Inimene ei leia, enese sees, rahu siis, kui tema kahestub – tema ise keelab endale, enese info alusel, vabana olemise. Inimese sees on vastuolulisus – temal on raske tunda rõõmu ja kergendust, vabanemise ja vabana olemise üle, kui ta samal ajal kogeb süütunnet ja kohustuse painet.
Iseenda takistamine tähendab, et enese sundimine – olema/ tegema teatud moel - on tugevam, kui enesele võimalik tegelikkus - Mina pean! Selle - Mina pean! - taga seisab - Sest muidu! - Mis muidu? - Muidu Mina ei ole selline, sest siis olen Mina selline!
See on pendel - inimene teab, et tema saab olla Õige ja tema saab olla Vale. Rõõmu ja vabaduse väljenduse vältimine annab teada, et selline valik on nimetatud kohatuks, sest sellised tunded/ selline seisund tunduvad nimetavat inimest valeks. Mina pean – olema selline! annab inimesele suuna, milline väljendus tagab tema Õigena olemise.
Vale - Mina olen selline` - on olemine inimesena, keda vaadatakse ja koheldakse ja nimetatakse halvustavalt, põlastavalt, valeks nimetatult, välja jätvalt, agressiivselt, vähendavalt, hülgavalt jne. See füüsiliselt kogetav tähelepanu, mis inimesele pööratakse, ei jäta kahtlust, millise reaktsiooni ta on põhjustanud ega peida seda, mida temale öelda tahetakse – Sina oled selline!!
Vastuolulisus tuleneb sellest, et inimese kasutuses olevas infobaasis on üks informatsioon üle kirjutatud, teisega, ja see teine info on olulisem esimesest – seda isegi siis, kui teine info teeb enesele haiget ja võtab endalt iseoma vabaduse. Vastuolulisus püsib, sest üle kirjutamine ei kaota ära seda, mis on teiste sõnade ja tähenduste taha varjule jäänud.
Sellise olukorra on põhjustanud kasvamine keskkonnas, kus enesele, iseendale teada oleva informatsiooni alusel, valitud valikud/ sammud/ olemised on olnud nimetatud valedeks - sellisel moel ei oleks tohtinud nähtaval olla, sel moel ei oleks tohtinud valida, sellist informatsiooni ei olnud õigus teatavaks teha – käibel oli teistsugune info, mille alusel suunati teistsuguste olemiste/ otsuste/ valikute tegemise poole.
Sellise olukorra on põhjustanud kasvamine keskkonnas, kus ühises kasutuses olev ja enesele kasutada antud informatsioon ei vastanud, kõiges, tegelikkusele – ei olnud olemas seda, mida väideti, et on – oli olemas see, mille kohta väideti, et seda ei ole. Ei olnud ühte ja selget kindlust, selle asemel oli ebamäärasus, valetama kohtustamine, vale tõeks tunnistama sundimine – see oli, erineval moel ja erineva sisuga infot edastades, inimese teadlikkusega manipuleerimine.
Enese informatsiooni üle kirjutamine tähendab, et pikajalise harjutamise tagajärjel, on inimene ise harjunud seda tegema. Inimesel on olemas informatsioon, mis annab temale teadmise – iseenda ja kellegi-millegi kohta – see info ootab kasutusele võtmist – selle alusel tuleb ise ennast ja enesega seonduvat tegelikkusega vastavusse viia. See tähendab, et inimene teeb ennast nähtavaks ja teatavaks – Mina valin/ Mina otsustan/ Mina tunnen/ Mina tean/ Mina vajan.
Informatsiooni ülekirjutamine tähendab, et nähtavaks ja teatavaks tegemine jäävad ära või saavad öeldud/ tehtud teistsugusel kujul, sest inimene ise võtab kasutusele teise informatsiooni. Sageli on see vastupidine – selle alusel ei ole inimesel õigust ega põhjust öelda välja ja teoks teha see, mida ta algselt soovis ja kuidas enesele vajas.
Pikaajaline informatsiooni ülekirjutamine viib automaatsuseni – enese informatsiooni teadvustamine jääb vahepealt ära. Inimene võtab, esimese asjana, kasutusele selle teise info, mis teda, ennast ümbritsevas keskkonnas, Õigeks tunnistab. Selle alusel teeb ta oma teod ja valikud – sel moel avalikustab ja kinnitab ta õige informatsiooni.
Huvitaval kombel ei too see, Õigena olemine ja selle poole püüdlemine, kaasa rahu ja iseenda õigena kogemist. Põhjuseks on see, et inimesele teada olevad infod on omavahel konfliktis – enese info on olemas ka siis, kui inimene seda ei teadvusta ega tõeks tunnista ega kasutusele võta.
Kui siis, ühel hetkel, otsustab inimene, enese info alusel, ennast nähtavaks ja teatavaks teha või õnnetul kombel eksides, kõigile teada olevale informatsioonile tuginedes, seda teha ning seejärel antakse talle teada tulemus – tema on valeks nimetatud, siis ta ei ole selle otsusega nõus või ta kahtleb selles, kuid tema ise ei luba enesel protestida või temal ei lasta seda teha, sest mõlema poole otsus on ühene – inimese info oli vale – temal ei olnud luba ega põhjust sel moel esile tõusta ja enesele tähelepanu tahta ega kellelegi/ millelegi tähelepanu pöörata.
Valeks nimetatud info kohta infot saades, usub inimene, et tema ise oli enese nähtavaks ja teatavaks tegemise tulemusel katki läinud suhte põhjus - Mina ei osanud suhet hoida - sest Mina olin vale - kuna rääkisin asjadest, mida kuulda ei tahetud – kuna tahtsin teisiti, kui see, mis oli seni – siis selgus, et sellise moel käituva/ valiva Minuga ei tahetud/ ei saadud koos olla. Põhjuseks toodi – Sellepärast, et Sina oled selline` - Sina ise rikkusid Meie suhte ära!
See on huvitav – Miks ausa ja tõelise iseendaga ei taheta/ ei saada koos olla? Miks valeks nimetatu peab oma olemist/ väljendust vahetama, ise ennast varjama ja iseenda/ teise/ ühise kohta paika pidavat informatsiooni mitte välja ütlema? Miks alles siis ja senikaua saab temaga koos olla, kui ta kasutab ja edastab informatsiooni, mis on selles keskkonnas tõeseks nimetatud – seda ka siis, kui see seda tegelikkuses ei ole?
Vajadus tähendab, enese jaoks olulise, puudust selles kohas, kus tegelikkus ei ole enesega kooskõlas. Vajadus toob kaasa sõltuvuse sellest, kes või mis saab vajaduse täita. See on keegi, kes ise on andnud informatsiooni, et tema peab seda tegema/ saab seda täita. Vajadus saab olema ja selle puudu jäämise tunde kogemine jätkub, sest seda lubadust ei ole täidetud.
Vajadus on informatsioon selle kohta, et seda, mida inimene ootab, ei ole tema jaoks selles konkreetses kohas/ suhtes olemas. See on eri jutt ja vaidlus, kas inimene peab saama ja kas tal on õigus/ põhjus saada ning teisel kohustus/ põhjus anda/ tagada – see ei ole selles kohas peamine, sest see väitlus pikendab enese agooniat.
Oluline on olemas oleva informatsiooni vastu võtmine ja sellest järelduste tegemine ning selle kasutusse võtmine. Selles kohas see konks sees ongi – inimene nimetab olemas oleva teabe valeks - st millekski selliseks, mida ei pea tõsiselt võtma ja seega ta ei arvesta sellega, sest see justkui ei käi tema kohta.
Õigupoolest ta küll arvestab, kuid ei otseses mõttes – inimene, vajades enesele lubatut – iseenda ja/ või teise inimese poolt – tõestab ise endale ja ka teisele/ teistele, kuidas temale teatavaks saanud tegelikkus on tema teadmiste alusel vale – see tuleb ümber teha, sest temale on lubatud teistsugune tegelikkus.
Seega elab ja tegutseb inimene nii nagu tema enda informatsioon talle teed näitab - inimene jätkab nii nagu valeks nimetatud info oleks juba õigeks tehtud – mis siis, et tema seda tulemust kogeda ei saa või saab, kuid ei püsivalt. Inimene jätkab oma sammude, valikute ja iseenda teoks ja nähtavaks tegemist nii nagu oleks nende aluseks kindlalt paigas püsiv ja tõeseks tunnistatud informatsioon.
Inimene teeb seda uskudes ja lootes, et see on tõsi, kuid inimese tõde ei ole sama tegelikkusega – ikka ja jälle tuleb välja, et vastuolud on sees ja vahed on vahel. See tähendab, et inimene vajab enesele vajaminevale iseendale kinnitust – selle peab andma seesama, kelle poolt antud informatsiooni on inimene valeks nimetanud. Selle jaoks, et inimene saaks selle, mida tema vajab – peaks teine temale valetama.
Inimese soov - täita enese vajadus – anda iseendale vajaminev ja oluline kogemus – tähendab soovi hoida ja toetada ennast, et vältida haiget saamist, hirmu, kaotust, iseenda ja oma elu peegeldust. Vajamineva info puudu jäämise lahendab ta, enesele vajaliku, enesele ette kujutamisega.
Kuna tegelikkus on erinev enesele ette kujutatust, siis annab see erinevus endast teada – seal, kuhu inimene astub, ei ole tema jaoks pidavat pinda – seal, kuhu inimene toetub, ei ole tema jaoks tugevat õlga – seal, kus peaks olema uks, on kõva ja külm sein – seal, kus peaks olema tõde, on erineval moel maskeeritud valed.
Vale info alusel tehtud sammud ei ole kooskõlas tegelikkusega – inimene ei saa iseendale kinnitust – ta saab kinnituse sellele informatsioonile, mille ta on valeks nimetanud. Enesele kasutada antud teabe erinevus toob kaasa emotsioonide tulva – erinevad tunded toovad erinevaid sõnumeid. Nende alusel kogeb inimene ennast erineval moel – kurvana, hüljatuna, solvatuna, vihasena, kadedana, hirmununa jne.
Tunded tähendavad erinimelisi energiaid, mis häirivad inimese rahu ja tasakaalu. Kõige selle segaduse teed viivad, selles kohas/ suhtes, aktiivsena oleva vajaduseni. Täitmata vajadus toob kaasa sõltuvuse sellest, mis aitab enese emotsionaalset fooni rahustada ja tähelepanu teisale suunata. See kõik on kaasnev sellega, millega ei tegeleta, kuid sellest, ülejäänust, saab ennast häiriv reaalsus.
Ennast häiriva seisundi lahendust näeb inimene enese jaoks Olulises Teises – enese jaoks tähtsaks nimetatud teises, kelle käes on võime muuta inimesega seonduvat – inimene ootab, sellelt teiselt inimeselt, oma vajaduse täidetust, mille on põhjustanud selle sama inimese poolt andmata jäetu.
Kuigi see sama inimene on teatavaks teinud ja mitmeid kordi üle kinnitanud, et tema, oma vajadusest sõltuva, teise inimese vajadust täitmas ei ole – siis, hoolimata sellest, on täitmata vajadust kogev inimene enesele ise teada andnud, et tema on saamas vajamineva - tal on selle jaoks info olemas – nii enese poolt, iseendale kasutamiseks antu, kuid ka sellesama teise poolt teatavaks ja nähtavaks tehtuna ning ka suhte jätkumine – senisel tasemel ja senistes raamides, on andnud selleks aluse.
Oluline Teine – see on keegi, kellega ise ennast ja enesele olulist jagada, et sel moel avatud ühendus luua ja üheks saada. Ei saa ühendust luua sellega, kes ja mis ei ole sama enesega. See on tõsine erinevus, kui ühes olemise ja elamise eesmärgid ning valikuid ja samme suunavad väärtushinnangud on erinevad – seda enam, kui need on vastandlikud.
Enese olulisus – enesest loodud Mina pildi loomisel ja alles hoidmisel ja täiendamisel saab määravaks see, mil moel ja millisena ja miks ja kas ollakse – seda, nii iseenda, kuid ka Olulise Teisega suhtes olles - nii iseenda, kui ka teise jaoks oluline. Enese loomisel saab määravaks see, kas olulisus seisneb inimeste tasandil olijana või rollide mängus esinevana.
See laps, kes on kogenud, et tema ei ole tähtis iseendana, vaid temale on tähendus antud – on ootus ja on vajadus, millele oodatakse vastavust – see laps saab enese kasutusse informatsiooni, et tema, eheda ja ausa iseendana, ei ole oluline.
See tähendab, et ei ole oluline inimese kasvamise teekond, vaid tema valmis olek ja täpsus – temale antud informatsiooni alusel – muutumine/ muutmine sellele vastavaks. Läbiva joone säilitamiseks ei ole vahet, kas see info on antud paremate või vähendavate kaalutluste alusel – siis, kui ühendav detail on ebakõla loomine tegeliku iseenda ja enese väljenduse vahel – siis on tegemist rollina olema kohustamisega.
See olulisus, mis lapsele määratakse ja, mida temale väljendatakse, seisneb teise inimese hinnangus, selle sama teise inimese vajaduste täidetusele. See on kasvamine keskkonnas ja põhi mõtte alusel – Kui oled see/ oled selline – Minu jaoks/ Minu vastu õige - siis saad sellena/ sellele olemise vastava – kui ei, siis Mina ei vali Sind – siis ei ole Mind, Sinu jaoks, Sinule vajamineval moel olemas.
Selles sõnumis on ühes olemise mõtet ja põhjust kaotav info sees – vajaminevat ei tagata, ilma tingimusteta, selles suhtes, mida aktiivselt teostatakse ja millele ei ole alternatiivi. See tähendab, et see on laiendatud rollide ühendus – algne tähendus on saanud lisandi, mis annab õiguse valida, mida antakse ja kuidas seda tehakse ja millisena ollakse.
Laiendatud põhiroll tähendab, et inimene ei ole seda rolli ja/ või seda konkreetset rollipartnerit ise endale valinud - st ta ei saa, enesele vajaminevat/ enesega kooskõlas olevat, muudatust teha ega partnerit välja vahetada ega temast lahti öelda – seega peab ta oma kohal olema ja rollipartnerile vastama, sest tema on kohtustatud seda tegema ja seega puudub tal väljapääs.
On selge, et tema ei ole selle suhte tugevus, vaid nõrkus, sest see on olukorra ära kasutamine – tema kogeb, et teda kasutatakse ära – tema on andnud oma info (kaude, moonutatult, kuid ka otse), et tema ei taha, ja tema ei ole teise poolt oodatud ja teisele vajamineval moel, kuid see teine ei arvesta selle informatsiooniga, vaid nimetab selle valeks ja ootab selle muutmist.
Ka seda inimest, kes ootab rollipartnerilt seda, mida see rollisuhe võimaldab ja mida partner on talle lubanud – siis, kui oled õige, siis on võimalik – ka seda inimest kasutatakse ära – see inimene võimaldab, oma rolli partnerile, vajamineva tähelepanu – näitab/ tõestab/ tunnustab tolle Mina olen selline` vajamineval moel olemist.
Täitmata vajadust täita lubavasse näilisusse uskumine tagab Olulisele Teisele suunatud tähelepanu – see on tõestus, et tema on see, kes on oluline. Senikaua, kuni vajamineva tähelepanu saamine on võimalik ja vajalik, Oluline Teine seda suhet ära ei lõpeta – ta võib panna selle pausile, kuid seda infot, et tema enam Ei – tema ise, selgelt ja üheselt ja lõpetavalt, ei anna. Kuid ta vihjab ja heidab lauseid, et see samm on võimalik ja ta võtab selle ette siis, kui .. - see info muudab oma vajadusest sõltuva kuulekaks.
Senikaua, kuni info – saad vajamineva siis, kui – on olemas, senikaua ei lõpeta seda suhet ära ka see, kes ootab ühendavale rollisidemele vastavust. Teades, teise poolt osutatud võimalust, elab ta hirmus, et teine lõpetab suhte. See teadmine mõjub laastavalt – Mina enam ei saa, Minul enam ei ole - mõjub nii nagu iseennast enam ei oleks.
See on väga väikese lapse hirm, kellel puudub informatsioon selle kohta, mis saab temast siis, kui temale kuuluvat laiendatud Mina ei ole enam tema jaoks olemas. Tegelikkuses on tal kaotuse kogemus juba olemas – sellel hetkel sai ta haiget, koges üksindust, tundis hirmu, rollipartner vahetas oma rolli – hilisemas ajas kardab ta selle hetke kordust.
Hirm tähendab enese kaitset ja suletust – seega ei saa sellesse olukorda uut informatsiooni juurde anda – inimene ise ei saa anda endale teadmist, et tema ise jääb alles ja tema ise saab hakkama – see oli selline kogemus, mille käistlemiseks puudus temal, kui lapsel, teadlikkus ja lahenduseks jäi tal vajaka ressurssidest.
Selle kogemuse hetkel oli tema lahendus rollide ühendus – temale teada olev informatsioon - Mina olen olemas – Oluline Teine on olemas – Meie oleme seotud – Oluline Teine täidab Minu vajadused = Mina olen tema jaoks oluline. Uue informatsiooni lisandumine – Oluline Teine on Minuga seotud – Oluline Teine ei täida Minu vajadusi – Oluline Teine ise põhjustas segadust tekitava ja hirmutundega täidetud kogemuse = Mina ei ole Olulise Teise jaoks oluline.
See oli senist teadmist kummutav info – see oli vastuoluline olukord, millega väikene laps toime ei tulnud. Kuigi see kogemus ei olnud komistus, vaid korduvat kinnitust saav teadmine, siis nimetas laps selle informatsiooni valeks – välised parameetrid ju püsisid, õigeid tegusid ju tehti ja temale ju öeldi, et temale vajaminev on olemas ning siis, kui ta koges vägivalda – nägi enese olulisuse puudumist, siis talle öeldi, et tema on oluline – kuna temale pööratakse hoidev ja ühte võttev tähelepanu siis, kui tema on õige – see tähendab, et teda ei kohelda vähendavalt ega vägivaldsel moel siis, kui ta tunnistab ja tõestab, et Oluline Teine, on selles suhtepaaris/ selles keskkonnas, Olulisim.
Kaks inimest, kellel üks ja seesama vajadus – saada kinnitus Mina olen oluline` olemisele. Üks oli laps, kelle vajadust eirati – teine oli täiskasvanu, kelle sees oli väikese lapse täitmata jäänud vajadus – selles kohas, kus sama vajadus ootas õiget tähelepanu, leidis aset olulisuse tõestamine – suure inimese kasutuses oli enam võimalusi ja lahendusi, kui lapsel – suur saavutas vajamineva.
Suur inimene ei saanud kunagi täidetud ega lõpetanud, sest tema ei mõistnud enese loo olemust. Tema oli oluline – olulisim kogu Maailmas - laps andis temale sellest teada. Sellest suurele ei piisanud, sest tema enese olulisus kadus siis, kui laps ei olnud kuulekas ja vastustas vanema teabe – laps muutis vanemale pööratud tähelepanu ja andis teada, et tema ise on oluline- iseendale - ja ta ootab sellele informatsioonile vanema poolset kinnitust.
Lapse ehedus ja tõde ei ulatunud suure inimese südameni, sest too oli selgeks õppinud rollide Maailma tõe – oluline on ainult see üks, kes omab rolli, mis on, tõestatult, teisest üle. Suure inimese möödunud aja kogemus andis temale teada, et temal puudus inimesena olulisus – teda koheldi rollina, kes pidi tõestama ja tunnistama, kellegi teise rolli tähtsust. Temast enesest ei piisanud ja tema enda informatsiooni ei kuulatud.
Ise ennast rolliga samastanud inimene kaotab oma olulisuse siis, kui lugu läheb inimeste tasandile – see on koht, kus temale vajaminev informatsioon on puudu – seega tahab ta tagasi sinna, kus tema ise saab endale olulisuse tagada – see on rollide Maailm, milles erineva info alusel suunata, kellena teda nähakse ja kuidas teda koheldakse.
See on inimene, kes ei taha teada ega tunnistada seda, kuidas teda on kogeda ega seda, et ta ei näe lapses inimest ja enesega sama – tema ei ole lapsega võrdne – laps on vähem. Rolliga samastumine tähendab, et lapsel tuleb edastada informatsioon, mis on rollile kohane ja pöörata tähelepanu, mis on rollile määratud. See tähendab, et lapsel tuleb vaikida sellest, mis ei ole asjakohane – lapsel tuleb vaikida tegelikkusest ja nõustuda käibel oleva tõega.
Lapse poolt omaks võetu - Mina pean, sest muidu Mina olen Vale! – selle kohustuse taga seisab põhjus - suure inimese info töötlemise protsess - Sina pead, sest muidu Mina olen Vale – Mina ei taha Vale olla – tee Mind õigeks – kinnita Mind, Minuna – selle rollina, kellena partnerina Mina Sind kohtlen – Sina oled kohustatud seda tegema, sest Sina oled vähem.
Vanem annab lapsele temale kuuluvast kohast ja ülesandest teada – Sina oled Vale – tee lugu õigeks! Pikaajalise vägivaldse ja vähendava käsitlemise osaliseks saanuna on laps selle informatsiooni omaks võtnud ja ise enda info üle kirjutanud. Seega võtab ta, ka suureks kasvanuna, rollide Maailmaga kokku puutudes/ selles osaledes - automaatselt kasutusele pealmise info ja jätab kasutamata enese oma.
Rollide Maailma valinu kasvatab üles rollide Maailma kuuluva, sest kontakt toimub ja toimib rollide tasandil. See toob kaasa mustri jätkumise – enese elu lahendatakse rollide keeles ja rollidele toetudes. See toob kaasa selle, et inimesed kogevad üksindust, külmust, väärtusetust – koos olemine ei ole ehe ega puuduta südant.
See toob kaasa selle, et inimesed ei tule toime tegeliku iseenda kohta käiva informatsiooniga – eriti siis, kui see on, millelegi konkreetsele osutav – seda informatsiooni ei saa olemas ega nähtaval olla – see muudab suhtumist ja kohustab vaatama enese sisse. See tegevus ei käi rollide Maailma juurde, sest inimese sees olev ei kinnita seda nägu ja tegu, millele ta välises tähelepanu vajab ja saab.
Rollide Maailmast hammaste ja küüntega kinnihoidva inimese taga seisab tema täitumata vajadus - Minu ja Olulise Teise roll ei määra Minuga seonduvat ja Minule osaks saavat -Teine on Minuga koos Minu enda pärast – Mina, iseendana, olen temale oluline.
Selliste inimeste minevikus on informatsioon, mille nad on valeks nimetanud ja nende sisse on jäänud ootus, et see muutub/ seda muudetakse – oleva aja teadlikkusega info töötlemine avab möödunud aja emotsioonid – need on lukustatud mälestused, mille sisse on salvestatud enese aja lugu.
Vajamineva muutuse ootus tähendab, et tegelikkusele vastav otsus on tegemata jäetud – ei ole olemas seda Mina Ise, kellel on oskused, lahendused, omadused, teadmised, ressursid - sest on olemas Oluline Teine, kes peab tagama, andma, leidma, lahendama. Ootuses ootamine tähendab, et enese elu tuleb enesele elatavaks teha - peab teadma oma kohta ning peab kasutama Olulisele Teisele sobivat vaatenurka/ informatsiooni/ tähelepanu.
See, lõpule viivamata protsess, on energeetiline paigalseis – olemas oleva teadmise kasutamine ilma, et sellest kohast edasi kasvatakse. Ajas lugu kordub, mis toob taaskordse kinnituse juba teada olevale - samasuguse info juurde lisamine süvendab vajadust ja selle sügavust – olukord näib väljapääsuta.
See on loogiline – senikaua, kuni inimene on suletud ja ennast kaitsmas, ta ei ole avatud uuele informatsioonile ega vana info avamisele. Enese kaitse tähendab, et inimene on suletud infole – ta ei taha Valele infole kinnitust saada, kuid ta ei taha ka uut teadmist vastu võtta, sest see muudaks tema lugu – teadmist iseendast – temas on hirm, et tema osutubki Valeks – temal tuleb tunnistada, et tema ise põhjustas enesele osaks saava.
Seega ei mõista inimene, et tema hirm seisneb igavikulises lõpplikkuses – tema ei suuda oma lugu muuta – tema ei suuda enesele osaks saavat muuta - tema jääb Valeks. See hirm põhineb rollide Maailma tõel ja automaatsuses – Mina olen Vale siis, kui Minu Õigele Minale ei ole tähelepanu.
See hirm põhineb korduvatel kogemustel – inimene oli ja jäi Valeks, sest Oluline Teine ei näinud ega näidanud teda Õigena. Selles keskkonnas käibel olnud ja Olulise Teise poolt kasutada antud informatsioon andis ikka ja jälle teada, et inimene on see, kes on selles suhtes Vale.
Sõrmitsedes oma tundeid, vaadeldes oma mõtteid – lase nad vabaks – sõnumid on kohale jõudnud. Tunded kaasnesid selle informatsiooniga, mida lapse mõistus ei suutnud vastu võtta – Jah, tema, inimesena, ei olnud oma Emale/ Isale oluline – too oli võimeline valima iseenda – too oli võimeline, vajamineva RolliMina nimel - lapsele haiget tegema, last Valeks nimetama, last ära saatma, last ära tapma – seda, kuni lõpuni välja.
Lapse loogika – kui Minu Ema/ Minu Isa Mind ei tahtnud, siis ei ole Minus väärtust – siis ei ole Mina oluline. See, et teine, inimesena, tegi oma valikud – ei tähenda, et lapse olulisus ja väärtus ära kadus. See on taaskord rollide Maailmas kehtiv informatsioon – teine annab olulisuse, teine määrab väärtuse, teine annab elule ja olemisele õiguse – ilma Olulise Teiseta ollakse Ei-keegi – ollakse tühine.
Selle informatsiooni omamine toob kaasa tagajärjed - enesele valitud elu ja teekonna ja iseenda olemas olemise üle rõõmustamine ei ole kohane ega õige – Minust endast ei piisa, et see väide oleks tõene – vaja on Olulise Teise tähelepanu poolt teostatud püsivat ja ühest tõestust. Rollide Maailm seda tõestust ei anna – seal saab selle, alles ja ainult, siis, kui olla Õige - aga see ei tähenda iseendana olemist.
On loomulik, et rollide Maailm on harjumuspärane ja omane ning ilma tähelepanuta jäämine kordab möödunut – sedasama aega, mil olemas olemist eirati ja ühisest välja jäeti – olematuks muudeti ja tühiseks nimetati. Ilma tähelepanuta jäämine ja seismine on raske ja hirmutav - see on ära kadumise ja tühisena ja kasutuna kogetav hetk. See on vastuseta seisund - Milline Mina olen mina siis, kui Mina ei olegi selline ega selline ega selline - st keegi ei vaata ega näe Mind ega tee Mind, Minule endale, nähtavaks.
Inimeste Maailmas olija teadlikkus - Mina tean, millist hinda tuleb rollide Maailmas olemise eest maksta – tegelikku ennast tuleb varjata, vähendada ja muuta. Enese selgusest tulenev tõde – Mina ei ole ega ole olnud see, kes lõhub suhteid – Mina olen see, kes ei jätkanud valetamist – Mina olen see, kes toob tegelikkuse nähtavale ning räägib olemas olevast ja tehtust nii nagu see on olemas ja nii nagu see on tehtud.
Mina olen see, kes annab teada, et rollide Maailma väline elu on olemas - kunagised sammud ja olemised ja valikud ei määra inimest olema ega anna aluse tema kohtlemiseks ega anna õigust temasse vähendavalt suhtumiseks - inimese teekond, möödunust olevasse, näitab inimese, inimesena, kasvamist.
Marianne
15.08.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar