Vot, näed! Said, mida küsisid. Soovid täituvad – päris tõsiselt – tuleb vaid küsida ja seejärel jääb üle mingi aeg oodata ning tulemus vastu võtta. Soovi täitudes ongi tulemus käes, kuid oh üllatust, siis alles selgub see, millisena ta tuli. Selgub ka see, et kui ta ei pruugi meeldida, siis täitunud soov edasikaebamisele ei kuulu – tagasi teda ei võeta ja sobivat asemele ei saadeta.
Üheks tõukeks, vale olemise juurde tee otsimiseks, sai kohalikust ajalehest loetu ja kõrvalt kuuldu ning enese elu ja olu. Üsna alguses, kui veel mõtlesin, et kui lasen lendu need mõned lood, mis vihikusse juba kirjutatud, et ega neid ju palju polegi, siis ühendan nad vastuseks ja tõlgin soome keelde ning panen blogisse üles ja ehk saadan ka kusagile – oma arvamusena.
Huvitaval kombel osutus vale ja õige teema sügavale minevaks teeks ja üha lisanduvate lugude läbikirjutamine tõsiselt töömahukaks tegevuseks. Mõte sellest, et need veel kord ülelugeda ja läbitöötada ning kokkukirjutada ja ka soome keelde tõlkida, enam ei ahvatlenud ja ega olnudki selle jaoks aega, sest uusi aina lisandus ja argipäev võttis ajast oma. Vahel küll veeretasin mõtet ja arvasin, et kui tuleks mõni märk, mis näitaks, et nad ikka on olulised ka siinses kontekstis, siis ehk ju võiks.
Nii umbes pool kuud tagasi, võtsin vastu ülesande korraldada kohaliku kogukonna lastele suvine ujumiskool. Sellised on siin tavaline ettevõtmine, sest õigesti ja targalt ujumine on oluline. Selline võimalus on siin olnud olemas juba 13 aastat järjest. Teatepulka üle võttes mõtlesin, et võiksin seda teha järgnevad kolm aastat – kuni poeg kooli vahetab. Kool on siin väike - 35 õpilast ja ega neid teha soovivaid lastevanemaid ka 100 % ole.
See, kes oli enne, andis asju üle ja viis mind olnuga kurssi. Arutasime selle aasta võimalusi ja tegemisi. Enese tegemistest ja oskustest ülevaadet andes, mainisin talle, et kirjutan oma tekstid ja ka räägin vähe teistsuguses keeles kui harjutud. Ütlesin välja ka selle, et ilma vigadeta ma ei pääse – google translate aitab, kuid koos oleme me vahel üsna huvitavate väljendusteni jõudnud. Tema arvates polnud asi tõsine – sobib küll, kui vaid toimetan nii, et tulemus saab olema.
Nüüd, veebruaris, alustasin. Helistasin siia ja sinna, et leida õpetaja, sobitada aeg ja broneerida koht mere rannal. Üleeile võtsin ette kirjutamise – kirjutasin teksti kirjale, mille saatsin kõigile neile, kellelt on lootus väljaminekute kuludeks toetust saada. Samas tuli mõte panna info ka kohaliku kogukonna FB-lehele. Mõeldud sai ja tehtud ka sai.
Kirjutasin oma teksti nii nagu ikka – alguses eesti keeles ja seejärel proovisin oma mõtted ja sõnad samasugustena soome keelde tõlkida. Kirjad said, peale korduvaid ülelugemisi, teele saadetud ja ka postitus lehele üles. Koopia kirjast saatsin ka sellele, kes oli enne mind, sest hoidisime teineteist kursis sellega, mille tehtud saime - tema oli jätnud osad teemad enese kanda. Temalt tuli vastu kommentaar – aitäh, et teed ja oled aktiivne, aga kirja algus oli segadust tekitav – seda poleks pidanud olema. Lubas, et teinekord vaatab üle ja parandab vead.
Fb postitus sai olla üleval üsna mitu tundi ja kogus 10 pöialt, kuni korraga selgus, et maa ei olnud värisenud ainult Türgis, vaid ka siinses kohalikus konnatiigis. See, kes oli enne, saatis postitusest tehtud copypaste, millel olid oranziga tõmmatud ristid nendele lõikudele, mis ei sobinud ja tema korralduse järgi pidin kõrvaldama. Puhtaks oli jäetud see osa, mis võis jääda – toeta, raha kanna sinna arvele, arve numbrid - lisa juurde ujumiskool. Kirja lõpus kõlasid saateks korduvalt kuuldud fraasid, et tore, et oled aktiivne ja toimetad, aga – tekst on segane.
Mina nägin asja nii, et see osa, mis olen mina, tuli kõrvaldada ja kuiv ning ametlik osa jätta. Otsustasin, et ei nõustu tema tahtmisega ja enesekaitseks alustasin vastukirja kirjutamisega. Kirjutasin ja kirjutasin. Vahepeal otsustasin korraks vaadata Fb-lehele, et mis seal saanud on. Lool oli all kommnetaar – yv ehk erasõnum. Vaatasin siis postkasti, millest leidsin kirja – Palun heatahtlikult, et kustutaksid oma postituse ära. See on valesti mõistetav ja seega ebasobiv. Soovitan abi küsida, olen valmis aitama – rühma ülalpidaja.
Midagi pidi olema kusagil ikka täiesti valesti. Mõtted kaldusid sinna poole, et kuna loos oli juttu vette hüppamisest ja välja ujumisest, siis ehk oli lisandunud kahemõtteline alatoon. Teine keel ikkagi ja teised mõttekujundid võimalikud. Midagi oli valesti ja kuna vale oli ja jäi valeks, siis sellel ei olnud õigust olemas olla. Ka parandatud kujul. Selgitus, et lugu on segane – oli ikka väga segane.
Reageerisin sellega, et kustutasin postituse ära. Kirjutasin vastuses, et olen seda teinud ja lisasin tänu tagasiside eest – see on viisakuse vormel. Solvumise ja trotsi näitamiseks - ei kirjutanud alla oma nime ega ka T-d või Yst-t Tervitustega või Sõbralike tervitustega. Mina ei olnud sõbralikus meeleolus.
Teise kirja juurde tagasi pöördudes, kustutasin alustatu ja kirjutasin uue, lisades info – postitus on nõudmise peale kustutatud ja mina ei saa ülesannet edasi viia, sest mina olen minu sõnad ja mõtted. Sellel ei ole mõtet, kui minu tekste kontrollitakse ja nn vale kõrvaldatakse. Selline tegevus oleks kellelegi jaoks lisakohustus ja minul puuduks vabadus ja spontaansus, sest tuleb olla koheselt, sobival moel, õige.
Arutasin endas, et mis ja kuidas – miks nii. Siiamaani, hoolimata kui palju, kellele ja kuidas olin Soomes kirjutanud, ei keelatud mul kirjutada ega palutud lugu kõrvaldada. Arutlesin, et postitus oleks võinud ju jääda, saada vähekene kohendust, kui mõistnuks, mis ei sobi. Abi pakuti, kui ei sellist, mis selles hetkes oleks päriselt aidanud – Tee, kuid ära tee. Segasemaks tegi loo see, et ei vaidlustatud minu helistamisi ega kirjutamisi linnaametnikele ja potentsiaalsetele toetajatel. Ka seal olin mina ju sama mina.
Mitmed ahaa-hetked on tulnud Wc-s ja nii ka seekord. Mina ise olin ju see, kes küsis. Olin naljatilk, kui arvasin, et märk antakse kusagil eemal ja see toimub, kellegi teisega. No ei, mina ise korraldasin ju maavärina ja kui kohalikus mastaabis värises, siis järellainetus jõudis ka minuni. Sain, mida tahtsin – märguanne missugune – keeruline oleks mööda vaadata ja võimatu ükskõikseks jääda. Okey, see selleks, kuid, kas see nüüd just selline, siis pidi olema?!?
Minu kiri sai veel samal õhtul vastuse – „Kindlasti saad jätkata – tubli oled, tee edasi. Ülehomme räägime”. Teised läksid magama, kuid mina mõtlesin edasi ja otsisin vastuseid. Tegin tööd iseendaga. Hommikul otsustasin kirjutada - anda omapoolne tagaside Fb-lehe ülalpidajale. Kirjutasin toimunu seosest oma lugudega ja sellest, et nägin, kuidas need paika peavad. Päeval tuli vastus, et oma lehel võin teha, mida tahan, kuid tema lehtedel tuleb olla õige ja seda minu postitus ei olnud. Kõrvaldama ei pea seda ega see, mida saab parandada ja kes oskab. Uuesti seletati üle, et tekst ei olnud mõistetav ega korrektne, et sellest üheselt arusaada. Ometi lisas ta omalt poolt, et kuna tema on abielus soomerootslasega, siis tema sai aru, mida ma öelda tahtsin – ah!
Vahepeal kasutasin klaverit põõsas ja minu poolt kirjutatu anti soomlasetele lugeda. Et, mis sealt siis leiti ja kuidas see soomlase jaoks kõlas? Täiesti okey lugu pidi olema, kuid kaht sõna vahetades, oleks selgem saanud. Ei midagi kahemõttelist ega segadust tekitavat. Ikkagi see sama õige ja vale teema – valel ei ole õigust olemas olla ja süsteemihaldur, enese poolt kehtestatud reegleid järgides, otsustab ja karistab.
Selle ühendust võtmisega, kes oli enne, ei pidanudki üle päeva ootama. Juba hommikul tuli kiri, millele oli lisatud kaks näidiskirja, mille võinuks oma nime alt postita ja siis oleks kõik sobiv. Tekst oli ametlik ja kuiv – mitte mina. Taas oli juurde lisatud põhjendus, et minu tekst ei olnud sobiv. Küsis lõppu juba ametlikku juttu – et nüüd teeme tööd siis ka.
Vastasin, et tänan pakkumise eest, kuid annan oma ülesande tagasi. Mul ei ole võimalik seda täita, kuna puuduvad oskused olla õige ja ma ei saa ka kasutada, tööks vajalikku, kohalikku infokanalit, kuna ei oma oskust olla ülalpidaja jaoks õige. Kui just ei kasuta teiste tekste või vali ainult ametlikku kõnekeelt ega lisa iseennast. Kui kiri läks teele, siis hetk hiljem helises telefon ja ta vabandas ning vabandas ja palus oma patte andeks (päris tõsiselt). Arvas, et mulle antakse vabad käed ja saan kirjutada nii nagu soovin. Ta rääkis ka, et maa ikka värises korralikult nii 5-7 inimest olid arutanud kulissides minu küsimust – ei minu vastu ei ole kellelgi midagi ega ka teksti ei arvustata, kuid ... segane oli.
Temal tuli elu vahele ja see jutt jäi. Kõndisin trauma järelkajades ja kirjutasin sellega seonduvat lugu valmis. Nägin kõrvalt, et mis siis ja kuidas. Mina olin osaline ja vastutav. Ma teadsin ette ja mul oli hirm, et kui nüüdsed kohalikud loevad, esimest korda, minu teksti, siis mul ei lubata seda avaldada – ma ei saa olla mina. Nii ka läks. Kui tulid vastureaktsioonid, siis ma ei tahtnud tunnistada tõde – minu teed takistab see, et ma ei oska kirjutada soome keeles õigesti – ma ei küündi oskuseni, et kõik on keeleliselt korrektne ja laitmatu. Vastutuse võtmine – mina ei saa seda tööd teha, sest see seisnebki kirjutamises ja suhtlemises. Minu parimast siin ei piisa. Siin ei olnud mõtet anda enesele lootust võimalusele, et nemad pigistavad silma kinni, kui vaid oleksin rahul ja teeksin edasi – tegelikke rahulolematuid oli ju rohkem kui üks ja ega see kaotaks nende hinnangut minu tööle.
Kaine pool ja tunnete pool. Lugu oli ja on teekond ning kogemused sellel. Ometi ei võtnud ma kelleltki, midagi vähemaks ega teinud ka kuidagi kahju. Oot – väline nägu sai ju määritud ja need inimesed, kes samastasid iseennast lehe või ühendusega, tundsid ennast puudutatuna. Ometi ma ei ebaõnnestunud, sest me ei tea täna, kui palju ja muidugi, kas ka toetuseks raha otsustatakse anda. Oot – ma ju ebaõnnestusin – ei tulnud tööga ootuste kohaselt toime. Oot, aga, mis oli eesmärk – ujumiskool. Oot, aga, kelle jaoks ma püüdsin – laste. Oot, aga, kui tegu on lastevanemate vabatahtliku ühendusega, kas siis saab selle sees olla võrdsemaid ja on luksust, et praakida „vale”, mitte meeldiv ja tundeid äratav, välja?
Kirjutasin – taas kirjutasin, seekord vanemate whatsappi rühma, et anna ülesande üle, lisasin juba ära tehtu ja veel pooleli oleva ülevaate ning kommentaarina, et ei saa seda tööd teha, kuna puudub kohalike poolt nõutav pädevus ja pääs teavituskanalile. Seejärel kirjutas see, kes oli enne, - kahjuks pidime loobuma Marianne panusest. Täname teda hea töö eest ja loodame jätkuva koostöö peale. Lõpuks soovis ta leida seda järgmist, kes võtaks kohustuse kanda.
Ei sinna alla, kuid isiklike kirjadena, saadeti kaks toetust heade sõnadega, millele oli lisatud, et teeme koostööd edasi. Vaat, siis minus kihvatas – mõistsin, miks ma loost lahti ei lasknud. Teeme koostööd ka tulevikus! Vastuolu sõnade ja tegude vahel – ma ju tahtsin teha ja tegin, kuid minul ei lastud seda teha. Pakuti abi – muudame, keelame ja jätame ära, kuid ei sellist, mis toetanuks mind, kui mind, vaid sellisena, mis laseks neil jääda sellisteks nagu nad on. Näod jääksid määrimata ja avalikul lehel oleks kõik korrektne ja õige. See ei ole koostöö minu vaatenurga pealt.
Sain selgeks, et teekond on mulle olulisem, kui tulemus – ma ei taha olla kellegi vari ilma oma sõnadeta. Minu jaoks ei kuku maailm kokku, kui mina ei korralda ujumiskooli. Minu jaoks ei kuku maailm kokku ka siis, kui see toimumata jääb. Minule on oluline see, mis toimub teekonnal, et kui ma olen ja teen, siis olen sobiv iseendana – saan toetuse sellele osale endast, mida võin vajada, kuid seda antaks nii, et see ei muuda seda, mis on omane minule. Jep - mina soovin olla õige enese moel.
PS ega ma täna veel tea, kas kirjutan siia sobiva loo ja tõlgin selle - kas on mõtet olemas olla sellele, mis ja kuidas olen mina soome keeles.
PS käisin WC-s ja mõistsin, et - ükskõik, kuidas ma põhjendan või mida teen - on olemas need, kes otsustasid, et nad ei anna mulle võimalust, avalikult, ühenduse nimel, iseendana, kirjutada. See on tõsiasi, millele vastu sõdisin - lootsin. Mõistsin veel, et kui seekord kirjutasin ei vajanud ega otsinud ma enam tähelepanu iseendale, vaid soovisin kirjutada loo, mis puudutab inimesi - luua enamat.
Marianne
08.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar