Perniönseudun Lehti n 7, 16.2.2023 https://pernionseudunlehti.fi/pieni-on-usein-isompi-kuin-iso-sita-on
Mõned aastad tagasi kolisime siia poole merd. Üks esimesi asju, mis meil tuli ära teha – oli tellida ajaleht postkasti käima. Olen harjunud juba väiksest peale, et postkast ei ole kohtudes tühi - selle sees ootab mind terve Maailm – kohtun minule saadetuga ega tunne ennast üksikuna. Mina ei saada enesele küll kaarte või kirju nagu ühe lasteraamatu tegelane, vaid valin ajalehti.
Valisime välja kohaliku lehe, et olla kursis enese ümber toimuvaga. Suur nädalaleht olnuks liiga suur – see mahutab küll enamat ja tuleb tihedamini, kuid sinna sisse pannakse ka kõike seda, mida näeb ja kuuleb ka mujalt ega pea, selle alles olemist, kogu see aeg teadma või mäletama.
Olen kasvanud oma maa meedia sees – harjunud tuttavaga. Uus leht tundus alguses võõras – lehti oli, sõnu oli, pilte oli, kuid see ei olnud see – midagi olulist oli puudu. Leheküljed olid küll täidetud tekstiga, kuid sageli need ei kõnetanud, sest üks leht, mõne leheküljega, pidid ära mahutama mitme valla lood. Balansseerima erinevate huvigruppide vahel – olema kõigile midagi - sobival moel.
Ajas läks nii, et ajalehe tulekuga ei kaasnenud enam põnevust ega lehe keeramine olnud mõnus avastusretk. Siiski, jätkasime harjumusest selle tellimist, sest paber sobis tulehakatuseks ja seda sai kasutada värvitöödel või tapeedi panemisel. Kuid, kui ikka ja jälle, vaatasid vastu sõnad ja pildid, mis ei kõnetanud, olin valmis ütlema ei – kuid otsuse lükkas edasi teadmine, et siis oodanuks mind ees tühi postkast.
Mõni aeg tagasi vahetasime elukohta ja lisaks, muutunud aadressile, valisime ka uue lehe postkasti. Justkui koju oleks jõudnud – neljapäev on nüüd oodatud päev, sest juba varahommikul pannakse postkasti leht, mis on mõeldud inimestele – saan osa ja olen osa. „Perniönseudun lehti” – kõnetab ja puudutab mind – tunnen, et see leht on mõeldud minule, kes ma elan siin ja käin samu radu ning mahun samade joonte vahele.
See, mis on kirjutatud ja värvitud sõnadega suureks, ei tähenda alati väärtust – südamega südame puudutamist. Mida kõike hõlmavam peab olema ajaleht, et sobida kõigile, seda silmapaistvamad peavad olema selles olevad lood ja pildid. Seda enam leiab nende lehtede vahelt seda, mis müüb – värvi ja tundeid. Sellised lehed valitakse, et piiluda sisse ja vaadata kõrvalt seda, milles unustatakse enese elu-olu ning milles ise osalised olla ei saa. Sellise ajalehega ühes tulevad tuppa need tähtsad ja kuulsad, kellest räägitakse kõikjal – kõik teavad ja näevad nende elu pisemaidki detaile.
Lood neist, kes elamas oma elu pidevas tähelepanuvalguse fookuses, ei tähenda, et me teaksime ja tunneksime neid inimesi ka päriselt – me ju ei kohtu nendega, sest nad elavad oma elu kusagil mujal. Ja, kui nad ei vaja parajasti seda tähelepanu, mis müüb, siis nad ei taha, et neid vaadataks ja neist räägitaks. Nad tahavad rahu ja õigust sellisele iseendale, kellest keegi midagi ei tea.
Lehitsedes läbi särava ja pahelise pabermaailma, astume me oma ustest välja ja kohtume nendega, kes päriselt meie kõrval elamas. Kohtume, sest oleme osa sellest maailmast, mida saab käega katsuda ja oma silmaga näha. Kohalik ajaleht jagab lugusid sellest, mis on ehe argipäev. Igal neljapäeval ilmuv ajaleht kirjutab inimeste elust ja olemisest sellisena, kui see on ja toimub. Lugudesse ei lisata värve ega suunata nende vaatenurki, et müüa paremini – inimesi väärtustatakse sellistena nagu nad on. Just sellepärast olen tänulik, et leidsin postkastist maailma, mis on palju väärtuslikum ja suurem, kui see suur, mis jääb kodupiiridest väljapoole.
Marianne
16.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar