Siis II - peale seda

 

See inimene, kes tuleb vägivaldsest ja manipuleerivast minevikust, ei talu olukordi ja keskkondi, mis ja kus ei muutu – mis jäävad samasuguseks – neis olev info, temaga seonduvalt, ei muutu. Tema sammud on teinud nähtavaks - selle koha, selle seltskonna, selle teise - tõed ja väärtused ning ka selle, millisena teda ennast, sealses, nähakse ja näidatakse – temale osutatav tähelepanu on paika pandud ja see ei muutu, sest seda ei muudeta.

Vinti keerab peale teadmine, et inimene ise on see, kes toetab info muutumatust – tema poolt paika pandud piirid ja tema info - teistele, teiste ja kohaga seonduvalt ning ka iseenda kohta - jääb samaks. Jääb samaks, sest temale ei ole tulnud informatsiooni, mis teda oma seisukohti muutma paneks. See on patiseis – iga samm, mis on enese ja tegelikkusega kooskõlas, viib üha suurema eraldatuseni.

Selline olukord on suletud lahendus, sest inimene tahaks olla avatud ja teistega ühes, teistega ühte võetuna, teistega ühises infoväljas – tema on selleks valmis, kuid ümbritsev ei ole enam info kogumise faasis ja töötluse protsessis, vaid on teinud oma otsuse ja peab sellest kinni – inimesega seonduv teema ei ole enam lahtine ega primaarne.

Piirid ja nende püsimine on õigustatud, kuid just need, inimese poolt asetatud, piirid jätavad ta avatud ja elavast ja muutuvast ühisest välja – jätavad välja sellest kohast, kus informatsiooni vastu võetakse, küsitakse, oodatakse, edastatakse ja töödeldakse ning selle alusel muudetakse ja kinnitatakse ja jälle muudetakse ja jälle kinnitatakse. See on paralleel Maailm, mis on nähtav ja kogetav ning millest saadakse osa, kuid see on tervik, mille sisse ei ole asja – seal ei ole, muutuvale ja elavale, enesele kohta.

See kõik on teadmine sellest tähelepanust, mis püsib ühesena, mis pöördub ära, mis jääb ükskõikseks, mis reageerib negatiivselt. Reageerib sellisena ka siis, kui sellele ei anta vahetut põhjust – piisab olemas olemisest ja möödumisest – möödunu on see info, mida kasutatakse.

Sellises keskkonnas elamine on kogetav vägivallana ja hüljatu üksindusena – selline keskkond ei anna tunnustavat, huvitatut ega toetavat tähelepanu, sest ei olda Oma ega Oluline. Ollakse keegi, keda talutakse, välditakse, nähtamatuna hoitakse.

Siis, kui sellises keskkonnas elaval inimesel ei ole seda tähelepanu, mis tasakaalustaks, tema nähtamatust ja paika pandust, või ületaks selle kogust, siis toob see kaasa pideva häirituse – sisemise tasakaalutuse – õige tähelepanu vajaduse.

Inimene vajab seda tähelepanu, mis teeks nähtavaks teda – sellisena nagu tema päriselt on - seega vajab ta seda tähelepanu, mis teeks nähtavaks tegelikkuse – kogu loo, sellisena nagu see oli ja on – inimesel olemas oleva info alusel ei oleks tulemus pidanud saama selline nagu see on. On olemas informatsioon, millega otsuse tegemisel ei arvestatud – otsuse tegija(d) ei arvestanud enese osaga – teine/ teised jätsid enese osa eraldamata ja selle eest vastutuse võtmata.

Inimene tuleb enese möödunust – see inimene, kes on olnud tühine, üleliigne, tüliks, ühise jaoks väärtusetu ning keda on koheldud vahendina ja kelle vastu on oldud vägivaldsed – see inimene tahab olemas olla ja ära kaduda – see inimene tahab nähtaval seista ja nähtamatuna olla.

See inimene elab pendlis – Mina olen see, kes on ise põhjustanud enese vähemana kohtlemise ja eraldamise/ Mina olen see, keda koheldakse nähtaval olevana – Minuga räägitakse, Minu käest küsitakse, Minuga ollakse koos. See, milline Mina tema on, see selgub temale pööratud tähelepanust.

See inimene teab, et olemas on kaks varianti – on see, mille tema ise on põhjustanud ja on see, mis ei allu temale – teise tähelepanu ja otsus tema kohta. Vägivaldses ja informatsiooniga manipuleerivas keskkonnas ning vastutust võtmata jätvate inimestega ühes on tavaline, et see inimene, kes ei ole mugav ega õige, seda inimest ka vastavalt koheldakse.

On tavaline, et sealses ei arvestata inimese informatsiooniga, kui see ei ole sobiv ja segab. On selge, et sellises keskkonnas ei ole võrdsust ega ausust ega ühist, mis arvestab kõigiga ega ole ka seda, et kõik võtavad vastutuse selle eest, kuidas on ühises olemine võimalik. Põhjuseks see, et ei ole ühte ja ainsat ühist – on enese poolt välditud, kes jäetakse välja ja on enesega ühte valitud, kellega ollakse koos.

Mina olen olemas, Minule pööratud tähelepanu on olemas – Mina tahan, et see oleks kooskõlas Minuga – mitte teise inimese vajaduste ja mänguga. Mõistmine – Mina ei saa sellist tähelepanu - selles keskkonnas ja selle teisega/ nende teistega ühes, Mina jään selleks, kes on ise põhjustanud enesele osaks saava – Mina ise olen andnud neile põhjuse, miks Mind ei saa teisiti kohelda ega vaadata – Minu elu ja tegemised ja valikud on neile nähtavad.

See mõistmine toob kaasa teadmise – Mina ei saa olla Mina. Selles kohas tuleb mängu möödunu – see on suletud keskkond – Mina ei saa olla Mina = Minuga ei naerda ega lobiseta ühes, Mind ei võeta ühte nii, et Mina saaksin kogeda ennast turvalisena. 

Selle jaoks, et sel moel olla saaksin ja sellisel viisil ühes olemist kogeda saaksin – pean Mina olema ilma nähtavaks tehtud piirideta ja vaikima enesele osaks saavast ja teada olevast. See toob kaasa hirmu ja protesti – Mina ei taha/ ei saa olla teis(t)ega üks – Minul tuleb olla eraldi – piir tuleb vahele seada.

Hirm, ühisesse sulandumise ees, kandub kaasa möödunust – enesega ühes olijate energia ei olnud enesega sama – see oli madalam ja vägivaldne. Sellega ühinemine tähendas enese kaotust. Sellega ühinemine tähendas enese kaitseta jätmist – teine kasutas olukorda ja usaldust ära – teine sai võimalused, mida tal muidu ei olnud – teine ei arvestanud, ei küsinud, ei vabandanud.

Tegelikkuses tähendas see lähedust ja avatust, mis ei olnud kooskõlas aset leidvaga – teine tegi oma valikud teoks, sest need olid tema lahendused ja valikud, mida teine kasutas ka mujal ja ka teistega ühes – need ei sõltunud Minust – need olid teise tase ja väärtushinnangud. Mina sain neist osa, sest ei olnud arvestanud Minule teada oleva informatsiooniga, teise ja tema valikute kohta. Mina olin jätkanud ja vajanud seda koos olemist, sest selles oli olemas SIIS – peale seda.

Siis, peale seda - see on tavaline muster, mis omandatakse vägivaldses keskkonnas – pendlil on ka teine äär – see on teadmine selle kohta, et on olemas see aeg ja tähelepanu, mis ei sisalda, nähtavat, vägivalda. Suletud situatsioonis olev inimene, kes ei ole teadlik enesega toimuvast, kohates ühte, jääb ootama seda teist – mida kauem on ta ühes äärmuses, seda suurem on vajadus teise järele.

Enesele antav informatsioon – lugu on lukku pandud – tähelepanu jääb muutumatuks ja ühele pendli äärele seisma – see toob kaasa väljapääsuta olukorra. Kunagisel lapsel ei ole anda endale elutervet lahendust, kuidas olukorraga toime tulla – ta ei näe teist teed, kui senine – on üks või on teine – kui teist ei ole, siis jääb järele ainult esimene. Kuna lugu on lukku pandud, siis ei ole võimalik osaks saavat tähelepanu muuta – enese kohta kasutusel olevat informatsiooni ei pääse muutma ega mõjutama.

Inimene ise on see, kes annab endale informatsiooni, mille alusel ta endaga seonduvat tõlgendab ja kogeb. Tõuseb õigustatud küsimus – Miks inimene ei anna endale positiivset tähelepanu – Miks tema ise valib negatiivse ja enese vähendamise? Selle taga on enese madalam sagedus, uskumused ja suutmatus – inimene kasutab möödunud aja infobaasi, mis põhineb teadmistel – siin ja selles kohas ja selles ajas Mina ei saa/ Minul ei ole/ Mina pean. See info on faktidega ära tõestatud.

Inimeses on püüd senisest teistsuguse poole, sest valitud lahendused ei tööta – on asendamine ja on kompenseerimine – põhjuseks see, et peab taluma, sest ise ei saa enesele osaks saavat ja enesega seonduvat muuta. Olulistes ja elulistes teemades ja asjades ei saa teistsugune Mina kinnitust/ väljenduse võimalust. Selles kohas ei ole teistsugust tähelepanu – selles kohas ei ole kedagi, kes ootaks inimesega kohtumist ja toetaks tema enda poolt valitud väljendusi.

See on ühe ja sama raja tallumine – põhi mõtteliselt sama rada – sellel on samasisulised kogemused – Mina olen vähem/ väärtusetu/ vale – Minus ei ole olulisust. See on pendel, mille hoiab alles soov ja vajadus muuta seda kohta ja neis asuvaid inimesi – muuta nende poolt osutatavat tähelepanu ja nende kasutuses olevat informatsiooni. Väikesel lapsel oli üks ja ainus lahendus – kui Mina olen teise jaoks oluline, siis Minuga arvestatakse - olen Oluline tähendab, et teine kogeb ja näeb Mind teisiti - siis tal on ja siis ta saab Minu kohta teistsuguse info.

Selle jaoks, et suletud situatsioonis olemist taluda, on inimene andnud endale usu SIIS – siis, kui enam ei ole/ siis, kui see on möödas/ siis, kui Mina olen/ siis, kui Mina enam ei vaja – siis on Minu jaoks võimalik. Inimene suudab taluda vähendamist ja vägivalda ja nähtamatuna olemist, kui tal on anda endale teadmine, et on olemas SIIS ning ta näeb ja teab seda, kus see Siis lõppeb ja mis selleks peab tegema/ juhtuma/ olemas olema - inimesel on kogemused olemas.

See SIIS on manipuleeriva ja vägivaldse keskkonna tavaline konks, mille otsa käsitletav riputatakse – Siis, kui Sina oled/ teed – Siis, kui Sina oleksid teinud/ olnud – Siis, kui Sina ei tee/ ei ole/ ei väljendu – Siis – alles ja seejärel!!!!

SIIS õudus seisneb selles, et mitte midagi ei ole kindel – enesel ei ole ja ise ei saa – kõik sõltub sellest teisest, kes Siis põhjendust kasutab ja kes Siis muutuse teeb. See tähendab, et ei ole ühte ja kindlat ja kokkuleppelist ühes olemise põhja, mis on sama kõigile ja jääb muutumatuks – ei ole seda midagi, mis jääks alles ja mida ära ei lõhutaks ja millest lahti ei öeldaks – seega ei kinnitata - see ja siin ja need oleme Meie.

Inimene sõltub üha rohkem temale osutatavast tähelepanust, mida rohkem on, tema enda poolt, temale endale antavas informatsioonis neid Siis jutte ja nende lõppematust ja järgneva perioodi kättesaamatust. Hinge matva ahastuse toob kaasa see, kui tal ei ole anda endale lootust ega usku Siis vormis – inimene teab, et midagi ei muutu ja teisiti ei ole võimalik.

Kui Siis vaatenurka edastav ajajärk kestab kaua, siis lõpuks jääb alles see, mis on võimalik – Siis lõppeb ära, Siis kaob ära, Siis enam ei pea – see on võimalik Siis, kui Mind enam ei ole. Siis nad näevad, kaotavad, kogevad – enesele oluliste teiste süü tunne ja kaotuse kogemus on kujuteldav palsam ja info – Siis Mina olen oluline – Siis nad mõtleksid ümber. See kõik on enese pettus, kuid see on viimane õlekõrs, mis aitab säilitada möödunud aja mustri kasutamist.

Inimene harjub kõige sellega, mis on seotud temale vajaliku ja olulise kätte saamiseks/ kogemiseks/ sellega ühes olemiseks – sellest saab tema normaalsus. Seega saavad tema normaalsuseks teda vähendav Minapilt ja tema kohta kasutusel olev teda vähendav informatsioon ja temaga seonduv vägivaldne käitumine.

Siis, kui Sina ise ei oleks seda teinud/ sel moel olnud – siis Mina oleksin saanud Sinusse teistmoodi suhtuda/ Sinuga teistmoodi käituda/ Sind armastada. See on inimesele tõkete panemine ja tingimuste seadmine – Sina saad/ on Sinule võimalik - siis, kui Sina ise annad selleks põhjuse – enne Sina ei saa.

See on rolli suunamine ja inimese kaotamine – sellist lahendust kasutab see inimene, kes suhtleb rollide tasandil ja keeles, sest ei oska/ ei vali olla inimeste tasandil – tema ei näe ega tea teises inimest/ tema ei vali teist, inimesena, enesega ühes olema.

Suutmatus olla – Olulise teisega ühes olemiseks - normidele vastav, tahtmatus olla tingimustele alluv – see on teadmine – alles siis, kui Mina ise reedan iseenda – siis Mina saan/ siis on Minule võimalik. Enese teadlikkus - See ei ole Minu ega ole see Mina, kui saamine tähendab iseenda reetmist.

Miks Siis vaatenurk on oluline ja aktuaalne - Miks Mina ei taha/ ei saa elada hetkes – Mida selles ei ole - Mis on see, mida Mina pean, mida Mina ise asendada ei saa ja korvata ei suuda/ ei oska? Vastus - Teise inimese toetav/ hoidev/ huvitatud/ tunnustav tähelepanu ja teisega turvaline ühes olemine ei ole teostatavad – enese poolt paika pandud piirid püsivad paigal.

Suletud situatsioon tähendab lapse tasandit – oli ja on ainult üks lahendus, mis tõi kaasa kindla mustri - see välistas kõik muu informatsiooni. Mõistmine - olev on oleva aja ja hetke tõde – siin ja selles ei ole seda, mida siin ja selles ei ole – siin on asju, mida Mina muuta ei saa – need ei sõltu Minust. Minust endast sõltub see, kuidas Mina ise selle informatsiooniga toime tulen - Kas Mina võtan selle vastu nii nagu see on või Mida teen Mina siis – kui see Minule ei sobi/ kui Minul ei ole hea?

Enese nõrkuse vihkamine ja enese kaotuse kogemine – ärevus ja hirm ja alistumine ja viha – see on tagasi minemine kohtadesse, mis ei ole enesega kooskõlas – need on kohad ja koos olemised, millele ei ole asendust – kuid mitte minemine tähendab enesele olulisest ilma jäämist ja ise ennast olulisest ilma jätmist.

Enese vähemana olemist saadab teadmine, et need on sellised kohad - kus inimestel tehakse vahet/ kus inimesi vähendatakse/ kus kasutatakse vägivalda/ kus inimest ei nähta ega tehta nähtavaks/ kus rõhutakse rollidele ja nende liidetele/ kus inimesed ei hooli tegelikust ühisest/ kus enese ja enesega seonduva eest vastutust ei võeta. See on teadmine - Mina ise võimaldan enesele osaks saava.

Lapse tasand ja täis kasvanud inimese tasandi eristamine. Lapse tasand aktiveerub kunagist vajadust järgides – vaja on head ja positiivset kogemust, selles kohas, mis on enesele võimalik ja nende teistega ühes, kes on olemas – Siis uskumus aitab selle võimalikkust näha ka siis, kui seda ei ole.

Senikaua, kuni vajaminev ei ole tõeks saanud – tõuseb ja kestab viha selle teise vastu, kes ei arvesta ega hooli, kuna ei anna teada, millal ja mille põhjal - Siis, peale seda - aset leiab. Viha katab sisemise ärevuse – on hirm korduse ees – on jõuetuse tunne korduva situatsiooni sees. See on väikese lapse aja teadmine – Minul ei ole teistsugust lahendust/ teist väljapääsu – Mina pean selles kohas/ nende inimestega/ sellises olukorras toime tulema ja edasi kestma – teisi ja teist moodi, Minu jaoks, ei ole.

Tegelikkus – kui Minul on olemas informatsioon, siis olen Mina informeeritud ja Minul endal on vastutus sellega arvestada – kui Minul ei ole enesele vajamineva rahu loomise võimalust ega, olukorra muutmiseks, töötavat lahendust - siis Mina saan ära minna ja võtta olnut, kui kogemust, mille sain – proovisin, kuidas ja mis moodi, olevas ajas ja hetkes – sain selle vastuse.

Mina ei võta ärritunud/ ebaviisakat teist või ebamugavat/ piire ületavat situatsiooni isiklikult – see ei olnud Minu vastu ja Minu pärast tehtud, kui teine ka üritas seda – see oli teise informatsiooni edastus, sellisel viisil ja tasandil – see ei lähtunud Minust ega olnud Minuga sama – teise iseoma võimed, teadlikkus ja piiratus.

Teine lähtus rollist, mille ta valis ja millele ta kinnitust ootas, et vältida/ kaotada ära rolli, mida Minu informatsioon talle näis andvat – siis, kui Mina olin andnud teada enesest, kui inimesest ja selle õigusega, mis toetus selles kohas ühise aluse moodustavale – mõlemal oli õigus olla ja osa saada – teisega arvestada ja teise kohal olemist, teda vähendades, mitte ära rikkudes.

Suureks kasvanud lapse mõistmine – Ema – Meie kodu - see oli Sinu Maailm – see ei olnud Minu oma – Sina ei andnud Minule selle sisse kohta – Sina ei loonud Minule selle sisse kohta – talusid senikaua, kuni – olid siis, kui – Sinu tingimused ja Sinu põhjendused – selles ei olnud Meid – ei olnud Minuga arvestamist ega Minu ära kuulamist – Sina ootasid aega, et siis, kui enam ei pea/ enam ei ole vaja – siis saad enese elu tagasi ja enese järgi elada – Mind sellest välja jättes.

Siis, kui Mina oleksin teadnud ja osanud ja teisiti valinud – see on süü tunne, mida saadab kahetsus, hirm, viha – Mina ise. Tegelikkus – siis, kui üks inimene ei taha enam teise inimesega (vanus ja suurus ei loe) koos olla ja ta annab sellest teada – nii kaude, kuid ka otse öelduna, siis see on tema otsus, mida ta ei ole veel valmis teoks tegema või ta on juba ühise teekonna lõppenuks lugenud.

Siis, kui inimene veel jätkab ja koos olemist markeerib, siis ta esitab põhjendused, miks ei saa olla temaga lähedane ega seista temale lähedal – siis seab tema tingimused – alles Siis, kui ja Siis, peale seda ning toob välja põhjendused, miks ei saanud ega võimalikuks osutunud see kõik, mis pidi tulema SIIS peale seda.

Siis, kui inimene on oma otsuse teinud ja välja toonud põhjendused – Sinu pärast ja selle pärast - sel moel annab ta endale õigustuse, miks tema pidi, suhtest/ seotusest lahti ütleva, otsuse tegema. See inimene, kes on kasvanud käsitlevas keskkonnas, see inimene kuuleb sõna Siis ja ta teab, et nüüd on käsil ootuse ja tõestuse periood, mille järel teine taastab kontakti. Seega võtab möödunu vang temale ulatatud infost kinni ja hakkab seda närima, selmet võtta vastu teise otsus ja nõustuda sellega.

Siis, peale seda faas toob kaasa enese kaitse kõnede pidamise, enese sees – aga Mina, sest Sina – aga Sina ise – aga Mina, sest jne. Olemas olev info saab üksipulgi lahti võetud ja kujuteldavale teisele ette näidatud – selle alusel ei peaks lahku minema ega kontakti lõpetama – teise argumendid saavad kummutatud. Teine peab Minuga olema – Sina pead Minuga koos olema.

Selline ja sellise info vahetus, iseendaga, toob kaasa erinevad tunded – üles ja ala mäed - vahepealne sõjakus ja enese eest seismine asendub lootusetusega, mida inimene proovib katta uskumusega – inimene töötleb infot nii nagu teistsugune võimalus oleks/ olnuks olemas.

See annab teada, et inimene ei ole teise poolt teatavaks tehtud otsust vastu võtnud. Möödunus olnud SIIS ja peale seda – andis teada, et mõeldakse ja öeldakse, kuid ei tehta teoks – vana mustri kordus kasutab vana aja informatsiooni – teine ei mõtle tõsiselt/ teine mõtleb ümber/ teine peab jne.

Täiskasvanud inimese aja tegelikkus – informatsioon, mis on edastatud otse või väljendatud kaude, annab teada, et ei ole enam vahet, mida ja millal ja miks ja kuidas ja kes. Fakt on selles, et teine inimene ei taha ega vali enam PUNKT

Laps ootas hirmunult, millal teine teeb oma otsuse ära – laps uskus, et temast endast ei sõltu – tema ise, Olulist teist endaga ühes ja enese elus hoida ei saa. Siis, kui otsus kõlas – see oli midagi sellist, millega pidi leppima. Vähendatud Minapilt ja ainsana vastutamine - teine ei tahtnud ega toetanud muutust - tegid loost väljapääsuta olukorra ja tõid kaasa lootusetuse seisundi – Mina ise põhjustasin iseendale osaks saavad kogemused.

Tegelikkus – Mina ei pea ootama, millal teine oma valiku teeb ja otsuse teostab – Mina saan ise valida - siis, kui rääkimine ei aita, arutelu ei ole võimalik, koos käidavat teed ei looda ja kohustuse kandmise saab lõpetada, siis ei pea olema oma kunagise otsuse/ vältimatu rolli vang ja ohver. Siis saab ise oma otsuse teha – Mina ise lõpetan senise.

Olemas oleva info alusel teen Mina ise oma valiku – siit edasi läheb teisiti – senist enam ei ole ega tule – uut informatsiooni ei oota ja möödunus aset leidnut enam ei töötle nagu oleks see avatud tee – senise põhjal tean, et teist tulemust ei saa sündida.

Marianne

15.09.2025.a