
Laps ei suutnud olukorda alla neelata ega ära seletada. Inimeste tasandi lugu ei saa lahendada rollide tasandil – laps ootas mõlemale tasandile infot – teda on mõistetud – tema toetas inimest ja tema kaotas oma Isa/ Ema.
Olevas ajas lukku minemine – tähendab Lapse rolli ja lapse, kui inimese, tasandite konflikti – Laps sõltub Olulisest teisest, Laps kardab Olulist teist kaotada – lapsel on olemas välja töötatud lahendus – enese eemaldamine, seniks, kuni vanem taastub - või loo lahendamise üritamine – vanema jaoks olemas olemine – tahab see siis karjuda või lüüa või ennast välja valada – vanema rahustada püüdmine/ rolli vahetama meelitamine – vajalikuna olemine, kasulikuks tegemine, enese võimetele tähelepanu otsimine jne.
See on ülesanne, mida laps saab täita, et temaga seotud lugu muutuks – see on tee, mida mööda on võimalik käia, sest see on selle loo pealmine tasand. Selle all on informatsioon, mida ei ole olnud võimalik vastu võtta – enese, kui inimese, olulisus Isa/ Ema rollis olija jaoks.
Olevas ajas on selle rollide ja inimeste vahelise konflikti osapool keegi teine, kuid loo sisu on alati sama. Inimese poolt inimese vastu tehtu ootab inimese poolset vastutuse võtmist ja inimeste vahelise kontakti tugevdamist – seda siis, kui tahetakse koos jätkata.
Kuid, kui inimeste tasand on kõrvale jäetud ja lugu toetub rollidele ja nende teisenditele, siis suhe läheb selles kohas katki – enam ei ole võimalik koos olla – rolli valinu ei tõuse inimese tasandile ega võta inimesega seonduvat arvesse ja inimene, kes soovib enese loo sisse muutust, ei vali enam, ise ennast vähendades, rolli tasandile laskuda.
Olevas ajas on võimalik teha muutus – selle jaoks on oluline tõene info – loo peatanu teeb oma otsused peale seda, kui teine on vastanud tegelikult aset leidnu avalikuks tegemisele.
See on punkt, milles otsusele jõudnu annab teada sellest, mis on temale selgeks saanud – vanal moel ei saa edasi minna – ta ei vali enam ketis oleva koera alas viibida – suhe muutub – senine lähedus on vale olnud – nüüd astub ta teisest kaugemale ja vähendab tolle teise olulisust – see, mis ja kuidas jääb alles – see lähtub vastusest.
Uue tee valinu jaoks on möödunud aja info olemas – see on läbi aja korduvad kordused – üks hüppab, nähtavale tulnud inimese perioodist, üle ja kaotab selle olemise, rolli astumisega, ära – teine vaigistab enda ja proovib ära unustada/ ise ennast muuta ja kohandada, kuid tema keha mäletab tõde, millega toime ei ole tuldud.
Möödunu aktiveerub kohas, kus keegi teine ületab tema piire – nähvab/ ärritub/ vähendab – ründab inimest - isiklikke vajadusi rahuldades, surub teda vähemaks ja ette antud rollidesse.
Inimene reageerib ehmatanud Lapse tasandil, kellel ei ole mõistmist, iseendast ja teisest, kui inimesest. Inimene reageerib Lapsena, kellel ei ole võimalust ise oma teed valida – tema on teise külge kinnitatud – ta ootab teise muutumist, sest tema ei suuda astuda vabadusse – valida ise ennast, inimesena, selle peale, kui temale on põhirollidel põhineva suhte tegelikkus nähtavaks saanud.
Mõistmine – teisel ei ole loole teistsugust lahendust vaja – enesest üle hüppamine on tema muster. Teine ootab enesega ühes olijalt samasuguse mustri jälgimist. Inimene elab ennast välja ja seejärel kaob – inimesele tähelepanu ei juhita – võetakse kanda rollid ja eelnenut ei ole olnudki – sest seda, sellel tasandil, millel suhe teoks saab, ei ole.
Marianne
12.09.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar