Öeldakse ja mõeldakse, et teist inimest on liiga palju või on teda liiga vähe. Tuntakse, et ei ulatuta teiseni või teise eest ei pääseta pakku. Nähakse ennast üksikuna või tuntakse ennast liigsest tähelepanust ja lähedusest ahistatuna. Liigagi sageli kõnnitakse oma elust läbi ega saada seda, mida vajatakse – teisega koos olemist enesele sobival määral ja moel.
Elu suurim enesepettus on suhtumine koos olemisse nii nagu see oleks suhe, kuigi see on inimeste vaheline suhtlus. See on karm tegelikkus, mille eest ei ole pääsu, sest enamus inimesi elab ühist teekonda suhtlusena, kuigi eeldab ja väidab, et see on suhe.
Suhtlus on aja sisustamise vorm – ollakse koos või otsitakse ja luuakse selleks võimalusi ning siis jagatakse seda hetke. Tegeletakse sellega, mis on aktuaalne või tuleb meelde või otsitakse endale/ antakse teisele tähelepanu. Suhtluse saab katkestada ja jätta sinnapaika – minna ära ja mitte mõelda, kuidas on vahepeal – siis, kui ennast ei ole suhtluse teostamise paigas kohal, siis on aega oma elu elada ja tegemisi teha.
Suhtluse partneri saab valida ja suhtlusest saab keelduda – panna paika piirid ja aja ja koha, et siis ja sel moel. Suhtluse partner ei pea olema endale meelepärane ega sobiv ega lähedane – teda ei pea võtma isiklikult ega pea temaga jagama on isiklikku elu. See on keegi, kes millegipärast on samas ruumis ja ajas – suhtlus leiab aset, sest ollakse viisakas, tuleb vahetada informatsiooni, tahetakse, midagi teada jne. Enamasti ollakse rollides ja nendest tulenevalt ka kokku saadakse ja lahku minnakse.
Suhe eeldab teineteise vastu tuntavat ja väljendatud huvi ning teadlikku meeskonna loomist – Meie – ühine põhi, ühised teemad, ühised huvid, ühine aeg, ühes ja kõrval seismine, teine on enese tugevus ja enesega sama. Inimesi ühendavad rollid, kuid nad loovad sideme inimestena – inimesed kasvavad ühes ja kokku – inimesel on enam ja tema on võimeline enamaks, sest see on ühine teekond. Ühist ei lõhuta – selle nimel ja jaoks tehakse tööd iseendaga, küsitakse abi ning ollakse teisele toeks. Oluline on ausus ning tõese ja tegelikkusele vastava informatsiooni olemas olemine ja kättesaadavus.
Põhjus, miks inimene tunneb ja näeb ennast, nn omade ja lähedaste hulgas, üksikuna – peitub tões, et aset leiab suhtlus, mida markeeritakse suhtena. Elatakse koos ja jagatakse ühist ning teatakse teisest ja tehakse ise ennast nähtavaks, kuid see on pealispind – võidakse öelda, et ollakse Meie ja võidakse uskuda, et enese jaoks on olemas koht, mis jääb alles ja kestab läbi aegade – kuid saadakse petta.
Tõde, ühes olemise kohta, tuleb välja siis - kui inimene vajab tuge ja enese kõrvale seisjat – kui inimene ei ole rollis, mis tagab kellelegi vajamineva tähelepanu või võimalused – kui inimene on iseendaga hädas või tegemas muutust või läbimas raskemaid aegu – kui inimesele on pööratud tähelepanu, mis osutab temale, kui valele või veale – siis on näha, kes temaga jääb ja kuidas temasse suhtutakse.
Suhtlust teostanu laseb jalga, kui temal ei ole mugav ja vajaminev jääb saamata – partner on kasutu ja panustama peab rohkem, kui on rentaabel. Jututeemad ja elu hetked ei ole enese jaoks õiged ega valitud. Osutav tähelepanu võib pöörduda enese poole ja teha enesest sama.
Alguses võidakse nõuda, et täidetaks, sõnatut või ka paberile pandud, kokkulepet – tahetakse, et rajalt eksinu jätaks enese ja isiklikud teemad varju ning oleks kohal vajamineval moel vormis olevana ja kogetavana. See võib näida kohal olemise ja kohale jäämisena - sellest võidakse välja lugeda, et ollakse oluline - selle nimel pingutatakse ja peidetakse ennast ära ning ollakse sellisena nagu on oodatud.
Sel moel venitatakse aega pikemaks, kuid ühel hetkel lööb viimse vindini pingule venitatud kumm valusalt vastu näppe ja tuleb vastu võtta tõde - see ei olnud suhe, vaid suhtlus, mida teine jätkas senikaua, kuni oli mugav ja oldi vajalik/ kasutuskõlblik.
On valus ja on häbi ja on mõistematu, kui lapse kõrvalt astuvad ära tema vanemad, inimese kõrvalt lahkuvad tema lähisugulased või enese poolt valitud elupartner – kes teevad seda siis, kui lapse/ suure kasvamine või isiklik aeg on rasked, kui laps/ suur vajab mõistmist ja toetust ja tugevat õlga, kui laps/ suur vajab isetut tähelepanu ja aja andmist, millele ei oodata vastu rolli kandmist ega tasu. Kuid, kes teevad seda ka siis, kui avanes parem võimalus, enese elu tahab elamist ja olemist, senine on muutunud tühjaks, tülikaks ja ebamugavaks – mujal on parem ja vabam ja lihtsam.
Laps ja suur näeb ja mõistab põhjust iseendas – Mina ise olin ja Mina ise ei olnud – Mina olin vale ja väärtusetu – Mina eksisin ega olnud õige. Väike ja suur inimene võrdleb ise ennast teis(t)ega ja sageli aidatakse teda kaasa – Sina oled, kuid Teine on – tulemus on inimese kahjuks ja teise kasuks. Põhjuse annab ka see, kes lahkub – Sina ja Sinus – jättes kõrvale ja välja ütlemata tegeliku iseenda – Mina suhtlesin, kuid tegin näo ja väitsin tõeks, et see on suhe.
Inimene, kes tuleb vägivaldsest ja manipuleerivast minevikust, on elanud pantvangina – enese aeg on tähendanud, kellegi teise elu elamist. See tähendab, et temast endast ei piisa, tema ei saa enesega seonduvat teistsuguseks muuta, teda kasutatakse vahendina ja talle öeldakse, et selline elu on ainus võimalik - temale teistsugust ei ole olemas. Üsna sageli lisatakse juurde, et tema ise on kõik kogetu enesele põhjustanud – teine/ teised pidid sellisel moel olema ja suhtuma ja kohtlema.
See on informatsioon, mis muudab inimese teadlikkust – muutus ei ole võimalik, sest see elu kuulub kellelegi teisele – see Meie ei ole ühine – ühes olemise ja enesele vajaliku eest tuleb maksta, kuulekuse ja õigena olemisega. Kõik saab kaotada ja ära võtta ja olemas olemise eest saab karistada ja häbistada. See on Minu, mis ei ole Minu Oma – on olemas teine, kes saab selle Minu Oma olematuks teha või ära lõhkuda või selle seest välja jätta.
Omanikuga Meie on põhjus, miks inimene suhtleb mineviku kaaslastega, kuid ei loo nendega suhet - ta ei ole õppinud seda tegema ja talle on öeldud, et tema jaoks see ei ole võimalik. Teised, sellisel kujul, kuuluvad kellegi teise juurde ja kellegi teise mängu - selle jaoks, et temal endal oleks ja tema ise saaks, tuleb tal anda endale vajaminev - minna Maailma ja leida sealt või lõhkuda olemas olev ära ja kasutada neid, kes enesele sobivad - välja jättes need/ selle, kes on valed.
See, kes ei ole võimeline ega oska/ taha võtta kõiki olemas olijaid enesega ühte - see jätab välja ühise vale - kes oli temaga sama ja kasutas ellu jäämiseks samu reegleid ja lahendusi, kui teisedki. Kuid mõistematult võtab ta endaga ühte selle, kes põhjustas osaks saanu - see, kes lõi ja omas algset Meie-t. Põhjus saab mõistetavaks, kui vaadata lugu õige nurga alt - rolliside enese algusega ja võimalus saada vajamineva tähelepanu osaliseks - tõestus Mina olen selline`.
Sel moel loob inimene endale Minu Oma, mida ta vajab enese kinnituseks - seega käib ta kohal ja saab kokku ja suhtleb, kuid see on justkui ajatasku, mis püsib muutumatuna. Tema ei ole nende inimestega Meie, sest tema tegelik elu on mujal - need inimesed kuuluvad selle elu juurde, mis jäi möödunusse - kohustus, vajadus ja Mina pean on see, mis sunnib teda nende inimestega kokku saamist jätkama.
On loomulik, et inimene tahab sellisest kohast ja selliste inimeste juurest ära – ta tahab sinna, kus tema saab luua Maailma, mis on tema oma – milles on temale koht olemas – mida teised ei ulatu määrama ega lõhkuma ega rikkuma. Tema ise saab valida sinna need ja selle, kes ja mis on temale olulised ja vajalikud. Tema ise saab jätta sellest välja need, mis ja kes ei ole tema jaoks head ega õiged. See on Maailm, mida tähistab sõna Mina – see ei ole Meie. Tema võib ja saab jagada, kuid ka see ei tähenda Meie-t, vaid Mina ja Minu.
Ega möödunu selle inimese elust ära ei kao – lähedased on endiselt alles ja suhtlus nendega ka. Tema jätkab nendega suhtlemist, sest põhirolli omamine teeb temast vangi, kuid annab temale ka võimalused tähelepanu kogeda ja ise ennast väljendada. Ega möödunu inimese seest ära ei kao – sealses lahendamata ja mõistematu ja solvumise valud on endiselt alles – need ei lase teisega ühist ja pidevat põhja luua – pealispinnal Meie tähendab oma olemuselt Mina/ Sina/ Nemad/ Teie.
Ega Meie mõiste kuhugi kao – Meie on olemas ja seda otsitakse ja luuakse, et anda endale koht, kus olla teistega sama ja üksteisele toeks. See Meie tähendab, kellegi vastu olles ja kedagi välja jättes, moodustuvat rühma – samade kogemustega inimesed, kes on leidnud selle ühe või mõned teised, kes on osaks saanu põhjustanud ja teostanud.
Selle Meiega saavad ühineda ka need, kelle jaoks see on tugigrupp – nende eneste kogemus on kusagil mujal ja kellegi teisega, kuid sellest saab nende leevendus ja puhastumise vorm – on keegi konkreetne, kelle vastu tunda viha ja, keda näha enese tunnete põhjustajana ja enesele vajamineva Mina olen selline` kinnitusena. Selle Meie sees olijad näevad seda Mina ja tunnistavad sellisena olemise õigust.
Nad ei tule selle pealegi, et sel moel hoiavad nad enese tundeid alles ega võta oma kogemust vastu – neil on ühine jututeema ja ühine objekt ja ühine lugu – nad ei ole sellest lahti laskmas ega seda ära muutmas. Nad tulevad kokku ja jätkavad pooleli jäänut – kogemuse elus hoidmist ja tunnete juurde tootmist siis, kui jutustavad sarnastest kogemustest, mis olevas osaks on saanud ja on möödunu meelde toonud. Nad tulevad kokku ja jätavad vale ja sobimatu ukse taha – nad teavad, et olijatest, keegi liiga ei tee ja samasugust kogemust ei põhjusta – väljas pool seda on nad abitud ja kaitsetud – seal tehakse haiget ja ollakse valed.
Maailm pöördub pea peale siis, kui keegi sarnase kogemusega teeb haiget ja põhjustab kannatused, mida on soovitud vältida. Osutub, et Meie ei ole Meie, vaid Mina/ Sina/ Nemad/ Teised. Ollakse üksinda – aset leidis suhtlus, mis ei toonud kaasa suhte loomist – inimesi ühendavat ja inimesi ühes – põhi oli Ohvrid ja Kannatajad ja Haiget saanud, kes vajasid tähelepanu ja Mina olen selline` olemist.
Marianne
23.09.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar