„Ära Sina tee! See ei käi niimoodi! Mine eemale! Ära puutu! Mis asi see nüüd on! Vaata, mida Sa teinud oled! See tuleb nüüd ära parandada/ ümber teha! Parem ära tee, siis ei pea keegi teine tagajärgedega tegelema! See on kole! Selliselt see on vale! Sinult ei olnudki võimalik, midagi paremat oodata! Sina oled ebaõnnestunud! Sinust ei saa asja! Sina ei kõlba mitte millekski! Mine ära – Mina ei taha Sind näha!”
Need on laused, mis annavad negatiivse hinnangu tulemuse, mille olemas olemist ei taheta näha, tegijale. Need on laused, mida ennast kontrolliv inimene kasutab, kui ta näeb tulemust, mis on, temale teada oleva mõõdupuu ja iseenda uskumuste järgi, vale. Ta reageerib nii, justkui oleks tema ise selle valmis teinud ja nüüd vale tulemuse eest vastutav. Need laused ei hinda inimeselast ega pea väärtuslikuks tema teekonda. Need laused on vägivald teise inimese vastu ega toeta teda oma teekonda austama ja jätkama, vaid sunnivad iseendas kahtlema ja ÕIGET tulemust sooritama.
Kui inimlaps teeb ja annab oma parima ning kuuleb vastuseks üleval olevaid lauseid, siis ta võib ehmatada iseennast lukku. Ta tunneb, et saadud tagasiside ehk iseenda peegeldus Maailmas, murdis ta katki. Tema julgus astuda, soov proovida ning tahe tegutseda – iseendana olla ja väljenduda - said negatiivse hinnangu osaliseks ja, et tulevikus samasuguse kordust vältida, anti talle sõnum ja tehti otsus - Ära enam tee, ära enam ole! Nende lausete tähendus ja neid saatavad pilgud, hääletoon ja liigutused ei olnud proportsioonis olema saanu tegeliku olemas olemisega – need on ründavad, keelavad ja hirmutavad. Kogetud reaktsiooni põhjal usub inimeselaps, et kuna valeks nimetati tema parim, siis järelikult on tema ise vale – tema oli see, kes ei suutnud olla õige.
Inimlaps tunneb häbi, et tema paremini ei saanud ega osanud. Ta tunnetab enese väärtusetust, kui tema parim osutus viletsaks ja maha tehtuks. Ta tunneb hirmu, olla Mina Ise, sest ta ei taha kogeda sellise tagasiside kordust. Enesena väljendumine muutub katseeksitusmeetodiks – see on proovimine, kas ta järgmisel korral suudab olla õige. See on eneseületamine, sest ta ei pruugi seda suuta/ osata saavutada. See on hirm – Mina võin eksida, sest minust ei piisa. Enesena väljendumise ees hirmu kogev inimlaps vajab reegleid, enesekontrolli ja väljast temale suunatud kontrollivat/ kinnitavat tähelepanu.
Mitte ükski inimlaps ei taha olla vale. Mitte üks inimlaps ei taha luua, iseenda olemas olemisega, halba. Vähemalt enese alguses mitte. Halb ja vale tähendavad sageli karistust - Meie sees olevate ühiste ressursside kasutamise keelamist, Meie sees eraldamist – valele ühise, häbistava ja halvustava, tähelepanu suunamist ning ka Meie seest välja arvamist.
Üks äraspidine kingitus, mille Valeks nimetatud laps endaga oma lapsepõlvest ühes võtab, on uskumus – Mina ei loo ühes enamat. Minu olemas olemine, Meie sees, ei muuda ühist Maailma paremaks, sest mina loon vähemat. Siit järgneb järgmine uskumus - Sellega, et mina olen olemas – muudan ma Maailma halvemaks.
Kui laps on sellise uskumuse, enese kogemuste tõlgendamise põhjal, endasse salvestanud ja näeb Maailma sellisest vaatenurgast vaadatuna, siis ta vaatab otsa tõdemusele – Minu ... (ema, isa, sõber, õde, vend, õpetaja, hiljem ka abikaasa, laps või keegi muu oluline inimene) ei oleks mind valinud, kui ta oleks teadnud, milline mina – päriselt – olen.
Sellise lapse Maailm on katki – see Meie ei ole tema oma, temale ei ole seal kohta, temal ei ole õigust selles olemas olemisele. Ta usub, et temal ega temas ei ole väärtust iseendana ja seega, et ära teenida oma koht, kus ta on ja see, mis tema peale kulub, tuleb tal olla väärtuslik – temast peab olema kasu. Tema peab tooma tulu, et ära tõestada Meie sees olemise õigust. Kuni temast ei ole kasu olnud, ta kasutab olevat võlgu. Ta maksab iseendaga.
Selline laps vajab oma piire – oma kohta – oma Maailma, milles tema on õige – kogemust ja teadmist - ta tohib selles iseendana olemas olla – tal on õigus olla see, Kes ja millisena ta on.
Kui kusagilt vaatab või puudutab vastu see, mille inimene loeb mingil põhjusel valeks, võiks ta ju enese käest, veel enne, kui ta reageerib, küsida. Kui see, mis on olemas, on olemas – kas Maailm on selletõttu, siis ka tegelikult halvem paik? Kas see, mis on olemas, muudab tegelikult Maailma selliselt, et seda ei tohiks olemas olla? Miks ma ei taha, et see, mis on, olemas oleks – kas mina ise olen see, kes kardab olla Vale? Kas mina ise olen see, kes taaskogeb hirmu eksida, sest mäletab karistust enesena olemisele, väljendumisele - trauma jälg enese sees .... - enesena, kontrollimatuna ja valena, olemas olemise häbi.
Marianne
11.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar