Soomes on üsna tavaline, et kasutatakse seda, mis ja kuidas on olemas, enese huvides – teise teed, teise randa, teise maad, teise suvilat jne. Kui on juba olemas tee, mis viib, kellegi koju, siis saab osta sellest järgneva maa ja ehitada sinna maja ning kasutada teisele kuuluvat teed ja sõita ka läbi õue, kui tee kulgeb sealt ning oodata teiselt ka selle tee hooldust, autoga sõidetavas vormis.
Kui suvila on olemas ja omanikku kohal ei ole, siis saab sõita õuele ja suvitada nii nagu oleks enese oma. Metsaveoga seotud transpordi juht kasutab kellegi õueala siis, kui see täidab tema vajaduse. Mustikad korjataks õuelt ja selle äärest, sest siis ei pea kaugemale otsima minema. Jne. Võimalus, mis on olemas, annab võimaluse seda kasutada – mis siis, et piire ületades ja kokku leppimata.
Vajalikud õppetunnid tulevad ka koju kätte – piiride seadmine ja nendest kinni pidamine siis, kui enese info teatavaks tegemine tundub lahingu pidamise ja ennast hävitava kogemusena.
Inimese ebakindlus, sellisel hetkel, tuleb sellest, et tema ei ole kindel ja ühene enese infos – teda mõjutab tähelepanu iseendale - Kuidas mina nüüd ütlen ning ennast teatavaks ja nähtavaks teen – Minul ei ole õigust, teisele, sel moel vastata ja teise vastu teha – Minul ei ole õigust teise elu keerulisemaks teha ja temaga mitte arvestada – Mina olen siis halb ja ebaviisakas – kuid, kuhu jään selles loos Mina – kes mõtleb Minu peale ja kaitseb Minu huve siis, kui Mina ise vaikin ja seisan teise eest.
Ebakindluse sisu – see tuleb enesele pööratud tähelepanu kordusest – iseenda poolt, enesele antavast infost. Emotsionaalne häiritus - hirm ja ärevus tuleneb vastandlike infode kohtumisest – Mina ei taha seda, mis ja kuidas on, kuid - kuidas Mina olen nüüd selline, kes annab teisele teada ja jätab enesest maha jälje, et Mina olen teise suhtes hoolimatu ja teise vastu ülekohtune.
See on enese info, enese sees, sest väljas pool ennast ei ole seda teadmist teiseks pööravat informatsiooni - väline ei kinnita ega toeta enese õigust, iseendale. Seda eiratakse või see vaidlustatakse või see tehakse maha.
Tegelikkus – kogu loos on üks etapp vahelt ära jäänud – justkui oleks lugu alanud alles sealt, kus leiab aset piire ületavast teost teada andmine, selle lõpetamine ja piiride nähtav paika seadmine. Tegelikult algas lugu sealt, kus teine, kes andis oma teostatud teo ja valikuga või manipuleeriva käitumisega teada, et tema ei arvesta hea ühes olemise reeglitega.
Ei toimunud vastutuse võtmist – plaanidest teada andmist, loa küsimist, läbi rääkimisi, tagasi tõmbumist, ise lõpetamist ja vabanduse palumist - ei tehtud nähtavaks, et mõistetakse ja arvestatakse kogu olemas oleva informatsiooniga.
Ebakindlus tuleneb, sellises situatsioonis, samasugustes lugudes vastuseks kogetud reaktsioonidest – oli olemas see teine, kes astus, kontakti luues, esimese sammu, millele vastati märkust tegevalt, tingimusi esitavalt, Ei-d kasutades – seejärel selle teise emotsioonid vallandusid – Kuidas Sina teed Minule sel moel – kuidas Sina oled selline isekas – mis mõttes tuleb Sinuga arvestada – vaata, kes Sina selline oled – Mina ei arvesta Sinuga jne.
Selline vastus on sama väikese lapsega, kes ei mõtle ette ega hooli tagajärgedest – tema vastus ei lähtu tegelikkusest, vaid isiklikust puudutusest - Minu Mina sai haiget ja solvus, sest Mina ei saanud kinnitust senisele enesele. Laps omas informatsiooni, et temale on lubatud see, mida ja kuidas tema valib/ tahab/ vajab ja vajadusel saavutab ta, manipuleerimisega, Ei muutumise – kuid korraga ei pidanud senine Mina olen selline` enam paika – selle asemel oli olemas Mina olen selline`, kellena olemist ei tahtnud laps kogeda – see oli keegi, kelle tahtmisega ei arvestatud - ei arvestatud ka siis, kui see oli õigustatud või ei teinud teisele liiga või näis kuuluvat teise kohustuste sisse.
Enese kaotus tähendab, et laps kohtab piiride seadjat vaenlasena – see on keegi, kellega sisse harjunud muster ei tööta – see on keegi, keda ei saa, enese huvides, ära kasutada - see on keegi, kes ei pea lapse vajadusi oluliseks - see on keegi, kes on julm ja hülgav.
Ei-ga kohtumine on õppetund, et vajamineva/ soovitud tulemuseni/ kogemuseni jõudmiseks peab teisega arvestama ja teiselt luba küsima ja teisele, midagi lubama/ vastu andma. Laps ei ole nõus teisega arvestama enne, kui tema endaga on arvestatud – lapse tähtsus peab välja tulema ja püsima jääma – selles on informatsioon – Mina olen selline`, enesele vajamineval moel, sees. Vajaminev informatsioon kinnitab lapse teadmist, et järgmine kord talle Ei ei öelda - tema tahtmiste ja vajadustega arvestatakse.
Möödunu jäljed – anna oma mänguasju, jaga enesele kuuluvat, loobu oma soovist, arvesta teisega – vähenda ja kustuta ise ennast. Keegi teine otsustas enesele kuuluva ja ka enese üle – keegi teine lubas piire ületada ja keelas neid seada ja neist teada anda – Vanem ja targem annab ju järele - Sina oled vanem ja pead arvestama nooremaga - Sina juba said - Ega Sina ju ei ole selline – Siis Sina oled selline – Siis oled Sina kade laps/ halb õde/ isekas inimene jne.
Sellise info alusel tehtud tegu - enesele olulise ja vajaliku ära ja kasutada andmine, loobumine, katkestamine jne - ei ole enese oma - see on suunatud käsitlemisele allumine. Enesele kuuluva ja enesele võimaliku ning iseenda aja ja ressursside ära andmisest ja kasutada andmisest keeldumine ei tähenda kadedust ega ebasõbralikkust ega viisakusetust, vaid otsust, enesele teada oleva info alusel. Selline vastus on üsna tõene, kui enne on saadud informatsioon, kuidas teine valib käituda ilma kokkulepitud piirideta ja ka nende olemas olemise korral.
Teise teo nähtavaks tegemine ja enese otsuse teatavaks tegemine ei pea tähendama ennast arvustava ja hinnangut andva käitumise talumist ega käsule - teha ja anda ja olla ikkagi - kuuletumist. Arvustamine, hinnangu ja käsu andmine näitavad sel moel reageeriva inimese mõttemaailma ja väärtushinnanguid, kes, infoga manipuleerides, survestab ja osutab ettemääratud suunas.
Siis, kui inimene tahab seda, mis on teisel või vajab selle kasutamist, siis tuleb tal enesest teada anda ja küsida ning seejärel võtta vastu teadmine selle kohta, mis ja kuidas ja kas on võimalik. Kui seatakse tingimused või öeldakse Ei, siis tuleb seda aktsepteerida.
Möödunud aja ennast häirivad emotsioonid tähendavad ennast kustutavaid ja vähendavaid sõnumeid – Mina ei ole oluline – Minust ei sõltu – Mina pean taluma – Teisel on õigus - Teine on Minust tähtsam.
Tegelikkus – see ei ole Minu info – see on, kellegi teise oma, mis on Minu enda informatsiooni üle kirjutanud – Mina ei pea – Minul on õigus enese infole – Minul on õigus, ilma põhjendamisteta, EI-le - Minul on õigus läbi rääkimistele – siis, kui neid ei toimu, on Minul õigus ja vastutus oma tingimused ise välja öelda – siis, kui Minu tingimustega ei arvestata, siis on Minul õigus Minu vastutuses oleva ala piire (siia kuulun ka mina ise - minu füüsiline ja vaimne reaalsus) ületav tegevus lõpetada.
Kui on olemas tegu ja sõnadest ei aita, siis on vastus tegu – Ei! Lõpeta oma tegevus! Mine ära! See, mis ja kuidas saab siis edasi, ei ole Minu vastutus – see, et teine arvas ja arvestas, uskus ja tahtis, ilma küsimata ja vastust saamata – on tema enda vastutus lahendada oma teema, peale seda, kui selgus, et tema poolt valitud algne variant ei tööta.
Marianne
31.07.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar