Sarnane otsib ja leiab sarnase, sest sarnase teema on sama iseendaga. See inimene, kellel on aktiivne vajadus (saab olla ka suletud olekus), mis ootab täidetust – see inimene leiab selle teise, kellel on samasugune teema – ka temal on vajadus, mis ootab täidetust.
Heal juhul nad täiendavad teineteist – teise vajadus annab enesele vajamineva võimaluse. Halvemal juhul on inimesel vajadus, mis ei ole teise tee ega teema, kuid teine teeb selle enese looks, sest see hoiab koos elamise ja koos olemise rahu poole peal – sel moel saab teisest kaassõltlane. Halval juhul on mõlemal vajadus, mis annab endast märku, kuid jääb rahuldamata – see tähendab, et võimalus on, kuid tulemust ei ole.
Enese vajadusest sõltuvad inimesed on leidlikud – nad annavad ise endale lahenduse – nad kasutavad seda, kes on nendega sama, kuid keda saab vähendada – nad osutavad sellele teisele ja edastavad tollele informatsiooni, mille alusel see teine peab olema koheldav ja kogetav sellisel moel, et see tagab vajamineva enese kogemise.
Kui otsene survestamine ei aita, siis tehakse seda kaude ja suuremalt - antakse vajalik info ümbritsevasse keskkonda ja otsitakse sealt tuge - tavaliselt leiab see lahendus eduka lõpu. Nüüd on olemas kordades suurem informatiivne tähelepanu, mis sunnib vähendatu kindlasse rööpasse.
Vajadust omavad ja vajadust täitvad inimesed on ühe ja sama loo osad – üks saab, sest teine annab – sel moel saab üks endale vajamineva, kuid teine elab ja toimetab ja täidab enesele antud ülesannet, selles lootuses ja ootuses, et ka tema saab endale vajamineva.
Enesele pööratud tähelepanu alusel ühendatuse nägemine tähendabki ühises pendlis olemist. Justkui madu, kes allub vilepilli liigutusele ja helile - samal moel sõltub vajaduse täidetust ootav temale suunatud tähelepanust. Tema on vajaduste püramiidi alumisel astmel - teise inimese tähelepanu olemas olemine annab temale Olulisuse - olemas olemise kogemuse.
Vajaduse täitmiseks vajaminev on kindlat informatsiooni sisaldav tähelepanu, mingi kindla Mina kinnituseks, mis on kogetav tundeseisundina – kergenduse ja rahuldusena – enam ei pea ootama ega ilma olema, sest tõestus on olemas. Senikaua, kuni üles tõstetu saab Minana olla ja ennast kogeda, tuleb teisel ilma oma Minata olla - temale osutav tähelepanu kaotab tema Mina ära - selle asemel on teise poolt antud Mina.
Vajadus tähendab konkreetses kohas ja kindlas situatsioonis teatavaks saanud informatsiooni – selle teadmise vastu võtmise suutmatus loob alguse vajadusele – saada ja omada, tõest informatsiooni, ümberlükkav info, mis on vajalik selleks, et jätta vastu võtmata enese kohta käiv/ enesega seonduva kohta käiv teadmine – mille tähendus on üsna üks – Mina ei ole oluline.
See, mitte oluline olemine – on informatsiooni kogumik - kõige selle kohta, miks ei olda oluline, kuidas ei olda oluline ja mis see endaga kaasa toob. Aktiivne vajadus tähendab olulise informatsiooni vajaka jäämist – on vaja leida, koguda, anda, endale ja ka ümbritsevale, iseenda kohta käiv informatsioon, et – Mina olen oluline – seda selles kohas, kus seda teadmist ei ole – olemas on vastupidine info.
See tähendab, et inimene otsib ja vajab teistsuguse enese tõestust, ajal, mil tema teab ja näeb, et tema ei ole oluline – temaga koos olijad ja kokku saajad/ teda nägevad ja kogevad peavad teda veenma, temale tõestama ja näitama, kuidas tema on oluline – seda ajal, mil sellised kogemused ei kinnistu tema sisse, sest inimese põhiMina alus on endiselt - Mina ei ole Oluline – see on vana aja lugu, milles selline informatsioon esimest korda nähtavale tuli ja olulisus eluliselt oluline oli.
Olulisuse tõestuse vajadus tähendab, et vana lugu on endiselt aktiivne ja inimest mõjutav. Looga kaasneva informatsiooni vastu võtmatus toob kaasa tagajärjed – tegelik elu läheb edasi, kuid inimene peab seda valeks ja otsib tõestusmaterjali, et tema tegelikkus on teistsugune – selline nagu tema seda „teab” ja seega ka vajab.
Selles mustris kõndiv inimene ei saa aru, et tema algne vajadus on teisenenud – sellest on saanud õige tähelepanu vajadus – tähelepanu muutis temaga seonduvat - tähelepanu muudab temaga seonduvat – tähelepanu saab anda inimese kinnituse, kuid selle ka temalt ära võtta.
Inimene vajab informatsiooni, kuid ta otsib ja vajab füüsilist tähelepanu – seega võtab ta vastu ka selle tähelepanu, mis ei ole siiras ega tõene. See toob kaasa tagajärjed - olulisus kaob, kui inimeses ei ole seda, mida teine on nõus vaatama – olulisus muutub tühiseks siis, kui inimesel ei ole teisele vajaminevat vastu anda.
Vajadusega inimesed, kes on leidnud sarnase, kiiguvad pendlis – üks liigutab, tähelepanu saatel, teise üles, kuid tema ise ei saa olla, teisega samal ajal, õige tähelepanu poolt üles tõstetud. Hoolimata sellest ta jätkab, sest tema väide kõlab - Teine vajab mind – Mina olen temale Oluline = Minu vajadus on teisele oluline.
See aitab teda ka sellel hetkel, kui teine vajab enda Olulisusele tõestust ja teine annab tema kasutusse informatsiooni, et vajaduse täitja on see, kes on neist kahest vähem ja tähtsusetu – sellest ka see, et täitja peab õigel moel olema ja täitja jääb õigustatult ise ilma.
Pendlis kiikumist iseloomustabki see, et inimesele, mingi kindla tähelepanu alusel, antud olulisus ei jää püsima ja enese rahuldamata vajadust kogeval puudub olulisus – Sina oled selles suhtes väärtusetu ja Ei-keegi – Sina sõltud Minust – seega on Minu vajadused prioriteet.
Pendel tähendab, et mõlemale on võimalik olla nii kõrgustes, kui ka põhjas. Pendlina teostataval suhtel on tavaliselt omanik - see on see, kes on saanud ära tõestada oma olulisuse ja suutnud kinnistada teises hirmu, et kui too ei kuuletu, siis ta jääb sellest suhtest ilma. Tähelepanu kaotuse hirm tagab kuulekuse - suhte omanikule säilib koht, kust saada enese olulisusele kinnitust - piisab ka sellest, et olemas on teadmine - teine püüdleb tema poole ja teeb endast oleneva, et suhte omanik oleks rahul.
Inimeste Maailm on täis selliseid inimesi, kelle sees istub vajadus olla Oluline ning kelle lahenduseks on kasutada teist inimest - enesele suunatud õige tähelepanu allikana, kui enese olulisuse tõestamiseks. Seega on olulisus - vajamineval moel esitatud ja seda tõestavas informatsioonis, mitte reaalses tegelikkuses.
Enesele olulisust vajavad inimesed on ühe ja sama kogemuse ohvrid - inimesena olemas olemine ei anna olulisust – enese olulisuse peab ära tõestama ja välja teenima – siis on paremad kogemused/ eluks vajalik võimalik.
Vajadust omaval inimesel on ka selle jaoks lahendus olemas – kui on olemas õige roll ja sellega kaasnev väärtus, siis võetakse ühte, hoitakse lähedal ja antakse parem tähelepanu. Sellel lahendusel on ka varjupool - kui lisatud väärtust ei ole, siis jäetakse välja, lükatakse eemale ega pöörata tähelepanu.
Enesele olulisuse vajamise algus on selles keskkonnas, kus lapsele ei olnud antud olulisust – see info, mis lapse kohta kasutusel oli, oli last vähendav ja rollidesse suunav – seda infot täiendades ei vaadatud ega mõistetud väikest inimest ja tema teekonda, sest ei tahetud ühist aega ega koos kõndida – inimese kasvatamisele ei olnud kohta, sest see ei täitnud rolle valiva ja vahetava täiskasvanu vajadusi – see lõi puudusi, sest aktiveeris suures inimeses olulisuse vajaduse.
Iseenda, kui inimesena olemas olemise teadvustamise jaoks on vajalik elus ja töötav kontakt inimeste tasandil. Rollide tasand jätab inimese sisse tühjuse, ebakõla ja häirituse – inimest ei ole, kui teist ei ole/ inimene ise ei saa, kui teine ei vali/ inimene muutub, kui teine seda otsustab – võti on inimest nähtavaks tegevas vaatajas – sellest ka see Olulise teise tähtsus, võrreldes iseendaga.
Roll tähendab, et kõik inimesega seonduv on ilma inimese osalemiseta võimalik – Oluline teine, kes inimesele tähelepanu pöörab, tähelepanu suunab ja tähelepanust keeldub, kirjutab ette, mis ja kuidas on ja saab olla ning mida ei ole ega tohi olla. Inimesele pööratud tähelepanu on see, mis annab teada, mis ja kuidas on tema jaoks võimalik – mis mitte, milleks on ta kohustatud ning mida ja kuidas tema ei saa ehk ei tohi.
Olulisuse puuduse taga on lapse aja tunded ja informatsioon – see on see, mis oli tõde selles ajas. Selle vajaduse seletus on inimeste vahelised düsfunktsionaalsed suhted - inimliku kontakti puudu jäämine ja inimesena olemise võimetus – puudus inimene, kui eeskuju ja mudel – puudu jäi võimalus ise endale oma tee valida - aset leidis rollidesse suunamine, rollide andmine, põhirolli ja heade liidetega rollide ära võtmine. Need olid - Mind ei ole, Mina ei ole, Mind muudetakse, Mina ei saa, Mina pean kogemused.
Inimene leiab lahenduse siis, kui tema oskab sõnastada enese ees oleva teema. Senikaua, kuni ta ei ole eneses selgusele jõudnud ja jätkab Olulisuse vajamist - ei ole ta mõistnud seda, millest tema lugu räägib.
Kahe aja erinevuse mõistmine - Mina siis ja Mina nüüd. Möödunu Mina kohta käiva info kasutamine tähendab, et olulisuse vajamise-kadumise pendel töötab edasi nendes kohtades ja suhetes, kuhu inimest ei valita ega oodata ning mis jäävad muudetavate rollide tasandile.
Pendel on aktiivne kõikjal seal, kus on selge – Teine on Minust olulisem, sest teine saab ja võib seda, mida Mina mitte ning teisel on olemas see keegi või miski, mis temale väärtuse-tähtsuse annab/ Teine on Minule oluline, kuid Mina temale mitte ja teine kasutab seda olukorda ära.
Kõik see on enese Mina kinnitav informatsioon - Minul, kui inimesel/ rollil, väärtust ei ole – suhe/ seotus on ainult, kellegi teise vajaduse täidetuse põhine – koos olemise ülesanne on teisele tähelepanu andmine, teise poolt valitud rolli üle kinnitamine ja teisele vale tähelepanu pööramise vältimine – ei tohi astuda samme ega valida olemisi, mis teist häirivad. Inimene usub, et - Minuga seonduv püsib paigas seni, kuni Mina ise ei ole muunud teist!
Marianne
29.08.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar