„Kuidas tema
või nemad saavad
minuga nii teha -
mind maha jättes
nad minu hülgavad.
Olen maha jäetud -
sinna kohta ära pandud,
kust ise välja ei saa -
ise minema minna ei saa.
Võib küll olla
vale ja paha,
kuid minna ei saa ära,
kui ka väga tahaks.
Peab ootama
järeletulijat peab ootama,
sest kui too tuleb,
siis kaasa ta võtab -
siis alles on luba
ja võimalus ära minna.”
Vahel juhtub nii,
et samuti
kui kord
lapsed viidi
ja jäeti,
viiakse vanemad
ja jäetakse.
Mõlemad leiavad ennast kohast,
kus nende eest hoolt kantakse,
sellal, kui alguses vanemad,
hiljem suureks sirgunud lapsed,
omi tegemisi teevad
ja suurte inimeste elusid elavad.
Nii see, kes vana,
kui see, kes noor
üsna ühtemoodi
ennast tunnevad -
mind ära saadeti -
mind ei vajata -
mind ei taheta.
Tahaks nad minna
ja seal olla,
kus oma tuba
ja luba -
olla mina ise
vabal moel.
Tahaks nad minna,
et olla turvas
ja südamega hoitud,
eemal valest
ja ehmatavast võõrast,
saada tuge
ja toetust,
siis kui enesel
on seda vaja -
parimal võimalikul moel.
Ei mõtle see,
kes on vana
ega ka see,
kes on noor -
koht on võimalus
ja see on lahendus
ajal, mil ei ole
teistmoodi võimalik.
On olemas õigus
öelda välja,
oma EI,
kuid seda kuulda ei võeta.
Teisal ei kogeks seda,
mis saab võimalikuks
seal ja siis, kui ollakse,
eemal turvalisest ja omast -
iseenda teekond iseendani.
Hoiule antul
tuleb oodata seda,
kes tuleb järgi
ja ta kaasa viib -
vanem käe väikesele ulatab
ja ta koju viib enesega -
vanade ootused surm lõpetab
ja nad, jalad ees,
välja kantakse.
Marianne
15.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar