Viha maitse

 

Olles saanud

ja olles andnud -

olles osa,

on inimene osa.

Olles osa

antakse ja hoitakse,

et tervik,

ehk inimene ise,

jääks alles.

Võib saada

ja olla osa,

kuigi inimene ise

ei näe või ei taha

olla osana.

Osana olemine

tähendaks temale vähemat

ja enesele kahju toomist -

kui olles osana

tuleks anda

ära enesele kuuluvat.

Samas on nii,

et osana olemine

annab võimaluse

enesele vajaminev saada

ja nii - ise ennast alles hoida.

Olles osa

ja kasutades,

enese hüveks seda,

mis tervikus on,

vastu andmata seda,

mis enesel on -

vähemat luuakse -

tasakaal kaotatakse.

Nõudmine

ja tasu ootamine -

„Pean saama,

sest olen olemas!” -

tähendab astumist

ja elamist

teiste arvelt.

See on kasutamine

ja endale küsimine

nii nagu ei oleks

ega saaks,

ajal, mil omal on

ja ise saab.

Kaalutlev

ja manipuleeriv Ohver,

kes ei ole andestanud Maailmale,

sest ta on tahtnud enamat,

kui oli ja on,

ümbritsevates süümepiinu tekitab.

Ta ei valinud olla aednik,

kes annab võimaluse kasvada -

luues olevast enamat,

ta oli pidetu katkine hing,

kes valis võtta vajamineva,

sealt, kus oli ja sai.

Endast ei jaganud -

see tähendanuks

vähemaks jäämist,

ise ennast ei jaganud -

see tähendanuks,

ilma jäämist -

enese oma,

see on enese oma.

Mida laiem on ring

ja sügavam kraav

enese ümber,

seda kaugemale jääb vale

enese keskmest -

ise endast.

Sellel, kellel andes

jääb vähemaks,

see peab saama asemele,

kuid juba ennetades,

et oleks olemas

ega jääks vähemaks.

Õppetunni eest

ei pea tasu saama

ega otsima seda,

kes maksab kinni

valu ja vermed.

Enese tee

on enese valikute tagajärg,

kuid laps ju ei vali -

tema kogeb

oma vanemate valikute tagajärgi.

Kibestunud laps,

kes maitselt viha,

ei anna andeks

oma vanematele

ega Maailmale.

Kui see laps,

kellele tassis vähem

ja alati puudu,

saab ja kasvatab lapsi,

siis ta neid karistab

ja maksma paneb

omaenese tee eest.

Ta ei loo paremat -

ei too välja enesest

ja lastes parimat,

vaid ellujäämist,

vette vistes,

kogemuste kaudu õpetab -

uju või upu -

ja enesekaitsevajadust,

lähedaste eest,

päevast päeva korrutab.

„Olen siia jõudnud,

sest mina ise

olen oma sammud astunud” -

tähendaks mõistmist

ja enese osa eest

vastutuse võtmist.

Inimene on osa

ja ta saab osa -

ta saab toetuse

ja vajamineva,

et ise astuda

oma enese sammud -

see on iseenda vastutus -

enese sammude tagajärjed

jäävad enese kanda.

Mida, see katkine inimene,

kes ennast ohvrina esitles,

Maailmale ei andestanud -

ta sai olla õige seal,

kus ta teadis,

et see oli vale,

kuid seal,

kus temal oli õigus olla õige -

ta nimetati valeks

ja tema kanda jäid tagajärjed.

Kuna ei olnud ega näinud

ega leidnud üles võimalust,

kuidas anda enesele elu, 

mis õigem ja kergem,

ta kibestus ja tundis viha -

ei valinud olla enese parem Mina,

ta võitles, et ellu jääda -

tal tuli ujuda, 

et mitte uppuda

enese poolt valitud sammude

tagajärgede sisse.

Marianne

17.0.2023.a