Manipulatsioonid, informatsiooni ja tegelikkusega, ja aju keemiline reaktsioon on põhjused, miks inimene peab vägivalda normaalseks – see käib tema eluga kokku ja temaga kaasas. Inimeste vaheline vägivaldne suhtlemine on õpitud lahendus, mida ei ole mõistetud ega oleva aja teadlikkusega kooskõlla viidud. See tähendab, et inimene ise ei ole andud endale teistsugust lahendust ja väljendust.
Vägivald võetakse kasutusele siis - kui sõnu ei ole/ kui sõnavara ei ole piisav/ kui olulist informatsiooni ei kuulata ja sellega ei arvestata/ kui enesest ei piisa/ kui ei julgeta või ei taheta aus olla/ kui tundereaktsioonid löövad üle pea/ kui pidurdusmehhanisme ei ole/ kui iseennast ei mõisteta/ kui sellega on harjutud, sest see on teatud inimestega koos olles ja kindlas keskkonnas tavaline käitumine.
Inimesed jäävad vägivaldsetesse ja vähendavatesse koos käimistesse ja koos olemistesse kinni mingi kindla põhirolli seotuse tõttu. On olemas kindlad rollipaarid ja rollide kooslused, mis kirjutavad ette, kuidas peab olema ja elama – peab jääma kokku ning kellegi juurde ja kuhugi kohale käima isegi siis, kui seda, sellisel moel, ei taheta ega vajata.
Mina pean – tähendab harjumust ja kohustust olla rollide seotusele vastav. Peab andma rolliga kaasnevale partnerile tähelepanu – peab tegema teda oma elust osa saavaks – peab olema tema elust osa saav – peab seotuse elus hoidma. Sest nii on Meil kombeks – muidu erined ja tekitad segadust ja oled vale, kuna ei anna teisele/ teistele seda, mida oodatakse ja kuidas peetakse õigeks – Meie oleme sellised.
Lapsed, kes on kogenud, lapsepõlve ajas ja kodus, vägivalda ja vähendamist – lapsed, kes on kogenud seda vanemate ja sama perekonna liikmete/ lähedaste sugulaste poolt teostatuna – on lapsed, kes on kaotanud turvatunde ja nende sees on häiritud olek isegi siis, kui nad on suured ja nende vanemad/ lähedased on taltunud ja näivad/ käituvad ohututena.
Harjumus ja kollektiivi jõud on suur - ka need kunagised lapsed lähevad ja saavad kokku nende inimestega, kes nende vastu, otseselt või olukordadega kaasuvalt, vägivaldsed ja vähendavad olid. Need lapsed ei lähe nende inimeste juurde sellepärast, et neis oleksid suured ja õilsad tunded, millele on samasugune vastus olemas, vaid nad lähevad nendega ühes olema – kuna ja kuni nad ei ole valmis enese tões seisma – kuna ja kuni nad vajavad möödunu muutmist – kuna ja kuni nad tahavad seda, mis neile võimalik on - põhirolliga kaasnev tähelepanu ja võimalused.
Põhirolliga kaasnev tähelepanu on magus - Mina saan olla Laps - Mina saan kogeda vastutuse vähemaks võtmist, hoidmist, poputamist, ressursside saamist jne - vanem keskendub rolli täitmisele ja rollina väljendumisele. Põhirolli kaotusega seonduv tähelepanu on kibe - Mina ei saa olla Laps - tähendab, et inimesel tuleb kogeda vanu mustreid ja kohtuda vana informatsiooni kasutusele võtmisega - vanem/ keegi teine keskendub, teistsugusena, teistsugusele kontaktile ega võta tegelikku põhirolli kasutusele - Mina ei saa ennast kogeda siis, kui teine ei ole õige. Milleks siis see koos olemine ja kokku saamine, kui see ole õige? Rollina kohal olemise võimetus ja rollile õige tähelepanu saamise võimatus on kogetav vägivalla ja vähendamisena.
Need inimesed, kes on kogenud vägivalda ja vähendamist, kasutavad ka ise selliseid käitumise viise ja lahendusi, sest see kuulub nende infobaasi sisse. Seda, mida ei ole edasi arendatud ega ümber töötatud, seda kasutatakse edasi. Ajas toimuvad muutused, pealmises ja välja paistvas – otsene agressiivsus muudetakse hillitsetuks ja maskeerituks, kuid sisu ja eesmärk jäävad samaks. Informatsiooni kasutamine, relvana ja mõjutuse vahendina, jääb samaks. Tähelepanu kasutamine, koha kätte näitamiseks ja sügavaima info edastamiseks, jääb samaks.
Vägivald ja vähendamine ei kao, kui inimesed seda ei tunnista ja selle asemel, uusi ja eluterveid, lahendusi kasutusele ei võta. Tervendada on vaja tervet keskkonda ja uusi käitumise viise on vaja õppida kõigil selle ühise moodustavatel inimestel – see tähendab, et see peab olema teadlik otsus ja sihikindel teekond.
Vägivaldset ja vähendavat suhtlemisstiili kasutav inimene vajab sellist lahendust – see on tema sõnavara ja väljendus – see on tema informatsiooni edastuse, vastu võtmise ja töötluse stiil. Tema on abitu, kui ta ei saa kasutada seda, mis ja kuidas on tema normaalsus. Normaalsus tähendab, et ta ei pea valeks seda, mida ja kuidas tema ise teeb – tema võib ja saab märgata, et tema vastu tehtuna on vägivald ja vähendamine vale ja ebaõiglane, kuid temale on see lubatud või tema ei näe, et tema seda teeb – see on tema Mina, kui persooni juurde kuuluv osa.
See tähendab, et vägivaldne keskkond kestab edasi ja vägivalda kasutavad inimesed jätkavad samal moel. Suureks kasvanud lapsed on ühinenud tavadega ning ka neist on saanud need, kes kasutavad vägivalda, vähendamist ja informatsiooniga manipuleerimist – seda selleks, et vältida tõe rääkimist, tagada vajaduste täidetus, hoida isiklikke piire, säilitada Hea nägu ja maine – kuid ka selleks, et tuua enesele osaks saanut välja ja viidata selle kompenseerimise kohustusele.
Ära lahendamata minevikust saab olevik, milles elustatakse möödunu – uue aja sisse põimitakse ja uute lugude sees tuuakse nähtavale möödunus aset leidnu. Ega ainult lastel ole vanemate/ teiste vastu pretensioone ja täitmata vajadusi – sama kehtib vanemate/ teiste koha peal. Vägivaldse info vahetuse taga peitub oskamatus ja suutmatus viia olevas aset leidvat enesega kooskõlla – sõnumi edastus, sõnumi vastuvõtmine, sõnumiga arvestamine.
Vägivalda kasutav inimene tuleb vägivaldsest minevikust – informatsiooniga manipuleeriva kasvatuse, mis on teostatud vägivalla ja vähendamise teel, tulemuseks on inimene, kes suhtleb iseendaga, kuid kes on kaotanud suhte iseendaga. Õigupoolest on temast tehtud vaimne invaliid, kes ei suuda luua ega oska teostada iseendaga suhet - põhjuseks tema isiklik puue - tõese informatsiooni valikuline ja piiratud vastuvõtmise võime, mis toob kaasa vajaduse vale info loomise ja kasutamise järele.
Suhe tähendab ühest põhja ja tugevust ja selgust ja teadlikkust. Suhe iseendaga tähendab, et inimene on iseendast teadlik ja on huvitatud enesega aset leidvast ja enese sees toimuvast – segadused ja häiritused näitavad kätte teema, millega tuleb ise tegeleda, et enesele selgus otsida, lahendus anda ja vabanemiseni jõuda - tõene informatsioon, enese sammud ja iseenda teekond on oluline.
Suhe iseendaga tähendab, et inimene ei mõista ise ennast hukka ega tunne enese ees hirmu – ta on valmis ise ennast toetama, mõistma ja enese sammude eest vastutust võtma. Tema info, iseenda kohta, on aus ja tõene – tema ei oota enese kinnitust, kellegi teise käest. Inimene ei nõustu ise ennast ära kaotama või teiseks muutma - põhjusel, et keegi teine seda tahab või nõuab, sest tollele on teistmoodi mugavam.
Inimene, kelle aju on ära pestud, on see, kes teab ennast Minadena, mille olemas olemist teised üle kinnitavad ning mida teised temale annavad/ määravad ja temalt võtavad – sellel inimesel ei ole olemas sellist iseennast - kes oleks aus, õige, tervik - siis, kui teised teda sellisena ei näe ega tunnista. Tähelepanu on tema olemas olemise allikaks ja väljenduse tõukeks.
Vaimne invaliid tähendab isikut, kes sõltub teistest – tema on ja saab olla Mina, teiste tähelepanu ja informatsiooni alusel. Vaimne invaliid tähendab isikut, kes kardab ja varjab iseennast – tema uskumus kõlab, et enesena olemine on häbi – enese tegelikkus on vale ja sobimatu – sellisena ei tohi olla ja sellist ennast ei tohi nähtavale tuua.
See tähendab, et tema ise valib – teiste tähelepanu alusel ja teiste informatsioonile toetudes - enesest selle, mis sobib ja tagab parema tähelepanu ning tema ise varjab ja kaotab ja muudab ära selle, mis toob kaasa negatiivse tähelepanu.
See inimene, kes ei ole loonud iseendaga suhet, on inimene, kes suhtleb iseendaga siis, kui ta on üksinda või ta peab või tal on olemas tähelepanu, mis teda tõstab ja paremana näitab ja kohtleb – siis julgeb ja nõustub inimene ise endaga olema ja iseenda kõrvale seisma asetuma. Muul juhul vaatab ta välja ja otsib sealt, ennast tõstvat, tähelepanu või peitub sealses saadud tähelepanu eest.
Inimene, kes suhtleb iseendaga, ei loo teiste inimestega suhteid, vaid ta suhtleb nendega. Suhtlus on pealispind ja tegelikke teemasid vältiv lahendus. See tähendab, et vaikitakse kõigest sellest, mis tekitab vahetus/ kaudses suhtluses tõrkeid ja kutsub esile negatiivseid reaktsioone. See tähendab, et „unustatakse” ja peidetakse ära kõik see, mis ei ole heaks ja talutavaks suhtluseks sobiv.
See tähendab, et reaalsuses aset leidnu jääb pooleli siis, kui see kisub kiiva või keegi väljendub valesti – keegi toob lagedale teemad, mis ei ole kohased – keegi toob välja informatsiooni, mida ei tohi nähtavaks teha – on keegi, kes ei käitu mustrile kohaselt – on otsene oht vale tähelepanu osaliseks saada.
Vägivaldne ja vähendav keskkond tähendab inimesi, kes on tulnud kohale ja on koos, pealiskaudseks ja head tuju/ head nägu/ vajaminevat tähelepanu tagavaks suhtlemiseks – see seltskond ei taha tegeleda sellega, mida nemad ei ole valmis käsitlema – see ei kuulu nende Mina ja selle seotuse juurde – nemad ei pea taluma ülekohut ega enese valeks nimetamist siis, kui tahetakse rääkida sellest, mida nemad olevat teinud või kuidas käitunud, kuid see ei käi nende Mina pildi juurde – neid ei tohi ühendada informatsiooniga, mis ei kinnita nende poolt valitud ja sätitud olemist. Seega ei taha vanem kuulda seda, mida lapsel temale öelda on, kui see informatsioon ei ole "tõene".
See tähendab, et ühise moodustavad inimesed hoiavad pealispinna korras – kuigi aeg-ajalt käib sellest üle torm ja allhoovuste olemas olemisest annavad märku passiivselt teostatud agressiivsed meeleavaldused – siiski säilitavad inimesed sätitud olemise ja loevad kokku saamise õnnestunuks – tähelepanu jäi talutavaks/ tähelepanu näitas neid õigetena/ valesid teemasid välditi. Seega suruti vägivaldsele ja vähendamisele antud vastus ja selle kohane teema tõstatatus maha.
Suhtlev seltskond hoiab olukorra õigetes raamides – see inimene, kes tahab rääkida head suhtlust rikkuvatest ja isiklikuks minevatest teemadest – see inimene peab vaikima või ära minema – see inimene peab ennast korda tegema ja ise enda teemadega tegelema – kui teda häirib, siis on see tema teema. Mis siis, et teised on loo osalised ja oma panuse andnud – neid ei tohi iseenda isiklike jamade sisse kiskuda. Seega olevat perekonnas/ suguvõsas aset leidev isiklik teema - kui king pigistab, siis on see kingakandja süü - tema jalg ja tema king ei sobi omavahel kokku.
Suhtlevat seltskonda iseloomustab lahendus luua juurde ja kasutada olemas olevat informatsiooni, et anda teada, miks nemad ei pea, midagi tegema – neid on mustatud, nende au on määritud. Aastakümnete pikkune harjutamine on viinud nad sellesse kohta, kus nad on kaotanud reaalse kontakti iseendaga – see, mida kunagi nende endaga tehti – seda sama on nemad ise enda peal jätkanud – kaotanud valet ja keskendunud õigele – nad on, kahestudes, ainult ühe poole iseendast alles jätnud – Õige Mina ja Vale Mina. Vale Mina on teise pahatahtlik looming ja ettekujutus – solvang ja häbistamine.
Seega ei saa nad aru sellest informatsioonist, mis nende „Vale” poole kohta välja öeldakse – nad ei näe oma tegusid, sõnu ega väljendusi reaalse tegelikkuse alusel – nad näevad kõike seda nii nagu nad on õppinud nägema - kõik see, mis on nende Vale Mina, ei kuulu nende juurde.
Vaimne invaliidsus tähendab, et neist on saanud iseenda käitumismustri ja enese poolt teostatud vägivaldse vähendamise ohvrid. Nad on vaimsed invaliidid, kes on valmis hävitama selle, kes nende kohta tõtt räägib ja nende poolset vastutuse võtmist ootab – oma äraspidisuse näevad nad seda teist, kes nende Õiget Mina vähendab ja selle Mina olemas olemist, neile teada oleval kujul, eitab – ohuna, mis on kogetav reaalse vägivallana.
Möödunus aset leidnu on peapeale pööratud – alguses vähendati inimese tegelikku Mina, et tagada kuulekas ja õigesti käituv, teiste informatsioonile toetuv, vahend – nüüd, kui inimene on selliseks saanud, keeldub ta sellest Mina-st lahti laskmast.
Alguses nimetati valeks inimese reaalne ja loomulikul teel kujunenud tegelikkus – nüüd mõistab ta, et valeks nimetatakse seda Mina, kelle ta on, vägivaldses keskkonnas ja vähendava käsitlemise jätkumisel - temale antud suuniste alusel, ise endast loonud.
Vaimsel invaliidil ei ole selget pilti iseendast, sest tal puudub suhe iseendaga - tal puudub, elav ja avatud, kontakt tegeliku iseendaga. Sellel hetkel, kui tema pimedaim ja maha salatud pool ennast ilmutab ja tähelepanu nõuab, inimene vägivalla appi võtabki - sõnum ilma selgete ja iseendale mitte mõistetavate sõnade ja arusaamatu põhjusega.
Vägivald pööratakse teise vastu - teine on olukorra põhjustaja - teine ei ole suhtlust õigetes raamides hoidnud, vaid on vägivaldne olnud - inimesele vaimsed kannatused ja üle elamise põhjustanud, mis on füüsiliselt kogetavad. Vaimne invaliid tähendab, et inimene ei ole õppinud ega harjunud vaimset intelligentsust arendama - inimesena kasvamine on toppama jäänud - kogu elu ja aur on läinud tähelepanuga saadavate ja võetavate ja kaotatavate rollide peale.
Vägivaldne ja manipuleeriv keskkond on rollidele üles ehitatud. Kasutatakse põhirolle, millega markeeritakse seotus, kuid tegelikkuses kasutatakse võimalust ja luuakse endale koht, kus Õigele Minale õige tähelepanu peab olema tagatud ja Valest Minast vaikitakse.
Enesest mitte teadlikku inimest iseloomustab vajadus muuta oma möödunut - kuna Mina ei saanud õiges rollis olla/ Minu rolliga ei arvestatud/ Mind sunniti teise rolli/ Minu rollil oli vähem õigusi/ Mina ei olnud enesele antud rolliga kooskõlas/ Mina olin Vale - siis tuleb ühine lugu üle vaadata ja teistmoodi tulemuseni jõuda - parem ja õigem Mina kasutusele võtta.
Tegemist on suutmatusega olemas olnud informatsiooni tõesena käsitleda - Mina ja Minule osaks saanu ja Oluline teine. Tegemist on võimetusega muuta olukorda - inimesed on seotud ja selle asemel, et lahendada reaalset elu ja olla tõeses informatsioonis ühesed - selle asemel nad suhtlevad - ilmast ja tervisest ja söögist ja teistest ning seejärel teevad üksteisele haiget, et neid õigesti mõistetaks ja nähtaks ning vale tähelepanu edastamine lõpetataks.
Marianne
25.09.205.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar