Hämaras astuja kõrvu
kanduvad kusagilt hääled,
need tulevad sealt -
järve teiselt kaldalt.
Põleb mühinal leek,
ahi on kuum ja põletav -
see, mis olnud,
see saab tuhaks -
sellest kehast,
mis kord elav olnud,
jääb peotäis tuhka järele.
Vaiksetel õhtutundidel
üle järve kandub
möödunud aegade hääli -
erineval toonil ja moel
nad ennast meelde tuletavad.
Korstnast tuulde lennanuna
vabaks saanud hinged,
veel enne, kui
ära lahustuvad,
oma lugusid jutustades
viimase jälje jätavad -
need üle maa laiali kanduvad.
Marianne
23.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar