Kui inimesed ei räägi sellest, mida nad tegelikult mõtlevad ega ka sellest, kuidas nad ennast päriselt tunnevad, siis nad valivad vaikimise. Hoolimata valitud vaikusest kasutavad ka vaikijad sõnu, kuid need ei kajasta seda, mis ja kuidas nendega on. Kas inimesed valetavad, kui nad valivad jätta rääkimata selle, mis ja kuidas on, nende poolt valitud, sõnade taga?
Valitud vaikimine on enesekaitse ja/ või soovimatus, ennast avades, ise ennast jagada. Inimesed võivad valida vaikimise, kui välja ütlemine ei oleks jagamine, vaid sõnade õhku riputamine, sest puudub hoidmine. Vaikimise asemel valitaks kõneleda, kui oleks olemas kuulaja ja mõistja, kes, päriselt kuulates, hoiaks, ennast avajat, ega pillaks teda maha või astuks hoolimatusest peale.
Inimesel on olemas valik, kas öelda välja või valida vaikimine. Vaikimine on valetamine, kui inimene ei võta vastutust selle eest, mis ja kuidas on, vaid valib välja öelda sõnu, mis ei anna infot selle kohta, kuidas ja mis tegelikult on. Vahel on valitud vaikimine, olemas oleva, tahtlik saboteerimine ja sihilik paadi põhja laskmine. Sellisel juhul ei saa kaasteeline, hoolimata oma püüdlustest, iseennast ega teist ära päästa – suhet alles hoida. Kuigi näis, et sõideti ühes ja samas sõiduvahendis, siis ajal, mil üks istus paadis, oli teine juba üle parda hüpanud. Välja astuja valis teadlikult valetamise, sest vajas enesepäästmiseks süüdlast - seda, kes, ilma ajakohase infota, ei suutnud ega saanud olla õige.
Ei ole võimalik alles hoida seda, mida enam ei ole – see oleks enese petmine. Kuid, kui veel on ja põhi peab, siis on võimalik valida - kas valetada või rääkida. Ennast jagades võetakse vastutus enese osa eest olemas olevas – hoitakse kurssi, et karidest mööda loovida veel enne, kui selgub, et ei sõidetagi vabade vete peal, vaid on joostud madalikule kinni.
Marianne
27.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar