Järelmaitse - Hilinenud informatsioon

 

Vahel on nii, et midagi öelnuna ja kuidagi olnuna ja mingil moel teinuna, jääb loole järelmaik – Mina olin Vale. Põhjuseks see, et usuti end valesti öelnuna, valena olnuna, valesti teinuna – räägiti liiga palju ja valel teemal, ennast oli liiga palju nähtaval ja kogetavana, teisega ei arvestatud ja teisele ruumi ei jäetud jne.

Järelmaitse tähendab, et lugu ei saa teiseks teha – kogemus jääb samasuguseks, sest ära olnust ei ole võimalik ennast olematuks teha ega tagasi võtta. Õhkamine ja tahtmine – kui, vaid oleksin olnud teistsugune ja teistmoodi. Kahetsus ja süüdistus – tean ju küll, et võin osutuda valeks, kuid miks ma siis ei suutnud vähemana olla, ennast tagasi hoida, teistmoodi käituda, teistsuguseid sõnu öelda.

Tagant järgi targutus – enese süü ja vastutus – ise oleksin pidanud oskama enesele osaks saanu ära hoida. Tegelikkus – inimene oleks pidanud oskama enese hinnangu iseendale ära hoida – tema oli see, kes andis enesele teadmise, milline tema oli – selle info põhjal, mis tema olemisele, valikule, teole vastu tuli.

Valeks nimetamine lähtub sellest, et vastus ei olnud sama inimesega ega tema olemist, väljendust, tegu toetav – see oli olnud kustutav või vaigistav või osutav või eirav. Tegelikkus – inimene ei olnud vale ega olnud ta valesti – tema oli iseendana, selle info põhjal ja vastusena, millega ta kokku puutus ja tema kasutuses oli.

Mõistmine – ühes olijate energiad ei kulgenud ühes - erinevad tasapinnad, erinevad sügavused, erinevad mõistmised, erinevad eesmärgid – oletus ja tagajärg ei kohtunud. Valena olemise tõlgendus tuli tõkkamistest, vaikusest, eiramisest, pilkudest, teistsugustest sõnadest, sisse tehtud käänakutest.

See tõik, et enesele ei ole vastu võtjat ega enese teemadele samasuguste silmadega vaatamist, ei tähenda valena olemist. Ise ennast Valeks pidamise ja nimetamise taga on vana aja info – Ära tüüta mind! Sellest ei räägita! Jäta mind iseenda elust välja! Vaata, milline Sina oled! Sinul peaks häbi olema! Jäta järele! Tee teisiti! Jne.

Tegelikkuses oli möödunus tegemist vaatleja ja kogeja piirangutega – too oli see, kes ei tahtnud kogeda ega osa saada ega kaasa mõelda – too oli see, kes ei tahtnud kaasneva tähelepanuga kokku puutuda – too oli see, kes ei osanud/ valinud mõista ega toetada.

Selle asemel, et aktsepteerida ning anda võimalus ja vabadus ning asjakohast informatsiooni – proovis too seda, mis sündis, ära lõpetada, üritas seda takistada, püüdis teisale koolutada, valis valeks nimetada, otsustas isikut halvustada ja osutada.

Oleva aja mõistmine – see ei ole see koht, kus ja see ei ole see inimene, kellele avaneda ega keda endaga ühes kõndima kutsuda. Samas tean, et kui on enese sammu tegemise hetk ja iseenda välja ütlemise aeg, siis Mina ei piira ega muuda ise ennast – teise tunde reaktsioon on selle teise isiklik teema – Mina ei võta selle vallandumise ja väljenduse eest vastutust.

Mina ei ole nõus ennast sulgema ja muutma selleks, et keegi teine ei saaks vapustust ega tunneks ennast solvatuna siis, kui tema näeb või kogeb midagi sellist, mis ei ole tema teadmiste järgi ok ja mõistmiste järgi normaalne. Tean, et tegemist on selle teise, Maailma vastu võtmise ja suhestumise võimega – tema ei suuda tunnistada ja normiks pidada, et kas sel moel on võimalik ja ka sel moel saab olemas olla.

See inimene, kes tunneb isiklikku puudutust ega tule iseendaga toime siis, kui ta näeb teistsugust naha värvi, rahvust, riietust, stiili, usku, seksuaalset suundumust, informatsiooni ega ole võimeline kohtuma aususega – see inimene tunneb hirmu, kardab kohata hukka mõistu, eraldamist, karistamist, enese valeks pidamist, enese paljastumist.

Pelgalt vaatamine ja kaude osa saamine ja olemas olemisest teada andmine, annavad aluse ja põhjuse vältida, annulleerida, karistada, valeks nimetada – need on tegevused ja informatsioon, mis suunavad varjama kohustamisele ja ära kaotamisele osutamisele.

See on mustris olemine – edasi antav erinevate aegade läbi kulgenud info, mida kasutab see, kes on ise enda peal kogenud ega ole, aset leidnut ja ise ennast, ise mõistnud ja mõtestanud. Seda infot kasutab see, kes kardab erineda ja välja paista – tema ei tule toime tähelepanuga, iseendale.

Selle taga on kasvamine suletud ja reeglitega täidetud keskkonnas – iseolemise vabadust piirati ja enese teadlikkus keelati – loomulik ja enesest tulenev areng oli takistatud. Kloonide loomine ja rollide järgimine ja rollide hierarhiale allumine.

Mitte keegi ei ole võimeline tegelikku ennast ära kaotama – mungad ja nunnad elavad eraldatuses, selleks, et vältida ahvatlusi ja enesena avaldumist. Inimene ise ja teda suunavad reeglid piiravad ise olemise vabadust just selle tõttu, et vältida komistamist ja eksimist - vältida tegusid ja väljendusi ja olemisi, mida ei suudeta ega osata ära hoida.  

Kõik need, kes suudavad fassaadi säilitada, vajavad seda kohta, kus anda tegelikule endale võimalus vabana olla. Inimest piiravat ja vähendavat tõde kuulutavad inimesed on võimelised ise oma sõnade vastu käima ja kasutama kedagi teist enese vajaduste järgi – enese tõlgenduste järgi patuks nimetatu saab teise tähenduse siis, kui see väita enese õiguseks, teise pärast. 

On tavaline, et kasutatakse lapsi, abituid ja vaimust piiratuid – need on need, kes kuuletuvad ja vaikivad ning peale ajupesu nõustuvad ennast kasutada andma ega võta meetmeid kasutusele, et, enese vastast, vägivalda ära hoida.

On tõene väita, et need inimesed, kes jutlustades õiget ja valet, osutades valele, mida tuleb hukka mõista ja välja juurida ja ära kaotada – esitavad enesest kindlat versiooni – nad on nähtaval ja kogetavana rollina. See tähendab, et nad ei kasva inimesena, sest see süsteem, milles nad on, ei anna inimesele vabadust – ei anna aega ja kohta iseenda ausaks mõistmiseks ja mõtestamiseks.

Üht ja ainsat ja paika pandud tõde kuulutavad ja järgivad inimesed ja ühendused, mis nõustuvad inimese õigeks tunnistama alles siis, kui tema on nendega sama, nende enda mõõdupuu järgi ning kes eraldavad ja mõistavad hukka siis, kui olla kehtivast normist erinev. Sellised õpetused ja ühendused on legaalsed inimest ja inimeseks olemist vähendavad vormid. Inimesele antakse siht – ole Meie-ga sama, siis Meie tunnustame ja toetame Sind – kui ei ole sama, siis Meie jätame Sinu/ siis Meie hävitame Sinu.

Kõik need kohad, kus on valida, kas olla - Valge või Must - Õige või Vale – on pendlid, mis panevad inimest andma oma energia sinna ja sellesse, mis ja kes pendlit vajavad ja alles hoiavad. Inimene, kes astub pendlisse, annab oma energia ja väe, millegi sellise jaoks, mis ei ole tegelik tema ega toeta tegeliku tema teekonda.

Olevas ajas on, suurelt ja värviliselt teada antuna, poliitiku toetamine, poliitilise platvormi ehitamine, heategevuse jätkamine, looduse kaitsmine, õiguste eest seismine, kiusamise ja rassismi vastu seismine jne - pendlitega ühinemine ehk kõne all oleva teema alles hoidmine.

Põhjus seisneb selles, et pendlis ei tegeleta – hoolimata väidetest ja ette näidatust – tegeliku põhjusega – aur läheb tagajärgedega tegelemisele, kuid peamiselt õigustamisele ja tõestamisel – õigeks ja valeks nimetamisele ja valeks nimetamise vältimisele, et anda teada see, kes vastutab.

Sõja olemas olemise ja kestmise põhjus on, kellegi vajadus, ennast sel moel lahendada. Ka kunstlikult tekitatud põhjuse taga on olemas see punkt, miks sõda on vajalik. See vajadus on üsna sageli mingit riiki või äri või huvigruppi juhtiva inimese isiklik vajadus ja rahakott – tahe olla teistsugune/ korduv Mina olen selline` ja tahe lõigata võimalusest kasu.

Alla jääv ja nõrgem pool annab pendlile oma jõu – tema tõestab enese õigust ja proovib ennast kuulama ja mõistma panna, kuid tegelikkuses tähendab see Ohvri rollis olemist ja sellest vabaks püüdu. Alla jääv Ohver võtab kasutusele samasuguse agressiooni nagu tema vastu teostatakse. Pidev vastu olemine ja enese seisundi esitamine tähendab iseenda Ohvrina kogemist ja selliseks loomist.

Sõja alles hoidmine tähendab inimesena kasvamise vältimist – seda valikut toetavad need, kes ei taha olla valeks nimetatud. Iga valena olla kartev suurendab pendli töö kiirust ja kindlust – iga „õige” näeb ja nimetab vale ning tõestab enese õigena olemist. Õigeks ja valeks eraldumine ja eraldamine näitab suhtumist ja pendlile hoo andmist – ei ole ühist, millele toetuda ega ole sama, mis annaks mõistmise – seega ei ole ühist teed.

Ei ole vaja tõestada ja õigustada enese olemist – see tähendab muutumatust ja paigal seisu – mingile ära olnud või ka kestvale teole, väljendusele, valikule teistsuguse tulemuse ootamist. Ootamisest ei ole tolku - valida tuleb need sammud, mis ei ole vähendavad ega ühist tasakaalu lõhkuvad – tõe rääkimine ja pendlist välja astumine ei lõhu tasakaalu – see lõhub, kellegi Minarolli ja kaardimajakese. Tõe rääkimine osutab sellele punktile, mis on pendlist väljas pool – see on vaieldamatu fakt – seda ei pea tõestama ega õigustama.

Inimene saab ise enda kohta teada selle, millisena tema ise olla valib, kuidas tema ise lahendab ja millise teekonna tema ise endale valib siis, kui ta elab olevas reaalsuses. Raamides ja reeglites astumine ja olemine on vältimine – valedeks nimetatud kogemuste vältimine ja ennetamine. Inimene saab hingeliselt kasvada siis, kui tema ise on ennast järele proovinud – alles siis saab ta öelda ja valida, milline Mina olen` tema on. Muidu on ta roll ja ette kujutus. 

Pühaks nimetatu ei tähenda pühadust ja pühaks tunnistamist. Kiriku võlvid, kõnepult, vastutav roll ei muuda tegelikkust – jutlustamine, et Ära astu inimese vastu ega ära vähenda teda – samal ajal, kui peetakse inimest valeks, nende tõded alusel, mis näitavad jutlustaja isiklikku piiratust ja tegeliku inimese vastuvõtmatust.

Enese tunded – ebamugavus ja hirm ja häbi tähendavad info puudust ja mitmeti mõistmise võimalust. See on vastuseta küsimus Miks? - suhtlemises ja koos olemises on augud sees, sest ühes olemine ei ole olnud ühine. Sellest tulenevad küsimused – Kus Mina asetsen? Millisena Mind nähakse ja kogetakse? Milles seisneb Minu olulisus? Millest selline reaktsioon? Mis on aktsepteeritud ehk millisele variandile, Minust, tuleb heaks kiitev ja toetav vastus?

Mina olen Vale – on vastutuse võtmine kogu loo eest endale – ka teise eest. Tegelikkus – Mina andsin ise endale ja ka teisele võimaluse – Mina olin olemas, Mina avasin ja väljendasin ennast. Teise vastus – vaikus, teema vahetus, agressiivsus, näo miimika, kellegi teisega vahetatud pilgud – on temale teada olev info, mille tagamaad ta ei ava ega jaga.

Mõistmine - vastuse vorm on teise valik – Mina sain, sellele tuginedes, info, mille alusel tean enese võimalusi – Mina ei anna teisele tähtsust ega nimeta teda oluliseks, et peaksin kuuluma ühte ja saama võimaluse astuda lähemale, selleks, et tagada enese turvalisus ja vältida mitmeti mõistetavaid tundeid, mis kaasnevad olulise info kadumise ja mitte mõistmisega – põhjuseks see, et ei kuulu sisepiiri, kus on teada tegelikkus.

Mõistmine – Minul olemas olev info on kasutamiseks, kuid mitte, seda valeks ja ebaõigeks nimetades, ümber tegema kohustavaks. Mina ei pea meelitama, korvama, auke täitma, kohustama, alluma, ennast vähendama – Mina saan endiselt iseendana olla ja, teades teist, enesele olulise jätta avamata ja välja näitamata.

Teise tõele piiride seadmine – Aa, see on selline - Okey, see on huvitav - Mina ei suhestu ega tee sellest enesele teemat - Mina ei püüa muuta – Las see olla nii nagu see on. Mis siis, et olemas oleva info alusel on võimalus/ põhjus olla osa – Mina ei kasuta seda võimalust – Mina ei vali seda ega nimeta seda tähtsaks – ühenduse võimalus on roll – see ei ole Mina.

Mina ei anna iseendale ülesannet, et pean saavutama enesega arvestamise – see, et, õigusi omades, Minul ei ole, tähendab enese vabastamist ja iseenda mõistmist – Mina nõustun selle teadmisega – Mina ei ise ei vali ega protesteeri, sest see ei ole vaba võimalus – see on vähendav ja kaotav ja kohustav – ühte püüeldes, looksin ise pendli või ühineksin, kellegi teise pendliga ning sel moel võtaksin vastutuse, kellegi teise valiku ja teekonna eest ning annaksin ära enese oma.

See tähendab, et Mina ei vali sama nimelistega ühte astuda ja ühes olla – Mind vähendav võimalus ei saa olla ühes olemise aluseks. Alguse andmed ei loe – ühise määrab vabadus ja vastutus osa olla ja tervikut hoida – kõigile olemas olevatele olemas olevana. Siis, kui sellest on saanud süsteem, mis allub, allutab, jätab välja, eraldab valeks ja õigeks, siis see ei ole vabadus - on eluterve sellest mitte osa võtta ega sama põhi mõtet järgida ega sel moel valivatega koos olemise eest vastutada.

On olemas väljas pool Mind ja ilma Minuta - siis see on olemas. Mõistmine – igatsesin samasugust kogemust, kuid mõistsin, et see ei ole Minu. Nägin pealt, et on võimalik, kuid seda ei olnud võimalik enese omaks teha.

Mina olen Vale – oli Minule kasutada antud informatsioon, miks Mina ei saanud vajaminevat ja olulist ja ka seda, mida väideti, et Mina oman. Mina ei ole vale – olen iseendana õige – teise valik ei tee Mind valeks.

Hülgamise kogemus tähendas teise poolt teoks tehtud valikuga kohtumist – tunde informatsioon – Mina ei saa, sest Minust ei sõltu – teine tegi oma valiku. Minu valeks nimetamine, andis teisel võimaluse vaikida enese tegelikust põhjusest ja osutada vastutus Minule, et vabaneda kohustusest ja vabastada ise ennast, olema sellisena nagu enesele vaja ja oluline.

Pendli loomine leiaks aset siis, kui peaksin teist tähtsaks ja oluliseks, et ilma teiseta Mina ise ei saa ja Minul endale ei ole. Mõistmine - teine ei loo Mind – teise poolt antud roll ja selle rolli võimalused on kuldne või ka roostes puur, milles puudub vabadus ja võrdsus – teise sõnad ja teod ja väited ning Minu enese uskumus lõid puuri, milles kogesin vabaduse kaotust ja nägin teise tähtsust.

Pidin olema puuris, et olla õige, sest muidu oleksin olnud vale – teisele vastu võetamatu, teisele liiga, teisele häbi tekitav. Tegelikkuses kaotasin ja muutsin Mina ise ennast, selleks, et tagada endale see, mida Minul endal ei olnud – tähelepanu, mis osutab seda, milline olen.

Teise tähelepanu oli oluline, sest selles sisaldus info, Minu ja Minuga seonduva kohta – oluline oli teada tõde, enese kohta – kuidas teine Minusse suhtub ja millisena Mind kogeb ja mida Minuga seoses plaanib.

Ajas läks kaduma selle vajaduse tegelik põhjus – teine ei olnud aus ja teine moonutas tegelikkust – puudu jäi, selge ja ühene, informatsioon, mille alusel ise ennast paigutada ja ise enesele õige valida. Selle asemel tuli enese tõestus ja õigena olemise saavutamise püüd – teise olulisuse tõestamine ja enese vähendamine.

Enese teadlikkuse hämardudes ja enese selguse kadudes, kasvas hirm teist kaotada – see oli tegelikkusest teada andev vajadus – Minul ja Minu jaoks ei ole olemas seda, mida ei ole, kuid, mida väidetakse ja näidatakse olemas olevat.

Selle asemel, et tegelikkust mõista ja info vastu võtta ja seda kasutada – tuli näidata teisele tema olulisust, sest uskusin end olevat loo Vale osapool – see andis teada, et on võimalus olla Õige – siis ei pea, lapsena, eraldi astuma ega ise vastutama. See tähendas pendli vastu võtmist ja selles olemise jätkamist. 

Pendlist vabastab teadmine - teine ei vali Mind - teine mängib Minuga, enese huvides ja iseenda jaoks - teine ei seisa Minuga samas ega näe Mind, enesega võrdsena. Teine ei võta vastutust ühise eest - sellele, kellele on jäetud vastutus, osutab info - Sina oled Vale. Mina ise jätkasin pendlis kiikumist, uskudes - kõige selle, mida Mina, teisega ühes, ei saa ja kuidas Minule, teisega ühes, võimalik on - enese poolt põhjustatuks - teine ei saanud teistsugusel moel anda ega teistsugusena olla, sest Mina olin Vale. 

Üsna huvitav informatsioon, mida kasutada - sellise "tõe" olemas olemine ja jätkuv kasutamine on näide väga hästi teostatud käsitlemisest - järjepidevast ja erinevate inimeste poolt teostatuna. On üsna loomulik, et sellise kasvatuse ja käsitlemise tulemus on paigast ära enese teadlikkus ja enese selgus, sest mitte keegi ei andnud teistsugust informatsiooni kasutamiseks ega osutanud kasutusel olevat mitte paika pidavaks. Kõik, kes seda tõde kordasid ja seda tõeseks väitsid, vajasid ise selle olemas olemist.

Marianne

06.08.2025.a