On üsna tavaline, et inimene elab erinevaid kriise läbi nii, et teised ei tea sellest midagi – mitte keegi ei näe seda – sellele ei ole kohta, kus sellest rääkida ja seda kogemust jagada. Inimene kõnnib teise inimesega kõrvu, kuid astub enese ja ka ühise jaoks olulised sammud üksinda – sellest teekonnast ei saa jagatud hetke ega ühte hoidmist – see on üksinda olemine ja eraldatus.
Isiklik kogemus ei lähenda koos olijaid, sest inimene käis, enese sees, ära – pealis pinnal oli ja toimis tavaline ja harjumuspärane, kuid tema sisse ei nähtud – seal seisis inimene teisest inimesest eraldi. Enese tegelikkust ta ei avanud, sest see oleks kohanud ükskõiksust ja vaikust või valeks nimetamist ja varjama kohustamist – tegele ise endaga.
Kriis tähendab, millegi olulise lõppemist – enam ei ole nii nagu oli/ enam ei saa sel moel nagu seni/ enam ei vali samal moel nagu senini. Kuigi kriis tähendab enese, kui inimese, kasvamist, siis see hetk on kogetav enesele haiget tegemise ja ise ennast vähendava kogemusena - pisarad, valu, kurbus – see on möödunuga hüvasti jätmine, sest see on isikliku puudutusena ja iseenda kaotusena kogetav aeg – Mina enam EI.
Inimesed, kes on samas ja inimesed, kes on olnud ühiseks nimetatud, ei ole kõiges samad – erinevad vanused, erinevad kogemused, erinevad mõistmised, erinevad eesmärgid. Erinevus saab olla ühine tugevus, kuid ka nõrkus – see oleneb sellest, mis on ühes olevate inimeste põhi – see on teadmine, miks koos ollakse – Mina rollina või Mina inimesena.
On sage, et rollidena koos olijad elavad oma inimeseks olemise elu mujal – nad ei sega ühte teisega kokku – nad mõistavad, et rollis olemine tähendab enese piiramist ja teise rolliga arvestamist ka siis, kui see ei ole enesele sobiv või vajalik. See on kogetav enese vabaduse ja õiguste piiramisena - see on põhjus, miks vajatakse ja otsitakse seda kohta, kus piiranguid on vähem ja vabadust on rohkem – see tähendab enesele sobivamat rolli või inimesena olemise võimalust.
Rollidest kinni pidamine on töö tegemine - töö tegemine tähendab, et soovitakse ja vajatakse sobivaid tingimusi – tasu selle eest, miks rollina kohal viibitakse või kohal käiakse – oluline on töö keskkond, seal valitsev kliima ja töö tegemiseks antav rahu. Oluline on, et kõik järgiksid samu põhimõtteid ja mustreid – ei ootaks ega tahaks rohkemat ega teist moodi - teisele tuleb anda teise rollile vajaminev – teist rolli kinnitav tähelepanu.
Olemas on infobaas - Mina olen see – minu ülesanded on need, minu kohustused on need, minu võimalused on need - Minule tagatu on see. Teine on see – tema ülesanded on need, tema kohustused on need, tema võimalused on need – Mina annan teisele vastu selle. Kõigile selge ja üheselt järgitav.
On tavaline, et perekonnad ja ka suguvõsad jäävad suletud Maailmadeks, sest inimeste areng toimub väljaspool seda – uus ja muutuv ja tegelikkus ei sulandu sujuvalt möödunuga ühte siis, kui see ei ole olnud tava. Rollid on alus ja rollidel põhineb. See, mis vaatab vastu filmidest ja on loetav raamatutest - see leiab aset, kõrvaliste pilkude eest, ka suletud uste taga.
„Võtame nüüd ennast kokku – sööme nüüd ühise lõunasöögi, räägime kokkulepitud teemadel, mängime samu mänge, järgime samu rituaale, peame teist tähtsaks – kui oleme selle ära teinud, siis oleme andnud endale teadmise, et Meil on kõik sama – Meil on kõik hästi. Seejärel saab igaüks minna sinna, kuhu tahab ja teha seda, mida tahab – elada teistesse puutumatult ja teisi puudutamata. Seda, kuni järgmise üle kinnituse saamise hetkeni.”
Sellise käitumise põhjus on see, et inimene tahab alles hoida seda, mis ja kuidas on tema jaoks olemas olnud – olla uuesti see roll, kes koges ja sai osa – olla oluline oma rolli pärast – lapsepõlve kordus/ lapse vanemana olemise kordus/ ühise tervikuna olemise kordus. Sellise käitumise põhjus on ka kohtustuse täitmine – Mina olen, järelikult Mina pean tegema seda ja olema sellisena kogetav selleks, et teine saaks oma rollile kinnituse.
Kuid juurte juurde tagasi minemise taga peitub ka enesega kohtumise vajadus. See on suletud ukse avamine ja möödunusse sisse astumine, kõige sellega, mis on vahepeal aset leidnud ja selgeks õpitud – kuidas enam EI ja kuidas nüüd Jaa. See on soov olla enesega üks – olla enese möödunuga sama inimene, uute teadmiste ja teistmoodi valimistega. Olla uuena samal moel vastu võetud ja tunnustatud.
Suletud Maailma tegelikkus tähendab seda, et – hoolimata vahetatud sõnumitest ja edastatud piltidest ja jagatud informatsioonist – ei ole ühist teekonda, punktist A punkti B ega seda, et need teadmised, milleni üks ja teine on kõndinud ja mida üks ja teine on mõistnud, võetaks kasutusele ühises. Suletud Maailm teeb võimatuks tegeliku enesega kooskõlas olemise, sest ühine ei ole oleva aja reaalsus, vaid möödunu kordus.
Need inimesed, kes suudavad ja tahavad ennast rolliks ja inimeseks eraldada, jätkavad möödunu kordamist ja kahe Maailma vahele piiride seadmist. Möödunu kordamine saab olla häiriv ja vähendav, kuid nad on valmis selle hinna maksma siis, kui nad saavad hea või talutava möödunu kogemise korduse. Nad teavad, et see kordus on piiritletud aeg, milles olemise eest tuleb maksta kindlaks määratud rollina olemisega – olla sobivana kogetav.
Need inimesed, kes on samastanud ennast, iseendale antud/ jäetud rolliga ja suudavad tagada sellisena väljendumise ja sellisele endale vajamineva tähelepanu, ei saa aru kahe Maailma erinevusest – nende jaoks on see üks ja seesama.
See tähendab, et tegelikkuses nad ei mõista inimeseks olemise põhi olemust – enese teadlikkus, enese selgus, enese tegelikkuse rollidest eraldamine ja iseenda sammude/ valikute/ osa olemise eest vastutuse võtmine – ka rollides oldud aja eest – ka selle iseendana oldud aja eest, mis ei näi olevat piiritletud ja millel on teiste inimeste isiklikke piire ületavad õigused.
Need inimesed, kes soovivad olla tegeliku iseendaga kooskõlas ja vähendada rollidesse surumise aega, teevad ennast nähtavaks ja annavad teada iseenda tegelikkusest – inimene on see, kes on teistega kontaktis ja inimene on see, kes täidab erinevatest rollidest tulenevaid ülesandeid. Seega on alus inimeste tasand - inimese olulisus, inimese kasvamine, inimese toetamine, inimesele tähelepanu pööramine.
Suletud Maailmad on valivad uue informatsiooni kohapealt – ei taheta seda, mis lõhuks selle, mis on kõigile harjumuspärane – seda isegi siis, kui ei olda rahul ega peeta õigeks. Vaikitakse, varjatakse, manipuleeritakse ja keeldutakse, sest uus informatsioon tähendab seda, et senine ei saa jätkuda – tuleb ise endale otsa vaadata ja enese tegude/ valikute eest vastutus võtta – kogu teekonna eest – ei saa vahepealset aega erinevate rollide taha peita ega rollipartneri kaela ajada – ise ollakse kõik oma sammud astunud.
Rollidele kindlaks jäävad inimesed ei ole valmis iseendaga kohtuma ja ise enda eest vastutust võtma – nad vajavad halli ala ja seda teist, kes säästaks, päästaks ja vastutaks – oleks süüdi ja annaks vajamineva. Inimene, kes ei vali enese selgust ja väldib teadlikkust, ei tule toime selle kõrval, kes on inimesena ja teeb teised inimesena nähtavaks – tema on see, kes ei nõustu rollidest tulenevate mustrite ja hierarhiaga ning teadliku ja tegeliku enese kaotamisega/ varjamisega.
On üsna tavaline, et inimeste ja rollide konfliktid viivad sinnamaani, et suletud Maailmad lähevad katki või astutakse nendest ise välja või lükatakse/ jäetakse neist välja. Valik oleneb sellest, millised jõujooned on mängus.
Kas on olemas need, kes jätkavad rollidena ja koonduvad selle ümber, kes süsteemi juhib – too annab rollidele tähenduse ja tähelepanu ning korrastab süsteemi – vale jäetakse välja.
Kas on olemas see, kes saab aru, et temale ei ole enam sealses kohta, sest ta ei ole nõus sellisel moel jätkama ja temaga ühinejaid ei ole – ta proovib läbi viia muutust ja selle suutmatuse järel tema ise lahkub.
Kas kogu Meie muutub olematuks, sest ei ole enam seda, kes oleks süsteemi algus – inimene on kasvanud oma rollist välja ja soovib/ ootab/ näeb/ kohtleb teisi inimestena – süsteem ei taastu, sest neil, kes tahavad jätkata rollidena, ei ole enam ühte siduvat nimetajat – ei ole seda, kes looks Meie ja annaks neile sellesse kuulumiseks vajamineva rolli ja sellele tähelepanu.
Olgu põhjus see või teine, tegemist on kriisiga – enese tasakaal on paigast ära – tuleb vastu võtta reaalsus ja leida uus teadmine, mille alusel ennast paigutada, kuhugi – paika tuleb panna kaugus senisest ja anda möödunule tähenduse - tähtsuse ja olulisuse vähendamine.
Välja lükkav ja välja jättev keskkond toimib edasi ilma selleta, keda enam ei vajatud – ilma temata jätkub mäng samadel alustel – see on kogetav nii nagu toda ei oleks olnudki või kasutatakse temaga seonduvat informatsiooni ühes olemise tugevdamiseks – ühine vaenlane on erinevaid ühendav põhjus. Otsa lõppenud Maailm tähendab, et kõik on laiali pillatud ja kõigil tuleb ise endaga toime tulla – enam ei ole kuhugi ega kellegi juurde tagasi minna, et Meie olla.
Välja astumine ja välja jätmine tähendab, et enam ei olda osa ja enam ei valita või ei saada anda osa – mis ei tähenda seda, et just see olekski tegelik valik – ühes olemisest ja ühisesse panustamisest võetaks osa siis, kui see oleks enesega kooskõlas – kuna see, seda ei ole, siis teeb iseenda/ teise otsus iseendale/ inimesele haiget – kaotatakse see, mida ei ole võimalik kompenseerida – enese teekond olulis(t)e inimes(t)ega ühes – enese algusest, oleva ajani välja – iseendale ja teis(t)ele nähtavaks tehtud teekond – Mina ja Meie.
On tavaline, et paigale jäänud möödunust lahkub laps – seda peetakse tema õiguseks ja seda nähakse normaalsusena. On ebatavalisem, et paigale jäänud möödunut püüab muuta vanem ja selle võimetust kohanuna, lahkub ta enese poolt loodust ja selle sammuga lõhub senise ära – tema oli see, kes lõi olema ja hoidis alles – kui tema enam seda ei tee, siis seda Maailma enam ei ole.
Vanem lõpetab Maailma siis, kui laps ei vaja enam seda, mis ja kuidas on vanemaga koos olemine – vanema roll muutub olematuks siis, kui ei ole enam last, kes seda rolli kinnitaks – vanem, kes on kasvanud oma rollist välja ja soovib, et laps teda inimesena kohtaks ja kohtleks, ei ole nõus jätkama, täpselt ja ainult, rollina – tema enese teadlikkus ja tema uus mõistmine on viinud teda vanast edasi – tema teab, et rolli piiratus vähendab inimest.
Inimene ei jäta inimest – rolli valinu saab jätta selle, kes ei ole nõus rollide mänguga. Laps saab öelda EI sellele vanemale, kes valib olla inimesena. Selline hetk on kogetav eksistentsiaalse kriisina – vanema roll tähendab väga pikka aega – sellega on harjutud – eriti siis, kui see on loomulik olemine ja enesele oluline – laps oli valik, mida ei ole kunagi kahetsetud.
Minul enam ei ole/ Mina enam ei saa – üks ajajärk on otsa saanud. Põhirolli partneri lahkumine, enese kõrvalt, on kui töö ja iseenda kaotus, sest korraga ei vajata enam seda, mis ja kuidas oli seni ega ka seda, mis on võimalik olevas ja tulevikus. Mis siis, et, inimesena, ollakse mõistnud enamat, ollakse valmis muutusteks, ollakse valmis möödunu harutamiseks, et ühendus toimiks tugevamini ja oleks parim võimalik, oleva aja teadlikkuse ja iseendaga kooskõlas olevana.
Rollile suunatud partner ei soovi kohtuda inimesega – temal on olemas mudel, kuidas tema on ja kuidas tema ei ole – temal on olemas teadmine, kuidas temaga ollakse ja kuidas temaga ei olda. See tähendab suletust – tegelikkusega kooskõlas areng ei ole selles kohas võimalik – see on mustri kordamine – sellesse vajatakse rolli täitjat ja rolli järgijat, et kogeda ennast vajamineval moel. Rollile pühendunu astub enese jaoks sobimatu inimese kõrvalt ära – nad ei ole samad.
Laps tahab proovida, kuidas on siis, kui kõik on ise enesele valitud – ka inimesed, tõekspidamised, väärtushinnangud, kohad, tegemised ja ühes olemised. See on tema valik ja tema teekond. Enesele iseoma infobaasi loomine – senist ei ole vaja, sest see on kellegi teise oma. Alustada tuleb uuest algusest - Mina ise alustan, siit kohast ja sellest ajast, oma teekonda – Mina ei vali enesega ühte, kellegi teise oma ja aega – kõnnin enesele valitud teel ja olen Mina Ise.
See Mina Ise, kes Maailma läheb ja sealses kõnnib, tahab ja vajab, et tema algus jääks temaga ühendatuks – tema algus peab olema sama möödunuga – see on koht, kuhu tema saab tagasi minna – see on koht, mis jääb tema jaoks alles – selles kohas saab ta olla Laps – seal on olemas inimene, kes teda selles rollis olevana näeb ja kohtleb.
See Laps on roll ja see laps on ka erinevas vanuses inimene – Laps saab tähelepanu ja pannkoogid ja peale puhumise ja toetuse ja ära kuulamise – tema on keskpunkt ja selle koha olulisim. See on tähelepanu laks – intensiivne ja sihipärane – dopamiin ja seorotoniin. Sellepärast ei saa kohtumine kesta liiga kaua ega olla tihe – vaja on enesele pööratud ootust, rõõmu, positiivsust – enesele olulise Mina olen selline` nägemist ja kogemist.
Kindlalt ja suunatult doseeritud koguse vajamine tähendab Last, kellel jäi möödunus sellisest kogemusest puudu – tal puudub rolli kinnitus või tal puudub tervikuna olemise kinnitus. Kuid see võib tähendada ka seda, et suure inimese olevikus ei ole tema jaoks olemas sellist kohta, kus ta sellise kogemuse ja olulise Mina` elamuse osaliseks saaks.
Olgu see üks või teine, kuid sellist kogemust vajav inimene ei taha ega saa lubada, et temale vajaminev muutuks – ta ei saa anda sinna kohta informatsiooni, mis teda teistsugusena näitaks ja teistsuguse reaktsiooni esile kutsuks – seega esineb ta rollina – Hea Lapsena/ Õige Lapsena/ Eduka Lapsena/ Vajava Lapsena/ Lõbusa Lapsena jne.
Tegelikust elust ja olust vaikimise valik näitab, et Laps ei vali ise olla ega vanemat näha ja kogeda inimesena. Tema ootab vanemalt vajaminevat väljendust ja seega annab ta selle tähelepanu, mis suunab vanemat oma rolli ülesandeid täitma ja väljendusi esitama. See, mis segab ja muudaks, see jääb kõrvale. Vajamineva doosi saanuna saab ühine aeg läbi – enam ei pea pingutama ega kohale jääma, kuid ta tuleb tagasi.
Sama saab teha ka vanem – vältida lapse elus olevaid teemasid ja tegelikkust ning suunata last, Lapse rolli, selleks, et saada Emana/ Isana olemise kogemus – Mina olen. Sellist kogemust vajab see vanem, kes on samastanud ennast oma rolliga ja sellest on saanud tema õigus, mida Laps peab samal moel alal hoidma ja tähelepanuga toitma nagu möödunus, siis kui see oli asjakohane.
Vahel on nii, et suureks kasvanud laps ei saa lubada, et temaga seonduv minevik muutuks siis, kui ta vajab selle ja sealses olija(te) kohta - teda, mingisse kindlasse rolli, kinnitavat informatsiooni. See tähendab, et tema ei saa näha vanemat, ise ennast ja nende ühist teekonda sellisena nagu see oli.
Tema vajab, et see oleks teda rollina näitav ja rolli kinnitav – tema on Väikene Laps, kes on Ohver/ Abitu/ Kaitsetu – vanem on vastutav Süüdlane, sest on olnud, lapse suhtes, Vägivaldne/ Vale.
See valik näitab, et laps, suureks kasvanu, ei vali ise olla ega vanemat näha ja kogeda inimesena – laps ei vali võtta vastutust enese teekonna eest ega vali mõista inimest, kes on temaga sama siis, kui tema ise näeb, kogeb ja teab ennast inimesena. Seni on tema info - Minule osaks saanu on Ema/ Isa pärast aset leidnud ja Ema/ Isa poolt põhjustatud.
Sama saab teha ka vanem siis, kui ta ei taha, et tema minevik muudaks tema olevikku – suureks kasvav/ suureks kasvanud laps ei tohi tuua välja neid külgi ja valikuid, mis ei ole ilusad ega head vaadata. Laps peab Lapse rollist kinni pidama - ta peab Vanemale kuuletuma ja osutama sellele, millisena on vanema rolli kandval inimesel hea ise ennast näha ja kogeda.
Ise ennast oma rolliga samastanud inimene omab informatsiooni, et temal on selleks õigus – temale kuuluva rolliga suheldakse sel moel, temale kuuluvat rolli koheldakse sellisel viisil, temale kuuluvale rollile tagatakse suunav ja tunnistav tähelepanu – vajamineval moel. See ei kuulu vaidluse alla – ollakse olemas, ollakse oldud olemas – see fakt kinnitab saamise õiguse ja andmise kohustuse.
Vastuseis, rollile, leiab aset siis, kui see on inimesele kitsas – teda on rohkem/ ta oskab rohkem/ ta teab ja näeb rohkem/ ta on huvitatud enese proovimisest ja tema minevik ei ole tema takistus – tema on sellega rahu teinud – ta ei häbene ega varja seda, sest ta teab, et just see näitab tema kasvamist.
See, et tema oli ja tema valis – ei tähenda, et tema enam on ja tema samal moel valib – astutud sammude korduse tegemata jätmine ja samasuguste valikute/ olemist/ väljenduste tegemise lõpetamine näitab teostatud muutust – enam ei ole vaja ega taha, sest inimene on enese tagajärgedest õppinud ja ise ennast mõistnud.
Rollina jätkamine tähendaks enese kahandamist – inimene teab, et temas on enamat, kuid rollis ei ole sellele võimalust, sest see on üleliigne ja asjakohatu. Senise ümberhindamine tähendab rõhu asetuse muutust – iseenda ümber sõnastamine ja iseoma väljenduste valimine. Tähelepanu läheb enesele ja iseendaga seonduvale – minu aeg, inimesena, iseendale. Aina enam ollakse ise esimesel kohal – ise saab valida, millal ja kuidas ning kus ja kas tulevad teised.
Inimesena kasvamine ja rollidest välja astumine tähendab senise enese kaotust – rollidel põhinevad suhted ei jää samaks – ka need, mida arvati püsivat, aegade algusest aegade lõpuni, ei jää samaks ega pruugi jääda alles siis, kui koos olnud näevad ja kogevad ise ennast ja Maailma erinevalt – erinev info ja erinevad eesmärgid.
Muutus on kogetav üksinda jäämisena siis, kui rolli kaaslane ei kõnni kaasa, vaid valib vana või teise tee. Sellel hetkel on ehmatus ja ärevus normaalsed reaktsioonid – kurbus ja viha samuti – isegi kadedus ja kibestumine – need on enesele teatavaks saanud info sõnumid, tunnete keeles.
Vee alla vajumine ja kõrgelt kukkumine – see tähendab, et on tasakaalutus – uus mõistmine kaotab senise kinnituse. Toimub pendli loomine – info, et aset leidev on ebanormaalne, raske, vägivaldne, ülekohtune – sunnib otsima lahendust – vaja on taastada ja kompenseerida, sest pendli teine ots – senini olnu, on normaalsus. Sellise info omamine lõhub inimest, sest temal on vaja saavutada normaalsus ehk see, mida ja kuidas enam ei ole.
Pendlis olemine tähendab, et kriis jätkub seni, kuni info on ühene ja tõene. Info – Aset leidev ja osaks saav on Minu reaalsus – see on selline kogemus, see oli/ on selline hetk. See teeb haiget ja puudutab, kuid see ei tähenda, et see oleks ebanormaalne ja selle vastu peab võitlema – ei ole vaja anda endale ülesannet, et peab kogemuse ellimineerima - olematuks tegema selleks, et enesele vastupidist kinnitav informatsioon anda/ tagada. Tegelikkus – ka sel moel on võimalik – ka sel moel saab olemas olla – ka sel moel saab osaks saada.
Kaotatud tasakaal taastub kiiremini, kui tugevus seisneb iseendas – Mina ise. Tasakaalutuse turbulents kestab, kui enese tugevus on seisnenud, milleski muus ja kelleski teises – RolliMina, kellel olid olemas võimalused, vahendid, lahendused, tähelepanu või enese laiendatud Mina – enesega sama, väljaspool iseennast – samal moel valiv, mõtlev, tegutsev – samad sihid ja samasugused tulemused – turvaline teine ehk ühine Maailm.
See rolliMina ja enese laiendatud Mina ei pruukinud, tegelikkuses, olla parimad, õigemad ja vajaminevad kogemused – muutuse vajadus ja muutusele suunatus näitab, et need ei olnud head ja õiged kogemused. Pigem oli see võimaluse ja uskumuse olemas olemine – kuna on olemas, siis võib saada olema – vajamineva kogemuse ootus tõi kaasa surve teisele, et too muutuks ja vajamineva annaks, siis ei pea ise muutuma ega kaotama.
Inimene kõnnib kriisist välja siis, kui ta võtab uue informatsiooni vastu ja enese oleva aluseks. Mõistmine - väljaspool mind ei ole Mina ega ole see Minu-le. Mõistmine – seda, mis ja kuidas oli, seda enam ei ole – on olemas informatsioon, mis lükkab senise teadmise ümber. Sellisele enesele, kes oldi enne, ei ole enam kohta – on olemas informatsioon, mis lükkab senise teadmise ümber.
Tasakaalutus tähendab, et korraga on enesel puudu ja äkki on ennast liiga – see on kohanemise aeg – ümber häälestamise ja ümber seadmise aeg. Kogemus – see oli selline aeg – see lõppes siia – edasine on vana lõpust uue loomine. See on teekond - kuidas ja milline olen Mina ise – iseendana.
Selle teekonna kõige raskemad hetked on vastuseta harjumused – enam ei saa ja enam ei ole, reaalsuses. Just nendes kohtades saabub mõistmine – see oli Minule oluline, see ka – kõik selle olen Mina kaotanud.
Ehmatava, kuid ka püsiva valu tundmine tähendab, et turvatunne kaob – kogetakse enese haavatavust ja tuntakse hirmu – see on loomulik, sest see on plaastri vahetus, paraneval haaval – see on haava lahti rebimine/ rebenemine ja puhastamine ja uuesti sidumine. Paranemine võtab aega.
Teadvustamine – valu on paranemise juures normaalne nähtus. Ette vaatlikus ja õrnakesena olemine ka. Paranemine on enese paremini tundmise poole kõndimine – iseendana olemine ja ise endale valimine tähendavad paremat enesetunnet. Uus normaalsus alles kujuneb – selle saab ise kujundada – ise saab valida enesele võimalik ja oluline, et öelda – see olen Mina – selles väljendun Mina – selle loon ja selle lõin Mina Ise - iseendale.
Suhtest välja astumine ja suhte kaotus on raske siis, kui ei saa ennast, ei uuel ega ka vanal moel, väljendada ja jagada – enam ei ole kuulumist ega ära kuulamist – ei ole tähelepanu. See, mis ja kuidas Minuga on, möödunu teist enam ei huvita ja temale ei loe - see on hingamist takistav kogemus.
Ka selles kohas on abi mõistmisest – enese jagamine on harjumus – see on suhtluse ja eneseabi vorm, sellisel moel ja sellises kohas, kuidas ja kus see võimalikuks osutub – see ei ole põhiõigus ega valesse ja ennast piiravasse suhtesse jäämise õigustus. See on vaatenurga vahetuse koht - Mina enam Ei - asemel seisab - Jah, Mina nüüd valin/ Jah, Mina saan sel moel/ Jah, Minul on olemas!
Marianne
04.08.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar