Aastate ja kümnete pikkusest peeglitaguses Maailmas olemise ajast välja astumine tähendab enese jaoks uut ja harjumatut mõtlemise viisi. Ennekõike tähendab see tegeliku iseenda piirjoonte ja sisu täpsustamist ja välja selgitamist. Samuti hõlmab see enesega seotud lugude ja legendide avamist ja nende mõtestamist – tegelikkusega kooskõlla viimist.
See teekond on vabastav, kuid samas ka valus – liiga palju valesid ja petmisi on sellel teekonnal osaks saanud. See on mõistmine, et – Minu valikud, teod ja olemised ei olnud, kunagi ega kusagil, lõplikud punktid, millest enam vabaks ei saa, vaid edasi viiv teekond. Minule antud ja minu kohta kasutusel olnud info ei olnud tõene, hea ega toetav – see oli mind vähendav ja see oligi selle eesmärgiga antud.
Möödunus kasutusel olnud infobaasi tuulutamine ja uue informatsiooni omandamine toob kaasa tasakaalu kaotuse – senised uskumused ja nendele toetuv põhi kaovad, sest uus teadmine loob uue aluse. See hetk, mil toimub oluline muutus, on tajutav füüsiliselt – keha ei seisa püsti – tasakaal on paigast ära. Uue teadmise mõistmise, vastu võtmise ja salvestamisega kaasnev tähendab, et inimene vajab aega, et tema pea ei käiks enam ringi ja keha oleks taas kontrollitav - tasakaalukeskus on paigas.
Kõige alus on teadlik Mina pilt – enesele uue ja tõese informatsiooni andmine - Mina olen õige ja olen olnud õige. Mina olen olnud see, kellel on olemas olnud see, mida sellele teisele anda, kes on Minu jaoks oluline olnud. Mina olen olnud suhteid hoidmas ja edasi viimas – see on olnud Minu tõde, tee ja töö. Minu poolt antud informatsioon on olnud õige ja vajalik, sest see on olnud mõeldud olulist hoidma.
Uskumine, et Mina olen enese jaoks olulise loo Vale osapool – oli Minule ette antud põhjendus, et tegeleksin ise endaga ega koormaks teist enesega ega ootaks enesele enamat, kui anda valiti – et peaksin seda normaalsuseks ja kingituseks, et oleksin tänulik ja alandlik ning tunneksin süüd, et teine ei saa Minule anda seda, mida tema ise ei vali ja mida temas ei ole. Olin süü tundmises meister, sest teadsin enese teema vastust – põhjus olin Mina ise.
Kõik see, mille teine tõi põhjenduseks – miks tema ei saa ja miks tema ei pea ja kuidas on Minu nõudmised valed – oli tema info iseendale – see oli tema valik põhjendusi, mille alusel olla ära tõestatult Õige. Sellepärast, et Sina – Sina oled Ei-keegi – Sina oled väärtusetu – Sind ei ole Minule vaja – Minul ei ole Sinule kohta – Sina ei olnud Minu valik!
Teine tõi välja enese tähtsuse – Ilma Minuta ei ole Sind olemas – Ilma Minuta oled Sina Ei-keegi - Ilma Minuta ei ole Sinul mitte midagi – Sinus endas ei ole väärtust! See tähendas informatsiooni, et teine andis ja kinnitas rolli – teine justkui lõi Minu olema ja andis Minule võimaluse, läbi tema olemas olemise, ise ennast kogeda ja nähtavaks teha. Teine andis teada, et tema on selles seotuses oluline – temale tuleb vastav tähelepanu pöörata.
Teise poolt antud roll ei olnud see, mis sidus tegelikkuses kokku, vaid tema poolt ette näidatud moel ja paika pandud piirides olev ja väljenduv RolliMina ning tänuks selle eest, et teine kohal oli ja oma osa täitis, tuli teda õigesti vaadata ja temale, sellist teda, tagasi peegeldada. Selles ei tohtinud olla vigu ega mööda laskmisi – teine pidi olema nõus sellega, millisena teda tohtis tähelepanuga avalikuks teha.
Mina olen Vale – oli käibel olev seletus sellele, miks ei olnud võimalik ega saanud koos olla ilma vägivallata ja suhet lõhkumata. Tegelik põhjus seisnes selles, et teise kaugus, Minust, ei olnud sama Minu omaga, teisest – Mina olin lähemal ja Minule oli see seotus olulisem.
Minu info ja sellele vastavuse ootus, teisele, olid teise jaoks sobimatud – tema andis sellest teada. Just selle info edastamise viis oligi vägivallana kogetav. Just sellepärast Mind ka Valeks nimetati. Olukord kestis, kuna teine koges enese jaoks väljapääsmatut olukorda. See tõi kaasa petmise – tahtmata osaleda, osa saada ja osa anda - suhe jätkus – jätkus sellekohase info ja kinnituse andmine, mis andis Minule aluse uskuda, et teine ise valib koos olemise Minuga.
Selle asemel oli teise kogemus ja tähendus - ebaõiglane ja ülekohtune – teine tundis kohustust ja sundust, kuid, kuna tema ise ei olnud valinud ega endale vajanud, siis seega ta ka ei panustanud selle jaoks, et temal endal oleks parem olnud – ta vältis, ta piiras, ta keelas.
Tõde seisnes selles, et temal endal ei saanud parem, kuna tema ei tahtnud ühes olemisse investeerida ega sealses, tegeliku iseendaga kooskõlas olevana, inimesena kasvada. Teine ei olnud nõus rollist lähemale lubama ega ennast, inimesena, nähtavaks tegema – see tõi kaasa selle, et tema kontrollis olukorda ja võttis ise endalt loomuliku vabaduse ära.
Tema koges ennast selle suhte vangina, kuid pidas ennast üleval vangivalvurina. Vangi valvur peab leidma endas omadused ja väljendused, et oma tööd edukalt sooritada - see toob esile jooned ja omadused, millele nüüd on olemas koht, kus esile tõusta ja põhjus, kuidas väljenduda.
Vangile omistatakse need jooned ja omadused, mis annavad valvuri poolt valitud väljendustele õiguse teoks saada. Valvuri teekond tähendab, et arendatud omadused ja väljendused saaavad tema tegelikkuse osadeks - tema jääb iseenda valede vangiks.
Tõde seisnes selles, et mitte olla see, kes on Vale ehk valeks nimetatud informatsiooni välja ütleja (Emal ei ole luba öelda, et tema oma Last ei taha/ Õel ei ole normaalne öelda, et tema oma Õde vihkab/ Lapsel ei ole õigust öelda, et tema oma Ema ei armasta) - seega teine väitis, et tema tahab koos olla, kuid Mina ei laskvat ja Mina ei mõistvat ega hindavat teise panust ja tahet – Mina süüdistavat alusetult, kui osutasin tegudele ja valikutele, mis tõid teise tegelikkuse nähtavale.
See vaatenurk tähendas, et Mina olin see, kes loo kohta vale info edastas. Kuigi teise ja Minu tegelikkus ei läinud tema sõnadega kokku, oli ja jäi Minu info valeks, sest see tõestas Minule ja teisele kuuluvat rolli - Vale valetas ja Õige rääkis ning osutas tõtt.
Peeglitaguselt maalt välja astumine - aus info ja kogemuse vastu võtmine – Mina olen see, keda ei valita/ Mind jäetakse kõrvale/ Mina ei ole oluline/ Mina ei ole Vale/ Mina olen enesele oluline – olemas oleva info alusel ei ole eluterve ega mõistlik ühes olemist valida, sest teine on see, keda selles suhtes ei ole – ei ole ka siis, kui ta käib kohal ja on nähtaval. Mina ei ole selle loo vale osapool – Mina soovisin alles hoida selle, mida teine tahtis ära lõhkuda - meil olid erinevad eesmärgid.
Koos olemise proovimine tähendab info välja andmist ja vastu võtmist, mille alusel enesele, selle suhte, sobivust kaaluda ja seejärel ise ennast, sellega seonduvalt, paika panna – see on normaalne tegevus. Vales kauguses asumine ja selle jätkumine tähendab, et lugu jääb tasakaalust välja – kusagil on rohkem, sest teisal on vähem – keegi panustab rohkem, sest teine panustab vähem - see, kes kasutab rohkem, annab tegelikkuses vähem, kuid ta näeb ja kogeb, et tema annab rohkem, kui ise vastu saab.
Eluterve ja tegelikkusele vastava suhte dünaamika muutuse teostamata jätmine viib konfliktini – teada olev, välja öeldav, vastu antav ja vastu võetav informatsioon ei ole aus, ühene ja üheselt mõistetav – keegi protestib vastu, keegi valetab, keegi vaikib. See toob kaasa selle, et enesele vajaliku muutuse tegemata jätmine projitseeritakse teisele – selles teises on konflikti põhjus ja enesele olulise kättesaamatus.
Konflikt, mis seisneb info vastu võitlemises, selle muutmisele kohustamises ja olulisest vaikimises, tähendab, et inimesed ei ole õppinud hoidma suhet, samal ajal, kui selles on enese jaoks oluline distants sees – teist ja ennast on õige suurus kogeda ja see ei lõhu suhet ära.
Mõistmine – selleks, et Minul endal oleks parem, siis teen Mina ise selle nimel tööd – annan endast teada ja ootan teise infot vastu – olen valmis koostööks. Selle jaoks, et suhtes sellega, kes koostööd ei tee ja enese infot ei jaga, oleks enesel parem, peab teine ennast Minu piiridest väljaspool hoidma – Mina ise annan teisele infot, et tema seda teaks, kuhu ta paigutub ja kuidas temaga seonduv kõlab.
Inimene, kes ei tee koostööd ega ava enese tegelikkust, annab oma informatsiooni edasi kaude – tunnete ja agressiivsuse ja vähendamise kaudu – ta ei ava oma suud tõele, rahus olles – ta teeb seda siis, kui ta tunneb ennast turvaliselt (avalikkuse ees, üleoleku saavutanuna, teda toetava tähelepanu saatel) – tema teeb seda moel, mis ei näita tema tegelikkust – see maskeerib tema kavatsused. See on, avatud ja ausast suhtlusest, erinev tasand.
Mõistmine - Mina ei pea ennast ära kaotama ja varjama, selleks, et teine suudaks/ tahaks/ valiks Minuga koos olemise. Teine suunab seda Mind, kes on tegeliku iseendaga kooskõlas olev, ära kaotama, selleks, et tagada enesele vajaminevate ja oluliste rollide kontakt, temale endale valitud moel ja piirides – see ei ole hea koos olemise tavale vastav ja ühist hoidev.
Need lapsed, kes ei saanud lapsepõlves enese piire, enesele vajalikul moel ja määral, välja öelda ja teostada – teevad seda suurena – see on enese jaoks vale ära lõhkumise kogemus, mida nad enesele vajavad – selleks, et enam ei oleks ja enam kogema ei peaks.
See tähendab, et nad ei ole õppinud, olemas olevat alles hoides, kõigiga arvestama, sest see ei ole sellist kogemust vajava lapse eesmärk. See tähendab, et nad lõhuvad suhet, enese tegelikku eesmärki peites ja nad teevad seda möödunu tundetasandil väljendudes. See ei loe, et neile alles ei jää või et nad haiget teevad või see ei ole üldse selline lugu.
See on Mina olen selline` kogemuse vajadus, kellega arvestatakse ja keda kuulatakse ja keda tähtsaks peetakse. See vajadus aktiveerub ja nõuab tähelepanu kohas, kus suureks kasvanud lapsele öeldakse Ei ja tema käest oodatakse tema enda tegude/ valikute/ olemiste eest vastutuse võtmist.
Vajadus ilmneb selles kohas, sest see on rolliMina kaotusena kogetav hetk – rolliMina teeb ennast nähtavaks ja teatavaks – see ei ole inimeste tasandi valimine, vaid rollidel põhinev Maailm. Selles kohas on inimeste kohta käiv info vale ja kõlbmatu.
Suhted katkevad, neid lõpetakse, neis olemine tehakse põrguks siis, kui inimene on iseenda ja oma rollidega konfliktis. Need, kes on olnud rolliMinana, väsivad sellisest iseendast – need, kes ei mõista ise ennast, lõhuvad suhte ära ja lähevad ära sinna, kus saavad olla enese jaoks õigema rolliMinana või olla terviklikumana – nad lähevad sinna, kus vanad jamad ei ole jalus.
Peeglitagusest Maailmast välja astumiseks - sulen oma silmad, panen kinni oma suu, katan oma kõrvad – kasutan seda informatsiooni, mis on Minul nüüd olemas – nüüd näen ja tean enese tegelikkust – kuidas ja kus teine paikneb ning mida ta mõtleb Minust.
See inimene, kes on Minu elus sellepärast, et anda endale kogemus – Mina olen selline` et vältida kogemust - Mina olen selline` - ei ole selle suhte tugevus ega ole kohal ausa iseendana – tema on saamas ja vältimas kindlat tähelepanu.
On olemas tähelepanu, mida ta vajab ja on olemas tähelepanu, mida ta ei taha kogeda - see teeb selle teise tähelepanust sõltuvaks - see tähendab, et ta on tähelepanu nimel valmis üheks ja teiseks. See on põhjus, miks tema ei tule toime Minu kõrval seismise ja olemisega ja ühisele teekonnale vaatamisega – Minu mätta otsast mõistetuna.
Kõrval seismine kaotab tähelepanu iseendale ja ühine vaatamine muudab tähelepanuga nähtavaks tehtut – see on hirmutav kogemus – kõrvuti seisjat ei ole eraldi olemas - teda ei ole enam samal moel olemas – temal ei ole olemas peegeldust, mille alusel ennast, enese jaoks vajalikul moel, luua.
Ilma vajamineva tähelepanuta on ta iseendana, kuid see mõjub alastuse ja ohtlikuna - ta on kaitsetu - rollide kaitsest ilma jäetud. Tema on ise, kuid samal ajal ka üks – ta on samas energias, ilma vahede ja eristuvate Minadeta.
Inimene, kes kardab uppuda ja varjudesse kaduda ning alasti tõena nähtaval olla, peab omama tähelepanu – kui ta ei saa seda seda, mida tema tahab, siis ta nõuab endale vajamineva – potentsiaalse tähelepanu võimaldaja jaoks on see kogetav vähendamise ja rolli surumisena, sest tema tähelepanu peab olema teise vajadustele vastav ega tohi sellest erineda ja teistmoodi kogemusi põhjustada – kuid, kui teine ei saa vajaminevat, siis ta jätab enese jaoks vale ja läheb mujale.
Seal, kus ei ole, sealt ei saa seda, mida sealses ei ole - inimene võib ja saab tahta ja nõuda ja igatseda, kuid see ei aita teda. Petetud laps on see, kellele on väidetud, et - tema jaoks vajaminev on olemas, kuid ta ei tunne seda ära - tema jaoks vajaminev on olemas, kuid tema saab selle siis, kui ta on Õige. See annab teada, et lapse info, iseenda ja temaga seonduva kohta, on vale - tema saab toetuda teise infole.
Õige ja Valena olemisele viitamine loob pendli, milles laps püüdleb enesele lubatu poole - see on vajadus, mis teeb teda sõltuvaks tähelepanust. Suhte partner on otsene ja kaudne vahend tähelepanu saamiseks. Tähelepanu teeb ärevaks ja sunnib esinema ja ennast esitama. Automaatselt käivitub Õigeks ja Valeks nimetamine – ei tohi nii, siis olen Vale – pean olema nii, siis olen Õige.
Enese moonutamine viib loo tasakaalust välja, sest inimene ei seisa iseendana – tema info iseenda kohta on vale – see tähendab, et see info, millele teine, temaga seotuna olles, toetub ja millega arvestab, on samuti vale – seega ei saa selle teise sammud olema õiged, ei enese ega valetaja suhtes. Lugu on vale mõlema jaoks, sest valesid samme keegi ei kompenseeri, sest ka vale info alusel astutud sammud viivad edasi ja loovad ühist, mis sobib üha vähem ja nõuab üha enam.
Manipuleeriva kasvatuse ja keskkonna tulemus on see, et inimesed on samastanud ennast iseendast loodud Õige Mina ja Vale Mina rolliga – sellepärast puudub, käsitlemist kogenud, inimesel enese teadlikkus ja vastutuse võtmise mõiste – valetav, teist vähendav ja agressiivne käitumine on lubatud siis, kui see on, Õige rolli juurde käiv, õige lahendus ja väljendus.
Erinevatel tasanditel teostuva suhte sees jääb energia erinevaks – vastandlikuks, valeks, eiravaks, allutavaks, ühendust lõhkuvaks, ahistavaks. Selles olija jaoks on oluline mõista - teise tähelepanu ei loo Mind – Mina olen enese väljendus. Valeks nimetamine annab teada, et teine on kogenud valet tähelepanu ja näeb, selle alusel, ise ennast, enese jaoks, valeks nimetatuna. See on laps, kes ei loo ennast ise, vaid sünnib ja kaob välise tähelepanu alusel - temale antud ja tema kohta käiva informatsiooni alusel.
Kui ühes olijate poolt ettevõetud sammude tulemus ei muutu, siis on ühele või mõlemale osapoolele seda tulemust vaja – kui suhe ei tugevne, siis on selles üks, kes ei taha seda ja seega ta ka ei panusta sellesse nii, et see oleks tema enda tugevus.
Tema jätab, markeerides suhet, teise üksinda seisma, sest tema ei kõnni ühist teed - sellest ka see üksinda jäetu kogemus, et Mina olen Vale – Mind on liiga palju, Mind on üle, Mina ei ulatu teiseni, Minu jaoks ei ole võimalik. Selline Vale Mina ei saa mitte kunagi teise jaoks Õigeks, sest siis peaks too teine oma eesmärgist lahti laskma ja tahtma seda, mida ja kuidas tema ei taha.
Kuid senikaua, kuni ta saab tähelepanu, mis tema vajadust täidab ja toidab või ta tahab säilitada endast infokogumit, et tema on selles kohas ja suhtes see, kes on Õige osapool - seni tema ise seda suhet ära ei lõpeta ega sellest välja ei astu ega enese tõde, ausalt ja rahus olevana, teatavaks ei tee - senikaua jääb ta suhte kaaslasele/ rolli partnerile valetama ja toda valeks nimetama ja tollele väitma, et tolle jaoks on olemas võimalus olla Õige.
Marianne
13.08.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar