Inimene kuhtub siis, kui temal ei ole seda kohta, kus olla ja väljenduda inimesena. Inimeseks olemise teadlikkus tuhmub siis, kui inimesel ei ole seda kohta, kus tunda ennast turvalisena ja õigena – kus mitte keegi ja miski ei vali teda nimetada valeks – kus mitte keegi ega miski ei suuni teda enesest taganema ja enesele vajaminevast loobuma – teist enesest tähtsamaks tunnistama ja enese asemel valima.
Inimene tunneb ennast väärtusetu ja tühisena siis, kui tal ei ole õigust iseendale - tema tegelikkus on kõik see, milles tema peab olema vormis ja täpne, et vastata rollidele – enesele teada antud olemistele, kohustustele ja väljendustele vastav.
Inimene tunneb ja näeb ennast väärtusetu ja tühisena siis, kui tema jaoks ei ole olemas tähelepanu, mis tema väärtust tõstab ja olulisust näitab - Oluline Teine on puudu või ei ole nõus inimesele, inimesele vajaminevat, tähelepanu pöörama.
Rollis olemise põhjus - Oluline teine tuleb enne inimest - Oluline teine annab teada, kuidas inimene tohib olla ja tunda ning mida peab taluma – Oluline teine keelab ära selle, mida peab inimeses valeks - Oluline teine saab keelduda inimesest, kes on tema jaoks vale.
Teise poolt teada antud info alusel enesele väljenduse valimine tähendab, et inimese iseolemise vabadus saab piirid ja reeglid, mis on teda ennast vähendavad - inimene, teise olulisust tunnustades ja teise tähelepanu vajades, usub, et tema peab seda, mida ja kuidas, tegelikkuses, tema ei pea.
Inimene tuleb enese möödunust – lahendamata möödunu annab endast teada – annab võimaluse astuda välja ja kasvada edasi - annab võimaluse, kuidas ja millisena lahendab inimene möödunus tõkanud situatsiooni.
Isiklike piiride ületamine ja hea ühes olemise reeglitega mitte arvestamine tähendas minu vastase vägivalla jätkumist – minul ei olnud lahendust ega suurust ega teadlikkust, sest Mina ei olnud eneses üks – oli oleva aja Mina ja oli olemas ka möödunud aja Mina, kelle info oli olulisem ja tõepärasem.
Olevas aset leidev markeeris möödunut – seda, kuidas rusikas või jalg või sõna tõsteti ja saadeti pihta – seda, kus tähelepanu edastas välja naermise, ükskõiksuse, parastamise, viha, valeks nimetamise. Iga, vägivallana kogetav, kogemus oli kinnitus – on olemas see teine, kes ei arvesta Minuga – tema teeb tahtlikult, minu vastu ja minu pihta, kuid mina pean temale selle teo, sõna, sammu võimaldama.
Teise valik oli teise õigus ja minule talumise kohustus. Mina seisin ja võtsin selle vastu – sest teadsin, et see oli paratamatus. Ei olnud mitte kedagi, kellele rääkida ega kedagi, kelle käest abi küsida või oodata. Ei olnud olemaski seda mõistet, et on olemas keegi, kes suudab Minu elu muuta ja vägivaldsed kogemused lõpetada. Olin enese loos üksinda – Mina ja Maailm.
Minul ei olnud infot, et saab ja peab teisiti. Minul ei olnud teadmist, et ei tohi, et ei ole õigust – tehti ju uuesti – vana aeg kordus. Kui ütlesin, et ei taha – kui seadsin piiri, siis öeldi, et selleks ei ole õigust – sel moel olen teise vastu ebaõiglane ja ülekohtune – sel moel kiusan mina ise seda teist, kes oli hoolimatu ja üleolev ja ülekohtune.
Igas ajas oli olemas keegi, kes ületas piire – võttis ära, kasutas vägivalda, kasutas sõnu, nimetas, osutas väärtusetust ja pidas seda tegu/ väljendust/ informatsiooni enese õiguseks. Ikka ja jälle väideti, et mina ise olin, sellise väljenduse/ kogemuse, kui tulemuse, ise põhjustanud ja ise süüdi, et ei nõustunud, vaikides, taluma ning sellega, teistele, probleeme tekitasin.
Mitte keegi ei andnud olukordi teist moodi tõlgendavat informatsiooni – vägivald ei ole normaalsus/ piiride ületamine on vale/ luba küsimine, ausa info andmine, koostöö ja kokkulepe on olulised - minule osaks saanu oli vägivald, minule edastatud informatsiooni eesmärk oli manipuleerida, maskeerida ja valetada – teine tahtis, minu arvelt, enesele seda, mis ei kuulunud sellele teisele ning teine tahtis olla üle ja allutada, et mitte olla võrdne ja sama.
Protest, tunded, toetuse vajadus, tehtule osutamine, muutuse otsimine - olevat kapriis ja ühises segaduse tekitaja – see tõi, kellelegi teisele, tagajärjed kaasa – mina segasin, oma teemade ja tahtmistega, kellegi teise elu. Kellelegi teisele osutamine ning tema tegevuse ja valikute kohta rääkimine ei kuulunud heade tavade hulka – see oli mustamine ja teisele liiga tegemine.
Oleva aja enese teadlikkus annab teada enese tunnete informatsiooni – Minul oli valus, minul oli paha, minul oli hirm, minul ei olnud võimalik ära minna, minu jaoks ei olnud kedagi olemas – see tähendas, et väljaspool mind ei olnud turvalist kohta ega turvalist teist – kõik olid võimelised haiget tegema ja kõik kohad olid ohtlikud.
Möödunud aja info, iseendale – Mina ei saa ära minna + Minust endast ei piisa = Mina pean kogema. Mitte keegi ei näe minule osaks saavat samal moel. Mitte keegi ei toeta minu informatsiooni. Mina olen see, kes põhjustab teise tunded – Mina olen teise viha, häbi, kadeduse, õeluse allikas. Mind vihatakse ja häbenetakse siis, kui seisan ise enda eest ja ütlen enese tegelikkuse välja – osutan sellele, kes ületab piire. Mina põhjustan kadeduse, sest minul on see, mida teisel ei ole, kuid mina ei taha seda jagada ega anna kasutada või sean tingimused. Mina põhjustan õelust, sest teine ei kannata minu ise seismist ja ise olemist – enese info juurde jäämist.
Kõik see kinnitas, et enese piirid ja nendest teada andmine ning enese sammude valimine on ebanormaalne – mina olin selles loos see, kes oli vale ja toimis valesti – mina ise põhjustasin vastuseisu ja teise reageeringu, kui ei nõustunud teise informatsiooniga, sest minu enda oma andis teada millestki muust ja vastupidisest.
Loomulikult olin ma seda, sest mina olin see, kes muutis mustrit ja tõi tegelikkuse nähtavale – häbi ja hirm ja viha ja õelus olid selle inimese reaktsioonid, kellele osutasin ja kes oli teinud ja kes ei olnud vastutust võtnud ega vaadanud enese osale loos. Kaks erinevat lugu ja kaks erinevat lahendust, ühele ja samale loole.
Tegelikkus – enese piirid ja nendest teada andmine on normaalsus – see on informatiivne suhtlus, et teine teaks, millega tema peab arvestama. Piiridest teada andmine on vajalik, peale seda, kui teine inimene on juba piire ületanud ja on näha, et ta on ka tulevas neid ületamas, sest ta ei mõista oma teo iseloomu. See, et teine tahab või on tal võimalus, mida kasutada, ei tähenda, et tal oleks õigus ennast teostada.
Mina ei pea enesele olulisest ära minema - mina ei pea enesele olulist ära andma - mina ei pea enese vähendamisega nõustuma. Vägivalda kasutav, piiridega mitte arvestav, välja öeldud ja näidatud infot eirav ei kinnita kunagi minu tõde. Tema ei kinnita üle ega nõustu teadmisega – tema tegu ei olnud õige ega hea – see rikkus tasakaalu, sest tema ise jättis, enesega seonduva eest, vastutuse võtmata.
Keskkonnas, kus piiride ületamine ja inimese vähendamine on normaalsus - tähendab, et inimene tunneb ennast halvasti ja häiritult, kuid ta ei saa ennast, enese informatsiooni abil, tasakaalu viia – tema ümber ei muutu ega muudeta – temal endal tuleb muutuda – tuleb väline tõde võtta enese tõeks, sest selle alusel tal ei ole õigust, põhjust, vajadust ennast halvasti ja häiritult tunda.
Elamine keskkonnas ja inimestega ühes, kes võinuks aidata ja arvestada ja toeks olla, kuid ei teinud seda, tähendas, et kehtis teadmine – Mina olen vale/ ebaõiglane/ valesti aru saav/ üle reageeriv. See teadmine tähendas, et enese ja enesele olulise eest seismine tähendas sõda ja enese ületamist – oli olemas teadmine, et - Mina olen vale siis, kui annan endast ja endale olulisest teada.
Olevas ajas tähendas see seda, et Mina värisesin, olin hirmul, olin vihane, olin ärevuses, olin murdumise punktis, olin enesest väljas, vajasin adrenaliini, sest pidin ületama ise ennast – seda Mina, kes ma olin kusagil möödunus – väiksemana ja abitumana tänasest.
Sellele Minale oli antud ülesanne – teha teatavaks oleva aja info - ajal, mil selle Mina informatsioon kehtis edasi - selle Mina suurus, võimed, olulisus olid samad möödunuga - see Mina teadis, et temal ei ole õigust ja ta mäletas ka seda, mis tema osaks saab – vaimne ja füüsiline vägivald ning piire ületava teo kordus, et kohtuda tõestusega – Minust ei piisa - Mina ei ole oluline.
Kahe Mina vastuolu tähendas seda, et füüsilise minu sees ei olnud rahu ega tasakaalu, sest tegelesin enesele keelatu ja iseendale vastu võtmatuga – mina ise olin see, kes rikkus rahu ja põhjustas iseendale osaks saava – mina olin see, kes ei nõustunud taluma ja vastu võtma ja leppima, kuid kes seejärel pidi taluma ja vastu võtma ja ära söödud saama.
Mina ise olin see, kes sundis teise paigale ning minule tähelepanu pöörama ja vastama – tema poolt valitud moel, mida teadsin juba ette. See oli teadmine, et kui mina oleksin leppinud ja vaikinud, siis ei oleks mina ise kohanud teise sarkastilist naeru, viha, vägivalda, vähendamist, informatiivseid sõnu – Sinule ei ole õigust, Sina oled isekas, Sina pead taluma, Sina ei tohi takistada, Sinu info ei ole õige.
Selles infos oli põhjatu hirm ja jõuetus sees – kogetu põhjal teadsin, et minu Maailm ei saa kunagi olla turvaline ja mina ise hoitud, sest minu kasutuses oli teise poolt teatavaks tehtud informatsioon – Mina, teise silmades – Minu koht, teise elus – Minu väärtus, teise tegudes jne.
Rahu, enese sees, tähendab seismist jalad maas – Minu piirid on Minu õigus – Minu info on Minu vastutus. Kedagi teist ei ole ega tule. Mina olen see, kes vastutab iseenda ja oma ruumi ja enesele kuuluva eest – mitte keegi ei saa öelda, et tema võib seda, milleks temal õigust ei ole.
Teise inimese jaoks, kes ise ei vastuta – tähendab, minule kuuluva ja minu jaoks olulise kasutamine, loa küsimist/ tema poolt teostatud, minu poolt paika pandud ja nähtavaks tehtud, piiride ületamine tähendab tasakaalu loomise kohtustust ja vabanduse palumist ja Ei-ga arvestamist.
Marianne
20.08.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar