Selles kohas, kus ilmneb vajadus, läheduse ja ühte kuulumise järele, on lugu juba muutunud – vana muster on mängu astunud – naeratusel on mitu tähendust – naeratav inimene on petnud – naeratav inimene on haiget teinud. Traumaatilise lapsepõlvega inimese aju on treenitud reaalsust ja nähtavale toodut ära muutma – leidma sellest seda, mida seal ei ole ja kaotama sellest ära selle, mis seal on – naeratusel on erinevad tähendused ja tagajärjed.
Kohtudes, kellegi uuega, ja saades selle teise naeratuse osaliseks, tunneb inimene, et just teda on nähtud ja just temale on otsa vaadatud – see naeratus on temale mõeldud – kui siis veel, seda naeratust saadavad sõnad ja teod, mis näivad kinnitavat enese tõlgendust – siis võtab traumaatilise minevikuga inimene kontakti vastu ja näeb ennast, selle teisega, seotuna - naeratus andis temale lubaduse.
Kuid, kui järgmisel või ülejärgmisel korral või ka samas ajas, naeratus kaob või muutub ega pöördu, samal moel, enam vastu võtma või selle inimese sõnad ja käitumine ei ole vastavuses naeratusele antud tähendusega, siis see on ehmatav avastus – Teine on mind petnud ja hüljanud – mina olen seal, kus teist ei ole – teine ei valinud samasugust lähedust – mina ise ei kontrollinud, sisu paika pidavust, enne üle - mina otsustasin, läheduse, esimese naeratuse järgi!
Esimese ja/ või siira ja sooja naeratuse järgi otsustamine on omane vägivaldse lapsepõlvega inimesele – tema elus olid naeratusel erinevad astmed ja erinevad tähendused - naeratus tähendas vaherahu ehk vägivallast vaba perioodi – kuigi ka naeratuse saatel sai tulla agressiivne reaktsioon ja naeratusega ühes võidi tähelepanuta jätta – see oli naerva ilme erinevates toonides vahe tegemine.
Mööda läinud aja traumast jäänud jälg toob kaasa ärevuse, mis mõjutab emotsionaalset stabiilsust – ärevus andis tooni nii naeratava aja alguses, kui ka neutraalses ajas, sest vägivald ja selle erinevad väljendused tähendasid omal moel lõõgastust – tegelikkus oli käes – see oli teadmine, et aset leidev kestab mingi aja ja siis läheb mööda – enam ei pea ootama ega valmistuma ega kartma, et millal ja kuidas aset leiab – naeratus oli juba muutunud.
Möödunud aja trauma tähendab täitmata jäänud vajadust – oli ja on vajadus kogeda ja omada naeratust, mille sisu ei muutu vastupidiseks – sõbralikkusest ei saa viha, toetavast ei saa hülgamist, tunnustamisest ei saa pilkamist, rõõmust ei saa põlgust, soojusest ei saa ükskõiksust. Möödunud ajas kättesaamatuks jäänu - naeratus tähendab ühte ja sedasama – naeratav inimene ei tee haiget ega hülga – tema on ja jääb turvaliseks.
Trauma tähendab naeratuse sisu ja väljenduse, ehmatavat ja vastupidiseks, muutumist - naeratuse saatel teostatud vägivaldseid kogemusi. Lapse aju läks lühisesse, sest naeratusele anti erinevad tähendused ja seda teostati erinevate väljenduse viisidel ja sellel säilis ka tavamõistes teada olev tähendus. Trauma kestmine tähendas paika pidava selgituse puudumist – Miks selline muutumine aset leidis?
Vägivalla teoks tegemiseks naeratust kasutanu teostas manipulatsiooni – tema naeratus sisaldas erinevat informatsiooni - tema naerval näol ja naeru häälel olid erinevad eesmärgid. Tegelikkus - naeratust erineval moel kasutanu ei naeratanud teisele inimesele ega soovinud talle head – tema naeratus ja selle vahetus käis tema poolt valitud ja teostatud rollilahenduse juurde ja oli vastus/ teade tema poolt kindlasse rolli nimetatule.
Naerev ja naeratav väljendus oli passiivselt agressiivse inimese info iseendale ja Maailmale – Mina naeratan – mina olen hea ja sõbralik inimene – mina olen heatahtlik – mina olen üle ja võitmatu - mina oman jõudu ja kontrolli – mina olen õige ja otsustaja! – see kõik oli enesele vajaminevas rollis olemine ja väljendumine – enesega toimuvast ja enesele võimalikuna olevast rahulduse saamine – sellest ka see head meelt sisaldav naer ja rahulolust rääkiv naeratus ajal, mil kellegi teise tegelikkus oli valus.
See oli julmus – naeratus ja naerev hääl olid vastuolus tegelikkusega – mina olen olnud see, kellel oli raske aru saada sellest, mida uskuda tõeks – kas naeratust või haavamist. Mina olin haavatav, sest keskendusin naeratusele – mina püüdlesin selle teise poole – vajasin just selle inimese naeratust – sõnumit hoidmisest ja toetusest ja turvatundest – vajasin seda kummutama tegelikkust – vajasin seda, mida ei olnud – nägin naeratust ja mul oli olemas see, mida vajasin, kuid naeratava inimese tegelikkus võttis turvatunde ära – just tema tegi uuesti haiget – naeratava näo ja naeru saatel.
Möödunu ja oleva aja mõistmine – mina ei tõlgendanud Maailma selle reaalsusest lähtuvalt – minu sees olid möödunu mustrid. Olin andnud vägivaldse keskkonna ja vägivalda kasutavate inimeste käitumisele tähenduse – teine teeb ja on ja see kõik kestab, sest mina ei ole selle teise jaoks oluline – olulisuse puudumine tähendab, et vägivald kordub uuesti. Sama tase aktiveerus olevas ajas – nägemine ja aru saamine, et mina ei ole oluline – tähendas vägivalda ehk teisi sõnu - minuga ei arvestata. Seda olid kinnitanud üle ka suure inimese elus aset leidnud kogemused.
Omal moel oli sellest saanud üldistus - kui kusagil oli Meie võimalus ja oli olnud selle hetkeline kogemine, kuid naeratusel olid erinevad ilmed, siis ilmnes vajadus olla oluline – tuli leida see miski, mis teinuks mind oluliseks ja vajalikuks - see miski oli oluline selleks, et vältida vägivalda – kuid mina ise olin astunud liiga lähedale – teise ükskõiksus ja minuga mitte arvestamine tegid minule haiget, sest teise kaugus ei olnud sama minu omaga.
Muutunud naeratus puudutas isiklikult – see kordas möödunus aset leidnut, kuigi olevas ajas oli see lihtsalt ükskõiksus, huvi puudus või isekas ära kasutamine. Mina olin näinud olevas seda, mida seal ei olnud – selle asemel oli viisakus erinevates vormides – see lähtus inimese harjumustest, temaga toimuvast ja hetke olukorrast. Mina olin keegi, kes oli temaga samas ja ta reageeris enesest lähtuvalt või lihtsalt eiras.
Naeratuse muutus või selle kadumine ei tähendanud seda, et minuga oleks käitutud vägivaldselt ja teine oleks olnud vaenlane – naeratav või naeratust muutnu elas omaenese elu, omaenese valikute järgi – minul ei oleks olnud, tegelikkusele tuginedes, põhjust selle peale solvuda ega läbirääkimisi ja loo muutust oodata. Tõde on, et olin ja olen vaba enese ja tegelikult olemas oleva alusel valima – see ei ole kaotus ega lahing ega hülgamine – see on reaalsus ja tegelikkuse mõistmine.
Igal inimesel on õigus valida enesele oluline ja lähedane inimene – mingi grupi moodustavate inimeste olemas ja koos olemine ei tähenda seda, et nad tegelikult üksteisele olulised ja teineteisele lähedased on – nad saavad olla olulised koos olemise/ koos tegemise mõttes, kuid ka seal ei pruugita puudu jääda – koos olemise/ koos tegemise põhi on kelleski teises/ milleski muus – kõigist tühja kohta järele ei jää.
Kui mingi eesmärgi nimel koos olemisest ja millegist tuleneva koos tegemisest kaob enese jaoks mõte või see ei ole võimalik – olles ja tehes kaoks tasakaal, sest alles jääb vähem – siis suureneb vajadus kvaliteedi järele, sest lugu muutub – rõhk läheb sellele, mis ja kuidas seob teis(t)ega kokku – suureneb enese olulisuse nägemise ja tähtsana kogemise vajadus - oluliseks saab teis(t)e reaalne panus ja reaalsed väljendused.
Et hoolimata sellest, kui mina ei tee sedasama, mida teised teevad ja seeläbi minust ei ole kasu – et hoolimata sellest, et olen erinevate vajadustega ja oman erinevaid arvamusi - et hoolimata sellest, et mina ei ole teistega koos, sest olen ja/ või elan mujal, siis ma olen ikkagi oluline – minuga tahetakse koos olla – mind oodatakse koos olema, osa andma ja osa saama – alles minu olemas ja kohal olemine tähendab tervikut.
Mida suurem on enese vajadus, seda suurem on, reaalsuses, vastupidise tõestus – selgelt on näha, et ei olda oluline ja on selge, et ei jääda puudu. Vajadus, minna inimeste juurde, selleks, et koos olla – tähendab vajadust näha enese kuulumist ja enesele jäetud koha olemas olemist – see on alles ja see jääb alles, sest sellel on enese nimi.
Ka see on mööda läinud aja traumaatiline jälg – see on vajadus ühte kuuluvust kogeda, sest oldi ja elati koos ja omati ühist nimetajat, kuid see ei tähendanud tervikusse kuulumist. Möödunud aja tegelikkuses oli nii, et kui teatud teine ei tahtnud, siis ühes olemist ei võimaldatud – olevas ajas tähendab see seda, et kui ise ei tahtnud ega valinud, siis keegi kinni ei hoidnud – selline info on ka vägivallana kogetav siis, kui enese vajadus on ületanud enese talutavuse piirid.
Enesel oli olnud vajadus/ enesel oli olnud kohustus/ enesel oli olnud mõte, kuid see kadus ära või muutus – midagi oli siiani sidunud, kuid siis, see senise miski olulisus kadus ära – tähtsamaks sai midagi muud. Senikaua, kuni see miski oli alles, siis näis kaasnev talutav ja teistsugusena. Kui tegelikkus sai nähtavaks, siis kasvas vajadus muuta ühes olemise tingimusi ning piirata ja suunata osaks saavat – rääkida kaasa enesele osaks saavas ja võimalikuna olevas.
Teadlikkus, tegeliku reaalsuse kohta, on enesena kasvamine – enese loo ja omaenese vajaduste ajaloo mõistmine on võti iseendaga ja ka ümbritsevaga kooskõlas olemise jaoks – mina ei vaja seda, mida mina tegelikult ei vaja – mina saan aru, mis ja kuidas ja miks on minu jaoks oluline.
See on vastutuse võtmine – lähen ja olen siis, kui lugu on tasakaalus – minu jaoks on olevas mõte ja võimalus olemas – ilma selleta teen enesele, kuid ka teistele liiga – ootan ja vajan seda, mida seal ja selles minu jaoks olemas ei ole. Teise poole pööratud pretensioon annab teada, et teisel lasub, minule puudu jääva, kompenseerimise kohustus.
See on mõistmine, et oleva aja naeratus on mingis mõõtmes ja suuruses viisakus – alati see ei tähenda headust, sõprust, (just minuga) koos olemise võimaluse otsimist, reaalset huvi ja sügavama ühenduse algust – viisakus on teise inimese rolliMina õpitud käitumine ja väljendus - tema naeratus ja selle kasutamine räägivad temast endast - kuid selle tõlgendamine annab vastuse minule olulisest ja vajaminevast.
Teise inimese osalemine koos olemises/ koos tegemises ei tähenda, et tal oleks samasugune eesmärk või vajadused, kui neil, kes temaga samas kokku saavad. On üsna tõenäoline, et teise inimese lood on paigas – tema eesmärk ja olemise lahendus lähtuvad tema enese soovidest ja vajadustest. On üsna tõenäoline, et teine inimene ei vaja kedagi uut või ka vana enese ellu – ta lihtsalt on koos senikaua, kuni peab/ vaja on/ ise seda tahab. On üsna tõenäoline, et selle teise elust ei jää puudu see inimene, keda tema ise enda ellu valinud ei ole ja, kellele, tema ise, enese ellu kohta ei ole teinud.
Mina olin see, kellega käis kaasas, möödunust jäänud, mälestus ja, kelles andis tooni elus püsinud vajadus – see oli lahendamata jäänud minevik – kuna möödunule ei olnud seletust ega eneses toimuvale mõistmist, siis ei olnud ka võimalik möödunust välja astuda – seni sai, ikka ja jälle, möödunust olevik – kõik selleks, et lõpuks ometi saaksin aru, mida ja miks vajasin – millist kogemust ja mille pärast taga igatsesin.
Marianne
30.04.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar