Vanemad kasvatavad oma lapse üles nende teadmiste alusel, mille nemad on omaks võtnud. Neile teadmistele on kogemustega saadud kinnitus olemas. Elu ei jää samaks ega paigale – inimesed lisavad, seni käibel olnule, oma jälje – enese mõistmised ja järele proovimised.
Iga järgnev sugupõlv lisab eelnenute teadmistele, midagi juurde, midagi sealsest vaidlustab ja millestki keeldub, kuid midagi peab ka kasutama ja üle võtma siis, kui suguvõsa annab edasi informatsiooni, mida peab oluliseks, meeles pidada ja vajalikuna alles hoida.
Teadlikkuse kasvades ja mõistmise avardudes muutuvad inimeste vaatenurgad ja lahendused. Osad inimesed lähevad muutustega kaasa – see on nende jaoks loomulik ja normaalne – ära olnust ja mõtte kaotanust lastakse lahti ning uus sobitatakse enese ellu ja selle rütmi – see korrastab, lisab võimalusi ja loob enamat.
On olemas inimesed, kelle olemisi ja väljendusi takistab traumaatiline kogemus – iseenda kaotus - nemad ei võta seda uut, mis muudab nende lugu ja nende nägemust iseendast/ kellestki teisest, vastu – nemad kordavad möödunut ning seisavad iseenda ja enesele olulise eest.
Nende ellu jäämise mehhanismid ja käitumise mustrid takistavad vabana olemist ja avatud moel elamist. Nemad annavad edasi ja sunnivad kordama enese tõde – sunnivad kuuletuma enese mõistmisele. See toob kaasa vastu panu, kokku põrkeid, alistumisi, moonutamisi, varjamisi, valetamisi, vaikimisi – põhjuseks erinevad kogemused ja erinevad tõekspidamised, selle kohta, kuidas ellu jääda ja enesena edasi elada.
Vastuolu sünnib sellest nägemusest, kellena tahetakse edasi olla ja kelle teadmisi/ kogemusi tahetakse edasi anda. Traumaatiliste mälestustega inimestest koosnevad suguvõsad ja perekonnad seisavad inimese isikliku vabaduse ja isiksuse arengu vastu – nad tunnevad ennast ohutult ja vabadena siis, kui nende tõde järgitakse – Mina olen selline`/ Meie oleme sellised` - nemad tunnevad ennast ohustatutena siis, kui neid ei nähta sellistena nagu nemad enese kohta teada annavad.
See tähendab, et nad jäävad kinni mustrisse – kordavad seda, mida on harjunud/ õppinud/ sunnitud tegema – sel moel põhjustavad nad vägivaldseid kogemusi ning takistavad vaba ja loomingulise eluga kaasneva arengu. Nad vähendavad, takistavad, naeruvääristavad seda, kes ei ole ega vali nendega sama – nad nimetavad valeks selle, kes kasutab teistsugust informatsiooni ja lähtub teistsugusest reaalsusest. Vähendamine, vägivald ja manipuleerimine on nende moodus, kuidas suunata kuuletumisele ja õpetada „Õigel” moel valima/ olema/ väljenduma/ vaatama/ rääkima.
Stagnatsioon – piiratud informatsiooni olemas olemise ja enese loo mõistmise ühekülgusus. Ei otsita vastuseid - Miks ja mille jaoks oli vajalik see, mida tõeks ja oluliseks peetakse - Kui palju on selles seda, mis ei kehti - Kui palju on selles seda, mida ei ole tegelikkus - Kui palju on selles seda, mis on vale – Mis on see, mis on päris – Kes Mina olen – Kellena Mina pean nähtaval olema/ tahan nähtaval olla - Kellena Mind nähtavaks tehakse - Miks?
Küsimuste esitamata jätmine ja vastuste vältimine tähendab enese aja ja teekonna mõtestamata jätmist. Inimene ei kasva, inimesena, siis, kui enese isiksuse vaimne areng on kogetav vägivaldsusena – enese avamine ja tõekspidamiste harutamine ei tule kõne alla – enese lugu, mille kohta on otsus tehtud, ei kuulu teiste silmade ette ega sõnade ulatusse, kui nad ei võta seda nii nagu seda vahendatakse.
Perekonnad ja suguvõsad jutustavad enesele osaks saanut loona – Minule osaks saanu põhjal Mina olen selline/ Meile osaks saanu põhjal Meie oleme sellised. Mind/ Meid tuleb sellistena kohelda, sest Minu/ Meie osaks said kogemused, mille keegi teine põhjustas. Mina/ Meie ise ei saanud, midagi teha – Minuga/ Meiega tehti – Minu/ Meie vastu tehti.
Inimese vaimule on väga raske olla Ohver – kuigi see näib, temale, olevat loomulik ja tavaline, et osutada enese elu ohvri ja vähemana, kellele tehakse liiga ja kes peab saama Ohvrit nägeva tähelepanu ja tema kannatusi siluva kohtlemise – siis tegelikkuses on see väga raske teekond – ise ennast tuleb vähendada, enese kohta tuleb valetada ja ise ennast tuleb Ohvrina näha, esitleda ja kohelda – ise ennast tuleb Ohvrina luua – teised valikud ja variandid ei ole õiged. Õige tähelepanu aitab sellel teel astuda.
Iga inimese elus on hetki, mis teevad temale haiget ja on olukordi, mis teda vähendavad. See laps, see inimene, kes mõistab osaks saanu põhjusena – Mina olen selline` väidet – näeb ja tõlgendab Maailma selle vaatenurga alusel. See on mõistmine ja seletus, miks oli ja mis juhtus – suhtes temaga.
See inimene seletab enesele osaks saanu – Minuga juhtus, sest Mina olen selline` – millest järeldub - et kui Mina oleksin selline, siis Minuga ei juhtunuks. Selle inimese soov on olla see, kellele ei saa osaks valu, kes ei pea kogema vägivalda, kellel ei tule kordusega kohtuda – soov on olla Mina olen selline`, kelle osaks teise Mina kogemused ei saa - saavad vastupidised ja senises puudu jäävad.
Selle inimese sees on vajadus - olla see, kes on Ohver, kuna teda ei tunnistatud Õigeks – temal olemas olev informatsioon ei andnud välja sellist tulemust, mis tema osaks sai. Tema tahab ja vajab enese loo ümber vaatamist, et tema kohta tehtud otsus, mis andis aluse vägivallale ja vähendamisele, vaadataks ringi – see tahtmine on kantud vajadusest, et teda koheldakse tema ja ühisel väljal olevale informatsioonile vastavalt.
Inimesel olemas olev informatsioon ei nõustu tulemusega - see tähendab, et inimene ei tunnista enese kogemust õigeks – see tähendab, et ta väldib tegelikkust – temale sai osaks, sest selline tulemus oli tegija eesmärgiks – tegija ei valinud ega kahelnud oma tegu tehes. Tegija kasutas informatsiooni muutmist ja moonutamist võimalusena, et anda endale põhjus ja õigus teha seda, mida tema tahtis - enese jaoks olemas olevana, kuid teise vastu/ teist kasutades, teha.
See inimene, kes otsib ja vajab tõestust, enese õigusele, ei saa aru, et temal on vaja avatud ja tegelikkusele vastavat informatsiooni, et mõista toimunut – selle asemel ta kardab seda informatsiooni, mis tõestab tema osalust, enesele osaks saanus ja näitab vägivalda/ vähendamist kasutanud isikut inimesena, kellel oli ja on oma teekond – täpselt sellise iseendana nagu too valis olla ja sellel teekonnal tegi see teine seda, mida valis teha.
Vägivalda kasutanud inimene edastas, vägivaldse sõnumiga, oma informatsiooni – nii selle rolli oma, kellena tal olla tuli – kui ka selle rolli oma, kellena tema ise olla tahtis - kuid ka iseenda, kui inimese oma. Roll ootas enesele kinnitust ja inimene vajas enese mõistmist – Mina olen selline`/ Mina kogen ennast sellisena`/ Mina tahan olla selline` - see oli erinevate informatsioonide kokku põrge ja välja purse.
Inimesed moodustavad suguvõsa ja perekonna – inimene sünnib suguvõsa ja perekonna energia sisse – see energia hakkab teda enese omaks tegema – andma lapsele juhiseid, selle kohta, kellena ennast kogeda ja nähtavaks teha ning kellena teisi näha ja kohelda.
Selle suguvõsa energia, mis kontrollib keskkonna peavoolu mõtet, tähendab selle suguvõsa ajalugu. Suguvõsa, kus inimese vähendamine ja inimeste vaheline vägivald on olnud norm – annab selle kohta käivad teadmised edasi.
Maa, majad, suguvõsad annavad edasi selle koha ja nime sisse kinni jäänud loo, mille olemas olemise teevad nähtavaks elavad. Need elavad võtavad lugu isiklikult ega vaata seda eemalt – sellest saab nende teekond, kuigi nemad on enese või kellegi teise suguvõsa esindajad, ühisel väljal.
Maa, maja, nimi avab ennast sellele, kes on seal elanutega eelmiste elude kaudu seotud ja/ või kelle enese möödunud elude aja/ oleva aja loos on samasuguse sisuga kogemused – see on kõigile osaliste antud võimalus – mõista, läbida, vastu võtta ja astuda välja.
Inimesed, kes on väljal, võimendavad möödunut – tülid on suuremad, vastu seismised on lõhkuvamad, lahendused valusamad. See kõik teeb kogetavast üle elu suuruse reaalsuse, millega on raske toime tulla – näib, et inimesest ei piisa ja tema ei suuda enese elu üle elada.
Selle jaoks, et suguvõsa ja perekonna, maa ja maja, kui süsteemi energia, lahendatava loo alusel, oleks õige – peab selle sama süsteemi sees olema olemas see, kes kinnitab teiste olemist. See on põhjus, miks osadest lastest/ inimestest saavad Ohvrid ja ühest/ mõnedest saavad Vaenlased/ Süüdlased/ Valed. See on loo jutustamine – kuidas oli ja tehti ning miks oli ja tehti.
Kunagi ja kusagil olid kaks, kes lõhkusid tasakaalu – see oli hetk, milles inimene hüljati ja roll tõsteti tähelepanu valguse sisse – rolli valides ja rolli nähtavale tuues - inimene astus inimese vastu - inimene pööras inimesest ära – oma ei olnud omale oma – oma oli ja jäi vaenlaseks, sest inimene tahtis rolli kanda = Mina olen selline` olla. Seda selleks, et vältida seda, mida muidu pidi. Seda selleks, et saada seda, mida muidu ei saanud - iseenda kogemuse ja kogemise muutmine.
Rolli valimine tähendas inimese vähendamist ja vahendina kasutamist. Inimene sulges ennast teise ees – ta ei näinud, teises ega ka endas, inimest ega mõistnud ta, teises ega ka endas, inimest, kes kõndimas enese teel. Mõlemad tegid nähtavaks rollid ja selle sammuga astusid nad alguse süsteemis oma kohtadelt ära – nad lõid paraleelse Maailma, et oleks võimalik see, mida ja kuidas nad tahtsid endale tagada.
Suguvõsa ja perekond, milles on Ohvrid ja Süüdlane/ Vale, on inimeste kooslus, mille pendel on ühte äärmusesse seisma jäänud, sest selle sees on olemas see, kes tõestab teiste Ohvriks olemist – see kooslus on jätnud selle Vale üksinda seisma – neil on vaja teda eraldi olevana ja eristatuna.
Teadlikult ja tahtlikult - üht või mitut välja jättes, ei ole tegemist suguvõsa ja perekonnaga, kuigi sel moel võidakse seda esitleda – tegemist on ühiste huvide ja ühist nägevate ja ühist teostavate ja ühte kohustatud inimeste gruppidega.
Sellel saab olla suguvõsa nimetus ja seotus perekonna ajalooga, kuid see ei tee sellest seda, mida see ei ole. Vähendatud tervik ei ole kunagi tervik, kuid ta mõjutab seda, sest see on ühendatud sellega. Inimesed panevad inimesele füüsilise piiri ette ja jätavad enesega seonduvast välja selle, kes ei ole nendega sama ja on ohuks nende identiteedile – tema poolne tähelepanu ei kinnita nende Meie oleme sellised´ tõesena olemist.
Tähelepanu – ilma, et ollakse – rollina olemine ei tule seest poolt ega vastutust võttes ja inimesena kasvades, vaid väliste nõudmiste, tingimuste, vajaduste ja tähelepanu järgi väljendudes. Roll saab tõeks tähelepanu alusel – kuid see ei ole sama enesega – sellel puudub põhi - iga rolli põhi on inimese tegelikkus.
Inimene, kes kõnnib ringi vajadusega - Anna Mind tagasi/ Loo Mind olema – see inimene ise ei kasva ega mõtesta ennast – tema hangib endale sobiliku Mina. Troonilt kukutatuna on ta valmis mõrvaks, et tagasi pjedestaalile pääseda.
Sel moel toimivates süsteemides tehakse füüsilisele kehale ruumi, sest peab ja ollakse kohustatud ja võimaldab rolli, kuid kohta ei anta inimesele, vaid rollile, mida saab käsitleda ja ära võtta.
Senikaua, kuni Valeks/ Süüdlaseks nimetatu ja eraldi jäetu, üritab nn tervikusse tagasi pürgida ja enese Õigeks mõistmist saavutada – kordab ta mustrit – tema info annab teistele teada, et tema on Ohver – teistel tuleb tema kohta tehtud otsus ümber vaadata ehk Süüdi olla.
Täpselt senikaua kestab lugu edasi, sest oma olemuselt näeb see lugu välja nii, et pendlit proovitakse, jõudu ja vähendamist kasutades, teise ääre poole lükata – selle käigu teoks tegemise järel kaotavad ise ennast need, kes seni ennast Õigena suutsid nähtavaks teha ja sellisena kogeda.
Selliste lugude lahendus on see, kui Süüdlane ja Vale jõuab oma teekonnal mõistmiseni - inimeste nägemiseni nende rollide taga – Ema on inimene, Isa on inimene, Laps on inimene - see ja selline ongi selle inimese poolt valitud teekond – tema mõistmised ja tema valikud – need tuleb sellele inimesele jätta.
See inimene tuleb põhirolliseotusest vabaks anda, kui see on selle teise soov ja tahtmine. Teostatud vägivald ja valitud vähendamine annavad teada, et see teine ei taha seda seotust ega sellist koos olemist – see vähendab teda ja on tema jaoks vale – tema ei ole selles inimesena/ tema ei saa selles olla inimesena – temalt oodatakse seda, milleks tema valmis ei ole – temalt vajatakse seda, mis tuleb tema, kui inimese, arvelt.
Laps alustab oma teekonda mõistmisega – Mina olen Laps = Minul on Ema/ Isa/ Vanaisa/ Vanaema/ Õde/ Kodu/ Mänguasjad/ Sõbrad/ Õu/ Koer jne. Inimene kõnnib oma teel erinevate Minadena – Mina olen Õpilane = Minul on Koolimaja/ Pinal/ Vihikud/ Koolikott/ Pinginaaber/ Õpetaja – Mina olen Sõber = Minul on Sõber/ Sõbranna/ Salajased jutud/ Tegemised/ Mängud/ Kokkusaamised – Mina olen Naine/ Mees = Minul on Riided/ Meik/ Auto/ Hobid/ Huvid. Jne, Jne.
Need asjade ja rollide partnerid, mida sel moel omatakse, on rolli kinnitused – tegelikkus on see, et mitte üks neist asjadest ei pruugi inimesel olemas olla ega tema jaoks alles jääda. Inimese kasvamise teekond tähendab jõudmist teadmiseni – Mina olen inimene = Minul olen Mina ise – ainult see on see, millega saan arvestada, millele saan toetuda ja mida on Minul võimalik muuta - vaimses ja osaliselt ka füüsilises plaanis. Nähes ja kogedes ennast inimesena, näeb ja kogeb inimene ka teisi inimestena – rollid on pealmine udu ja suhete selgitus, mis ei kaota ära inimest, kes ise valib enese elu.
Vabaks andmine tähendab rahu andmist – elava kontakti lõpetamine sellega, kes on kaotanud põhirolli sideme ja kes ei tunnista inimese olulisust – kes ise ei oska, ei taha, ei mõista enesega toimuvat ja enese poolt teostatavat – kes näeb ja kohtleb temaga seotut/ seotuid vähemana ja vahendina – kes kasutab liidetega rollide ja nimetustega rollidesse suunava info andmist siis, kui tema Mina on ohus või jääb tähelepanuta. See on selle inimese kasvamise teekond.
Inimesele, kunagisele Lapsele, tundub ebanormaalne mõte sellest, et tema ütleb Ei sugulastele ja temaga seotud olevatele. See on rollist tulenev ärevus ja hirm – kuidas tema lõhub ära selle, mis on temale oluline – seotus teisega. Inimene, kes astub sammu tagasi – inimese tasandile – mõistab, et on normaalne kasutada seda informatsiooni, mis on temale teatavaks saanud ja valida selle alusel – Mina, inimesena, teen oma valiku inimesena – seega on Minu otsus normaalne.
Selline otsus tähendab, et inimene ei sunni endale olulist teist sellesse rolli, mida too ise, enese ja enesega seonduva eest vastutust võttes, ei vali teostada. Teine võib küll valida rollis väljenduda, kuid sel juhul ta vähendab inimest enesega samale tasandile – suunates teda rolli, millel on liide, et kontrollida suhet ja suhte sisu. Sellisel juhul tähendab rollisideme hoidmine situatsiooni võimaldamist, milles inimesest saab vahend, tähelepanu kaudu saadavale ja kinnitatavale rollile - tema peab looma teise, sellisena nagu too seda vajab.
Enese selgus, enese teadlikkus ja enese vastutus, enesele osaks saavas ja võimalikuna olevas - olemas olevale informatsioonile toetudes, annavad teada, milline on reaalsus - iseenda teekond ja teise inimese oma - inimesed kõnnivad koos ja kõrvu - roll ja inimene kõnnivad eraldi - inimene on inimesega sama - seda ka siis, kui inimene valib rollide teekonna ja kaotada inimese oma - inimene on see, kes saab teise, inimesena, nähtavaks teha - rollid seda ei tee ja rollides seda ei tehta.
Marianne
03.09.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar