Inimese jaoks oleks palju lihtsam, kui ta ei kasutaks vananenud ja paikka mitte pidavat informatsiooni. Inimese jaoks oleks palju selgem, kui ta saaks aru iseendast – mis eesmärgil ta enesele teavet jagab ja kelle oma see on ja millises vanuses ta selle enese sisse salvestas ja mille pärast ta seda tegi.
Selle asemel, et kuulata ja mõista, ise ennast, jälgib inimene juhist – Mina pean enese sees tundma teistmoodi, kui Mina ise ennast kogen – Mina pean lugema situatsiooni, hoopis teisiti, kui see on. See on möödunud ajast pärit juhend – last suunati, välise info alusel, nägema ja kogema osaks saavat ja olemas olevat teistsugusena, kui laps seda ise nägi ja koges ja mõistis.
Enesega vastuoluline ja vastupidine informatsioon – Sina peaksid ju olema õnnelik/ tänulik/ rahul/ kurb jne – Sina peaksid ju tundma rõõmu/ tänu/ süüd/ häbi/ muret jne. Seda ajal, mil inimene tunneb ennast teisiti ja tal ei ole informatsiooni, et sellisena ennast kogeda ja näha. See ei ole tema, keda talle kirjeldatakse ja, millisena teda näha tahetakse – info edastaja tahab kogeda inimest teistsugusena, sest info edastaja ise tahab kogeda ennast nende tunnete partnerina, põhjustajana, lahendajana, vastustajana.
Kui siis inimene ei nõustu, et see ei ole tema – temaga on lood teisiti, siis nimetatakse teda raskeks, valeks, jonnivaks, tüütuks, suhet lõhkuvaks, koos olemise takistajaks, teisele vastu hakkajaks, teist süüdistavaks, tänamatuks jne. Kõik see on manipuleeriv informatsioon, mille eesmärk on suunata inimest teda käsitleva jaoks vajalikus suunas – too ootab enesele vajamineva väljenduse võimalust ja iseendale Mina olen selline` kogemise täitumist.
Aga sellest ei räägita ja tegelikkusest vaikitakse ning vajadusel seda eitatakse. Selle asemel survestatakse veelgi ja otsitakse tugevust – lisatakse enese kõrvale, ka kujutlevalt, teised, kes samasuguse informatsiooniga nõus on ja seda üle kinnitavad. Sel moel suureneb vastupidise info hulk – sellest saab jõud ja tõde.
Sellisel moel koheldud inimene hakkab eneses kahtlema, sest ta ei saa kinnitust enesele – talle ei ole reaalset ennast tagasi peegeldavat teist. Mida kauem, sügavam ja tõsisem käsitlemine – seda tõesemaks hakkab inimene, kedagi teist, enesega seonduva kohta info andmisel, õigemaks pidama. Mitte inimene ei tea ega tunne ennast, vaid keegi teine teab seda temast paremini ja annab sellest teada, et inimene saaks olla sellele infole vastav.
Sellise mõistmise tulemusel kirjutab inimene enese informatsiooni üle – enese tunnete algus ei ole enam tema, vaid teine, väljaspool teda – teine on see, kes annab teada, kuidas inimene ennast tunneb ja kogeb. Tunded ei ole enam inimese informatsioon, iseendale, vaid teise põhjustatud reaktsioonid – selle jaoks, et inimene saaks ennast teistmoodi tunda ja ise ennast teistsugusena kogeda, on vaja, et teine annaks talle sellekohase informatsiooni, siis alles saab inimene seda teha.
See on põhjus, miks inimene püüdleb teise inimese tähelepanu poole – teise inimese tähelepanu on inimesega seonduva info allikas. See on põhjus, miks inimene peab teisele inimesele meelepärane ja sobiv olemas – siis teine edastab informatsiooni, millega ühes on inimesel hea, turvaline, õige olemine – kui enese tunded on head, siis leiab aset hea enese kogemine.
See on põhjus, miks inimene on teisest inimesest sõltuv – teise käes on vahend, millega inimese seisundit ja tema ise enda kogemist saab muuta. Inimene on õppinud, et teine kasutab seda olukorda ära – teine ei ole alati ja kõiges inimese poole peal – teine ise valib, millal ja kuidas ja miks ta informatsiooni edastab, seda ei muuda, selle muudab – iseendaga seonduv ei sõltu inimesest siis, kui teine ei taha inimest teistsugusena näidata ja teistsugusest temast teada anda.
Enese vaigistamine tähendab enese info üle kirjutamist – selle eesmärk on olla vastav, olla õige, olla meelepärane selleks, et vältida enese muutumist selliseks, kellena on paha olla. Õigena olemine peaks tagama vajamineva informatsiooni – Mina olen selline` iseendale kindlustamise.
Mina olen selline` on roll, milles on toodud esile see, mida kogetakse heade ja tunnustust väärivate külgedena ning milles ei ole neid külgi, mida kogetakse halbade ja tunnustust mitte väärivatena. See olemine on roll, sest see kaotab terviku ja suunab ise ennast vältima, et suuta ise tõestada ennast.
Rollide Maailm ei ole püsiv ega sama – enesele vajamineva tähelepanu jaoks peab olema õigena ja suunavalt ja suunatavalt kogetav – kui enesega ei kaasne välist väärtust ja üle olevat jõudu, siis tuleb endal olla vahend, et osta endale vajaminevat tähelepanu, selleks, et vältida vale tähelepanu pööramist.
Rollide Maailmast ei kao kunagi Õige ja Vale – see, kes ei suuda tõestada, et teda tuleb hästi vaadata – see süüakse ära. Iga Õige vajab enesele tõestust ja seega peab temaga samas olema vähemalt üks, kuid parem, kui on palju enam neid, keda saab Valeks nimetada ja Valena näidata.
Seega jäävad alati olema need, keda saab kasutada siis, kui tõestus on nigel või kahtluse alla seatud – ka siis, kui peab enese tegude eest vastust andma ja vastutuse võtma – Vale pärast tehtud ja Vale põhjustatud teod ja valikud jäävad Vale vastutada. Seega ei ole kasutusel olev informatsioon kunagi ühene ja selge – see on muudetav selle poolt, kes omab tõestatud tähtsust – tema on Õige.
Inimene, kes tuleb informatsiooniga manipuleerivast minevikust, on ajupestud – temal on väga raske jõuda selguseni, iseendas ja enesega aset leidnus. Informatsioon, millele tema toetunud on, ei ole olnud õige ja aus, sest see ei ole üks ja ühene suurus, mille alus on teadlikkus. Inimese kasutuses olev info ei ole olnud teda toetav ja juhatav, vaid tema enda ja kellegi teise vajadustest lähtuv - muutuv ja muudetav suurus.
Inimesel, kes on kogenud käsitlust, on raske olla olevas nii, et tema alustab oma sammu ja valib oma väljenduse ja kohtab vastust puhtalt lehelt. Temal on olemas niipalju informatsiooni, mis kinnitab, tõestab ja suunab, et selle sisse ei mahu juurde, midagi teist, mis väidab vastupidist ja osutab teistsugusele – inimene ise vastustab ja kustutab selle, mis on tema teadmiste juures, tema jaoks, vale.
Inimene, kes tuleb manipuleerivast minevikust, on olnud vääralt koheldud, kuid ta on see, kes usub, et see, mis ja kuidas tema osaks sai, on normaalne – teistmoodi ei saa ega ole. Inimene, kes on elanud vales, ei saa ärgata üles – see on liiga karm tõde ja õudne kogemus.
Inimesele valetati ja inimene ise valetas, sest tema ise vajas neid valesid - tema olev on tema enda sammude tagajärg - see ei ole vale ja seda ei saa valeks nimetada ega tee seda valeks ka teisele osutamine, kuigi selles on teise osalus ja vastutus sees - inimene ise on oma sammud astunud ja enese olevasse välja jõudnud.
Inimene ei ärka üles ilma põhjuseta – tema Mina otsib pinnale tõusmise võimalust, peale seda, kui tema ise on otsustanud muuta enese elu – enam ta ei oota enese muutmise võimalust kelleltki teiselt, sest ta on saanud aru, et selle eest makstav hind on liiga kallis – tema tegelik teekond ei tule nähtavale – tema tegelikel sammudel ei ole väärtust – tema tegelikkust saab esitada mitmel moel – tegelik tema kaob siis, kui keegi teine seda otsutab.
Üles ärkamine tähendab, et inimene on jõudnud mõistmiseni – ta eristab kahte Maailma ja soovib olla selles, mis on tõeline. See tähendab, et ta ei taha olla roll – tema tahab olla inimene. Rollide Maailm ei rõõmusta sellise otsuse üle – rolle valivad teised ei toeta seda teekonda – nad ei tule üle ega ühine – nad jäävad teisele poole piiri, mida ei ole maa pinnale tõmmatud, kuid, mis on kogetav – väärtushinnangud, põhi mõtted, informatsioon, tähelepanu.
Sellises keskkonnas elamine ja olemine ning enese valimine on tõsine väljakutse, sest eesmärgid ja kasutusel olev info on erinevad. Rollid ei tunnista inimeste Maailma tõde ja valgust – nemad edastavad informatsiooni, et näidata inimest rollis olevana ja tõestada, et tema, endiselt, osaleb rollide Maailmas – nad pööravad oma tähelepanu ja edastavad oma informatsiooni nii nagu see oleks tõsi.
Selle jaoks, et saada enesega kontakt ja seada, pidav pind, ise oma jalgade alla – tuleb inimesel sulgeda oma silmad, katta oma kõrvad ja panna kinni oma suu – lõpetada info vahetus, et olla kohal eneses ja katkestada enesele antava info vastu võtmine ning teadvustada enesele tähelepanu vajamise tegelikku põhjust.
Käsitlemist kogenud inimesel on väga raske välja öelda ja näidata ise ennast – teha enese tõde, tee ja info nähtavaks. See ei ole ainult oleva hetke suurus, millega tal toime tuleb tulla – see on kogu eelneva aja informatsiooni ületamine ja selle edastajatega kohtumine – see on enese ühendamine – see ise, kes jäi teisele poole ja kasutas möödunu teadmisi ning see ise, kes on valinud, enese teel kõndides, uue infobaasi kokku panna – need kaks, erinevate teadmiste suurust, tuleb üheks tervikuks ühendada.
Selle ülesande raskus seisneb selles, et olev ei saa kinnitada seda, mida möödunu peab valeks ja olev ei saa kustutada seda, mida möödunu peab õigeks. Ärevus, hirm, viha, adrenaliin on normaalsed reageeringud siis, kui inimene seisab alles möödunus, kuid tahab ise ennast teostada olevikus – see on enese selgusele toetuva uue teadlikkuse nähtavaks tegemine ja välja ütlemine.
On tavaline, et sellisel juhul inimene reageerib üle ja paneb ennast loo sisse rohkem, kui tegelikkuses vaja või otstarbekas oleks. Sellise reaktsiooni põhjus seisneb temale endale teada oleva vastupidise info koguses ning seda edastanud/ kinnitanud inimeste/ infoallikate hulgas. See kõik määrab, sellisel hetkel, reageerimiseks vajamineva energia nimelisuse ja suuruse - mida suurem on olnud vastupidise info kogus ja seda kasutanute/ edastanute arv, seda rohkem tuleb inimesel ise ennast ületada.
Informatsioon, mis on tõene, kuid vajab veel kinnitust - Mina olen väärtus. Mina olen oluline. Mina olen tähtis. Minul on õigus. Minu vajadus on normaalne. Mina ise tean, mida Mina tunnen ja, kuidas ennast kogen. - kohtab vastu väiteid ka siis, kui kedagi ei ole füüsiliselt kohal ega välja ütlemas/ näitamas - Sinust ei ole asja! Sinul ei ole õigust! Sina ei saa! Sina ei tohi! Sina oled vale! Sina oled Ei-keegi! Sina oled väärtusetu!
Möödunu aktiivsena olemisest annab teada see, et kui olevas ei ole seda teist, kes toetaks ja kinnitaks enese info tõesust ja uue Mina pilti, siis see annab teadmise, et ollakse Valeks nimetatud – sellist Mind, millisena tahan olla, ei ole olemas – seda ei tohi olla olemas – see ei ole Õige, sest sellele ei ole tõestust olemas. Järeldus - Mina ei saa sellise iseendana olemas olla.
Nii enese Valena kogemine ja nägemine, kui ka enese eest seismine ja enesele kaitse vajamine, kui ka enese info välja ütlemine, kui ka sellega seoses, mille eest vastutatakse, tingimuste esitamine – on kõik normaalsed reageeringud – need on informatiivsed teada andmised selle kohta, mida veel vajatakse ja mis on juba selge.
See on erinevate Minade kasutuses olnust ühise infobaasi loomine, kuid tegelikkuses terviku juurde kuuluva infobaasi korrastamine ja valgusele avamine – enam ei varjata ega nimetata valeks seda, mis on tegelikkus ja, kuidas on ise ennast kogeda. See on ühene, Minasid ühendav, teadmine - Mina olen oluline – Minule on oluline Minu ja Minule olulise olulisus.
Oleva aja ülesanne on enese möödunusse anda infot juurde, sest oleva aja teadlikkus ei ole sama möödunud aja omaga. Oleva aja mõistmine ja mõisted ja kogemused ei ole samad möödunud aja omadega. Sellepärast ongi möödunu pinnale tõusmised ja iseendaga kohtumised ehmatavad ja häirivad – see ei ole Mina – Mina ei ole selline – Mina ei taha olla selline .... sest Mina ei tohi olla selline!
Möödunu kaja – Mina ei tohi olla selline`- tähendab tegelikkuses käsitlemise käigus üle võetud ja enesele kohustuseks seatud info kilde – Mina ei tohi olla see, kes küsib ja otsib ja vajab/ kes häirib teist ja segab teise ise olemist/ kes tekitab teises häbi tunde/ kelle sõnad ja väljendused ja vajadused on valed/ kes ei tohi olla ise, ilma teise loa ja juhenditeta jne.
See on ise enda vähendamine ja piiratud enesena olemine, mille aluseks on pendel - Mina olen selline`, millisena Mina pean olema/ Mina olen selline`, millisena Mina ei tohi olla. See on igavese ülesande andmine, mis võtab vabaduse, sunnib ise ennast häbenema ja kaotama ja kartma ning paneb tegema tegusid ja võtma kasutusele küsitavaid lahendusi siis, kui peab suutma olla vastav või ähvardab paljastumise oht.
See on ikka veel seesama väikene laps, kelle kasutusse on antud informatsioon, ajal, mil ta on sõltuv ja mõjutatav – lapse enese teadlikkus on alles avastamas, enesega seotut ja Maailma. Laps ei nimeta ennast valeks ja õigeks – tema proovib ja katsetab ja uurib – sellel teel vajab ta ausat ja ilma, teda vähendavate, eesmärkideta tagasisidet ja kaasteelist.
See vanem, kes kasutab oma positsiooni ära ja loob lapsest enesele vahendi, keda kohustada võtma endale vastutus vanemaga seonduva eest – selle eest, mille vanema rolli kandev inimene nimetab enesele valeks – teeb kurja teo.
Jah, ta on rollide Maailma tegelikkuseks pidav, ise elu käes kannatada saanud ja enesest mitte teadlik, sest tema infobaas on vananenud ega ole kõiges tema enda oma ja see jaguneb erinevate Minade vahel, mis on, lõhestades isikut, üksteisega vastuolus, kuid see ei vabasta teda vastutusest – inimese teod on tema omad, inimese valikud on tema omad, inimese poolt edastatud vale informatsioon on tema valik.
Laps usub sinnamaani, kuni ta petta ei ole saanud – see on hetk, mil ta näeb vale läbi. Hiljem hakkab tema ise ennast petma, et valede keskel toime tulla. Seda enese pettust ongi kõige raskem välja juurida – see on harjumus, mis on automaatne enese kaitse, sest see teadmine - et see inimene, kes on Oluline – et see keskkond, mis Oluline ja on ainus koht, kus on õigus olla – valib vähendamise ja vägivalla, sest peab seda normaalseks suhtlemise ja enesest teada andmise viisiks.
Et ka aastaid ja kümneid hiljem, kui inimestel on palju rohkem teadmisi ja peaks olema ka enam teadlikkust - nimetatakse endiselt valeks see, kes kaotab rollide Maailma, kui teeb nähtavaks inimesed ja nende valikud. Et endiselt peetakse normaalseks teha haiget ning vähendada ja vastustada seda, kes on aus ja otsib mõistmist, et võtta kasutusele teistsuguseid lahendusi ja info edastamise viise.
Ta leiab need, kuid ta jääb alatiseks eraldi, sest rollide Maailm ja inimeste Maailm on kaks erinevat reaalsust, kuigi inimesed saavad füüsiliste suurustena koos olla. Inimeste Maailma valinu kogeb üksindust, sest tema saab teistest ja nende valikutest aru, kuid tema valikust ja mõistmistest ei saada aru - rollides olijad ei ole nendeni kõninud ega pea neid vajalikeks ja normaalseteks.
Üksindust suurendab teadmine, et rollide Maailma valinud ei pruugi mitte kunagi neile omasest reaalsusest välja astuda - nende eesmärk on seda Maailma alles hoida. Kurbus tuleb saatjaks siis, kui inimene mõistab, et tema ei saa teistega koos olla - tema lõhub teiste Maailma ära siis, kui tema, tegeliku iseendana, nendega koos on - teised kogevad seda vägivallana ja astuvad ühiselt vastu sellele, kes neid Valeks nimetab - kes ühele liiga teeb - teeb seda kõigile.
Selle sammuga saavad kõik rollide Maailmas olijad tõestuse, et nemad on Õiged - seega kogevad nad ennast turvaliselt ja kindlalt - nad saavad ühes olla ilma, et neis Valet nähakse ja otsitakse. Neile meeldib see võimalus ja nad jätkavad selle kasutamist - mängust välja astunu annab neile selleks võimaluse - ta teeb seda kaude - piisab tema olemas olemisest ja tema kohta kasutusel olevast infost, mis jääb muutumatuks, kuna tema ise aktiivselt mängus ei osale ja sellest tulenevalt endale teistsugust rolli ei otsi või ei osta.
Marianne
19.08.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar